Kuulaja ja muusika said üheks

Festivali mitmekesine kava, kus võis kohata nii vanamuusikat kui ka nüüdisaegset, andis kuulajale võimaluse endale meelepärane päevaplaan kokku panna.

ANETE SAMMLER

Festival „Klaaspärlimäng“ 11. – 16. VII Tartus, kunstiline juht Peeter Vähi.

Suvises Tartus mängiti jälle klaaspärlimängu. Festivali kavas pakuti 12 kontserti, millest suurem osa leidis aset Jaani kirikus. Et iga festival peab ajaga kaasas käima ning külastajatele aeg-ajalt midagi üllatavat pakkuma, oli kontserdi­paigaks sel aastal valitud ka kaarsild ja Raekoja plats.

Muusikapeo üldine õhustik oli soe: publikuga vabalt suhtlev Peeter Vähi, väikesed pop-up-kohvikud tee ja pirukatega, festivali kolmandaks päevaks tundsin publiku hulgas ära juba tuttavad näod. Festivali mitmekesine kava, milles kohtasin nii varajast muusikat kui ka nüüdisaegset, andis kuulajale võimaluse endale meelepärane päevaplaan kokku panna. Selle juures oli suur abi informatiivsest kavaraamatust.

Suvistel festivalidel ei saa mööda turistidest, kes ei ole linnas tegevust otsides päriselt aru saanud, millisele üritusele sai pilet ostetud. See toob kaasa ebasobivas kohas aplausid, kirikus müravad või valjult itsitavad lapsed ning kontserdi ajal tukastajad. See tuleb ilmselt neile andeks anda. Küllap on Mozarti taevaliku muusika saatel ka uni jumalik. On ju Hermann Hesse öelnud, et talle on muusika, eelkõige Mozart, värvide tajumise kõrval suurim nauding.

Enne „Klaaspärlimängu“ avakontserti lausus linnapea Urmas Klaas: „Loodan, et Rally Estonia ajal saab Jaani kirikust muusika kindlus.“ Mulle tundub, et nii läkski. Ralli-folgi-ilandsoundi-­festivalimeres esindas „Klaaspärlimäng“ rahulikku kindlat saart, kus muusika­elamus oli garanteeritud. Mõistan, miks festivali nii armastatakse: ei ole tolmu, välivetsusabasid ega telkimist. On vaid kuulaja, tema mõtted ja muusika.

Mozart ja sõbrad

Oma festivalimuljetes keskendun kolmele eriilmelisele kontserdile. Alustan festivali avakontserdist „Mozart ja sõbrad“ 11. juulil Jaani kirikus. Kontserdist võtsid osa rahvusvaheliselt tunnustatud klarnetist Selvadore Rähni, eurolaulik Elina Nechayeva, Eneli Hiiemaa flöödil ning Klaaspärlimäng Sinfonietta Andres Mustoneni juhatusel. Esitati peamiselt Wolfgang Amadeus Mozarti loomingut, sekka ka Johann Sebastian Bachi ja Peeter Vähi loomingut.

Festivalil „Klaaspärlimäng“ astus teiste seas üles islandil tegutsev eesti klarnetist Selvadore Rähni.

ERP Music

„Klaaspärlimängu“ populaarsus pole midagi uut, kuid siiski üllatusin, kui veidi enne kontserdi algust kirikusse astudes leidsin eest puupüsti täis kiriku, kusjuures võetud olid kõik lisakohad ja rõdud olid pilgeni rahvast täis.

Kontsert ja ühtlasi ka festival mängiti avatuks Mozarti „Adagio ja fuugaga C-duur“. Mozarti ehk liigagi tundeline ja aeglustusrohke esitus tekitas algul küsimuse, kas Mozartit võibki nii interpreteerida või on endale lubatud liiga palju vabadusi, kuid niimoodi esitatud Mozart haaras kaasa. Esituses oli kirge ja traagikat ning teose lõpuks jäin peaaegu uskuma, et Mozart oligi romantik.

Kontserdil tuli esitusele ka Mozarti klarnetikontsert A-duur, klarnetil soleeris Islandil elav ja tegutsev Selvadore Rähni. Sumedaid klarnetihelisid kuulates pidin eespool välja toodud Hesse mõtte­avaldusega veel kord nõustuma: muusika tajumise aisting on suurim nauding! Sulgkergena mõjuvad passaažid tõid klarneti kui õrna puupilli võlud ideaalselt esile. Usun, et kes selle pilli lummuses enne veel ei olnud, see nüüdseks on.

Avakontserdilt väärivad nimetamist ka Peeter Vähi kaks teost. Kui esimene, mõnevõrra vokaliisilik „Nelikümmend kaks“ üllatas kõnetavate pausidega, siis teine, pealkirjaga „To the Mother“ oli palju intrigeerivam. Juba algustaktidest alates sulandusid koloratuursoprani ning keelpillide kõrged noodid kokku, tekitades sonoristliku kõlavälja. Olgugi see kirjutaja vanamoodsus, kuid kui miski teostelt ning ka järgnevalt kõlanud tuntud prantsuse laulukeselt „Ah! vous-dirai je, maman“ võlu maha võttis, oli see solisti suhtlemine rohkem tahvelarvuti ekraaniga kui publiku, saateansambli ja dirigendiga. Mitte et lauljal poleks lubatud noodist laulda, kuid tahvelarvuti puudumisel või selle asetamisel näiteks noodipuldile oleks esitus mõjunud veenvamalt.

Sulnis klarnet ja müstiline fagott

Saabus kontserdi teine päev ning küünla­vahalõhnalisse Jaani kirikusse astujale oli kohe näha, et Tartus samal ajal alustanud Rally Estonia oli teinud oma töö. Kuigi ma ei usu, et „Klaas­pärlimängu“ ja rallipubliku seas oleks suur kattuvus, siis turistide osas oli liisk langenud ralli­peole Raekoja platsil. Festivali teine kontsert kandis pealkirja „Variatsioonid Pärsia teemal“ ning seal astus üles kuueliikmeline ansambel HaftCraft Belgiast. Kontsert koosnes valdavalt Iraani päritolu heliloojate muusikast, mille hulgast paljud teosed on üles ehitatud farsikeelsetele tekstidele.

See, et HaftCraftis mängivad professionaalsed muusikud, oli selge esimesest hetkest. Ansamblis on esindatud fagott, kaks viiulit, vioola, tšello ja sopran. Kui festivali esimesel päeval säras klarnet, siis nüüd oli järg fagoti käes. Tuleb märkida, et ansambli eesmärk ongi fagoti tutvustamine ja populariseerimine. Muusikud suutsid täielikult keskenduda, iga pillimängija näitas oma pilli lõputuid võimalusi. Täpselt nii palju varjundeid, kui suutis oma pillist välja võluda fagotimängija Bert Helsen, manas esile ka solist Ana Naqe. Selle juures ei mõjunud sopran esiletükkiva solistina, vaid koosseisu lahutamatu osana, kes esitas tänapäevaselt nii farsikeelset rahvamuusikat kui ka klassikalist muusikat. Kurbusega peab tõdema, et kodumaalt ei ole võimalik välja tuua ühtegi lauljat, kes Naqe’iga võrreldavalt suudaks ühtaegu üllatada suurepärase laulutehnika ja kütkestava näitlemis­oskusega ning seejuures esitada veenvalt ka rahvaviise.

Peeter Vähi teose esiettekanne

Kontserdil tuli esiettekandele Peeter Vähi teos „Omar Khayyam Has Spoken“, mis on üles ehitatud üheksa sajandit tagasi elanud pärsia poeedi Umar Hajjami vastuolulistele värssidele. Autor on oma teose kohta välja toonud, et kuna HaftCrafti koosseis on maailmas ainulaadne, polnud kirjutamisel kellestki eeskuju võtta. Pärast pikki kõhklusi otsustas Vähi kasutada farsikeelse originaalteksti asemel ingliskeelset tõlget, lootes, et nii on teos ka teistele koosseisudele lihtsamini esitatav. Vähi uudisteose juhatasid sisse fagotihelid. Jällegi tundsin, et olen täielikult ansambli lummuses: kuueliikmelise ansambli (mõnikord võetakse nii väikese koosseisu puhul juba dirigent appi) koostöö sujus perfektselt. Üksteisele reageeriti kohe, ükski noot polnud mängitud juhuslikult. Kadeduseta lasti üksteisel soleerida. Järsku läks teos üle idamaiseks tantsuks, mida ilustasid kirikupõrandal paljajalu seisva solisti deklamatsioonid.

Ning ingellike viiulihelide saatel oligi käes teose lõpp. Publik vakatas. Sopran Ana Naqe silus oma taltsutamatuid lokke, naeratas võluvalt ning siis julgeti plaksutada. Publik oli võlutud ja tänulik, sisimas soovisid kuulajad, et teos oleks natuke kauem kestnud. Vähi oli võtnud teose esitamise tõenäosuse suurendamiseks kasutusele küll inglise keele, kuid kahtlen, kas maailmas on veel mõni kollektiiv, kes suudab teost võrdväärselt esitada.

Kõik võib olla muusika

Festivali üheks erilisemaks osaks võib pidada multiinstrumentalisti Jochen Fassbenderi kontserti „Kõlakunst“. Sõna „kontsert“ ajab siin ilmselt küll segadusse, sest pigem oli tegu võimsa pillinäitusega või meditatiivse rännakuga ülemhelilainetes.

Oli imekspandav ja omamoodi arusaamatu, kuidas kõik need käsitsi valmistatud instrumendid, mida Jaani kirikus 12. juuli hilistel õhtutundidel näha ja kuulda sai, omavahel nii imeliselt kokku sulandusid. Näiteks ei jõudnud ma ära imestada, kuidas on võimalik metallkeele abil võrutrummi külge kinnitatud toru pihta pehme haamriga lüües luua hanszimmerlik filmimaastik. Tagasi mõeldes on mul raske kuuldud palu kirjeldada või kuidas kontsert oli üles ehitatud. Kontserdil polnud justkui ei algust, keskpaika, kulminatsiooni ega lõppu. Ometi oli pinget õhus kui palju! Kõrvale harjumatud, esialgu seletamatud helid ja ennenägematud instrumendid hoidsid kuulajat oma kütkes. Kogu kirik, põrandalaudadest kõrgete võlvideni, võttis protsessist osa. Helilained rändasid võlvist võlvi ning nende rännakut oli kirikus võimalik peaaegu silmaga jälgida. Tabasin end mõttelt, kui palju mõjuvõimsam on vaikus forte’st. Tähele­paneliku kuulajana avastasin ühel hetkel, et hoian hinge kinni, sest ei soovinud oma hingetõmmetega muusikat matta.

Kontserdi lõpuosas sai muusika tegemisest osa ka publik: kuulajaile jagati kolmnurksed kõrvarõnga­taolised kõlaplaadid ning mängimiseks pulgad. Osa publikust kutsuti lavale instrumente mängima. Ilma ühegi proovita sündis kohapeal enneolematu muusika­teos ning distants esinejate ja kuulajate vahel kadus. Ehk rohkemgi kui äsja lõppenud laulupeol tundsin, et olen osa millestki tähtsast ning sellel, mis hetkel ja kuidas ma oma instrumenti mängin, on suur kaal. Mis saakski olla ühele festivalile suurem kompliment kui see, et kuulajas­kond saab muusikaga üheks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht