Kuust ja muust

Tõnu Kõrvits vaatab oma teoses kuule usalduslik-asjalikult, nagu saab teha vaid kuupõlvkonna esindaja.

AARE TOOL

Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Nocturanus“ 22. XI Estonia kontserdisaalis. Madis Metsamart ja Vambola Krigul (gongid), Virgo Veldi (saksofon), Tammo Sumera (elektroonika), Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost. Kavas „Lahkumine Caprilt“, „Järvede laul“ ja „Nocturanus“ (esiettekanne).

Tõnu Kõrvitsa niigi vihjerohkes ja kodukoha kultuuri süvakihte sondeerivas heliloomingus koguneb tasahilju hitchcocklik pinevus. Kes mäletab Kõrvitsa eelmist kogukat orkestriteost „Hüljatud tuletornide ajalugu“, sellele pole küllap vaja meelde tuletada salapärast lugu, millest tema muusika üha ainest ammutab nagu järjejutt. Psühholoogilise trilleri tegevuspaik on mahajäetud ja räämas maja küla serval, lohutu ja ranniku kõledale tuulele valla. Kunagi elas selles majas Dolores, kes vestles lindude-loomadega ja segas taimeleotist ning jättis endast maha rikkaliku, ehkki kõhedavõitu kultuuriloolise pärandi.

Kui „Hüljatud tuletornide ajaloo“ ettekande puhul veebruaris saime teada, et Dolores armastas joonistusvihikusse kritseldada lagunenud tuletorne, siis sedapuhku on tulnud lagedale midagi veel kummalisemat: magnetofonilindid, millele Dolores oli kuuvalgel ööl salvestanud lühilaine-raadiomajakate signaale. Just nimelt öösel, sest siis on signaal kõige tugevam. Miks ta seda tegi? Mis köitis teda nende kummituslikult pulseerivate helide juures? Mis salasõnumit need lindid endas varjavad? Nelikümmend aastat lebanud need salvestised kolihunnikus. Ühel hämaral õhtul kostis aga Dolorese mahajäetud majas verdtarretav krigin ja lobudiku aastate taagast kinni kiilunud uks avanes aeglaselt …

Tõnu Kõrvitsa autorikontserdil ette kantud „Nocturanus“ häälestatud gongidele, keelpillidele ja lindile (2019) jätkub sealt, kus „Hüljatud tuletornide ajalugu“ pooleli jäi. Dolorese mahajäänud maja ust paotades avaneb vaade sisemaailma, meie kultuuri ja mälusse, tõrjutud mõtetesse. Dolorese lagunenud maja on kui kultuurimälu, alateadvusse surutud lobudik „küla serval“, kus uidates taaselustub õrna melanhooliana kaotatud aegade traumaatiline kogemus. See on fragmentaarium, kus esemed on „kolihunnikuna“ laiali pillutud pealtnäha seosetult, ent ometi nii, et juhuslikkuses ja lünklikkuses avaneb midagi mäletamisele ja unustamisele iseloomulikku. Dolorese maja, kus inimasukat pole nähtud juba pikka aega, tundub elavat oma elu – nagu elavad just väga vanad ja räämas majad. Vana on ka kõik see, mis majas Doloresest alles jäänud: kusagil vedeleb veel „vana, täiesti lagunenud harmoonium“, märkmevihikus on üles tähendatud „vanu Põhja-Eesti rahvalaule“, kolihunniku all on „mitu vana magnetofonilinti“.

„Nocturanus“ koosneb seitsmest sidusalt kulgevast pealkirjastatud osast. Esiplaan ja taust vahetavad pidevalt omavahel koha nagu tõus ja mõõn, majakasignaalide südamerütm vaibub ja tugevneb, keelpillide partii ilmub ja kaob. Pealkirja „Nocturanus“ esimene pool tuleneb muidugi sõnast „nokturn“ ehk „ööpala“, teine pool „Uranus“ viitab aga peenelt teose põhipillile gongidele, mille eri mudeleid on harjutud nimetama planeetide järgi.

Tallinna Kammerorkestri mängijad ja dirigent Risto Joost paiknesid Tõnu Kõrvitsa autorikontserdil keset saali, publik kummalgi pool nende ümber, mõned ka lausa laval. Gongid moodustasid orkestrantide ja lavapoolsete kuulajate vahel seina. Nagu taevakehad on oma liikumises haaratud igikestvasse tsüklisse, nii oli ka publik paigutatud enam-vähem ringiratast.

Tiit Mõtus

Planetaarsest mõtterännakust inspireerituna olid esinejad ja publik seatud Estonia kontserdisaalis tavapärasega võrreldes teistmoodi. Tallinna Kammerorkestri mängijad ja dirigent Risto Joost paiknesid keset saali, publik kummalgi pool nende ümber, mõned ka lausa laval. Gongid moodustasid orkestrantide ja lavapoolsete kuulajate vahel seina. Nagu taevakehad on oma liikumises haaratud igikestvasse tsüklisse, nii oli ka publik paigutatud enam-vähem ringiratast ehk, nagu on selgitatud kavas: „Publik on küll paigal, aga tegelikult tiirleb (oma mõtetes) muusika ümber ja muusikutega kaasa“. Nagu planeedid tiirlevad ümber päikese, nii on kuulajaskond võtnud Tallinna Kammerorkestri mängijad Estonia kontserdisaalis oma orbitaalsesse embusesse. See osa publikust, kes valis lavapoolsed kohad, paistis olevat eelisseisus, sest lava poolt avanes uudisväärtuslik vaade gongide rikkalikule arsenalile, mida käsitsesid löökpillimängijad Madis Metsamart ja Vambola Krigul.

Kavalehel trükitud tsitaat Paul Bowlesi romaanist „Taevane varjupaik“ („The Sheltering Sky“, 1949) ja sellel põhinevast Bernardo Bertolucci 1990. aasta filmist suunab mõtte veelgi kindlamalt igavikulisse voolusängi. Filmi lõpustseenis sedastatakse: „Kuna me ei tea, millal sureme, mõtleme elust kui kaevust, mis ei saa kunagi tühjaks. Aga ometi juhtub kõik vaid teatud arv kordi. See arv on väga väike. [—] Mitu korda vaatad veel täiskuud? Võib-olla kakskümmend. Aga ometi tundub kõik olevat lõputu …“. Kõrvitsa „Nocturanuse“ kohta võib seega väita paljuski sama, mida tema temaatilise eelkäija „Hüljatud tuletornide ajaloo“ puhul: ei mõtiskleta niivõrd mineviku, vaid just kaduviku üle. Dolorese majja pole võimalik sattuda sihitult hulkudes, vaid see ühtaegu heidutab ja kutsub enda poole nagu möödaniku tumm etteheide. Päris Paul Bowlesi romaani alguses on küsitud, mis vahe on turistil ja ränduril, ning neid tabavalt iseloomustatud. Mis vahe on turistil ja ränduril? Turist pöördub paari nädala või kuu pärast alguspunkti tagasi, rändur kulgeb aga ühest sihtpunktist järgmisse, tundmata end kusagil päris kodus.

Tõnu Kõrvitsa muusikas värelevad melanhoolsed ja igatsevad toonid, mille varal ta leiab oma võrdväärselt tundeerksa auditooriumiga hõlpsasti ühise raadiosageduse. See igatsus või nostalgia pole aga selgelt millelegi või kellelegi suunatud, vaid on justkui härdameelsus kõikehaaravas bluusilikus mõttes. Kui öeldakse, et keegi on blue, siis ei tähenda see ju niivõrd jõuetut kurvastust, vaid lihtsalt seda, et muusik on heitnud endalt liigse rõõmu ja enesega rahulolu – viinud end bluusi esitamiseks hädavajalikku vaimuseisundisse. Nii näiteks oli kunstnik Konrad Mägi ühtelugu blue, sest teda vaevas igatsus Capri saare järele, kuhu tal ei õnnestunudki tagasi pöörduda. Igatsusest on tulvil ka Kõrvitsa „Lahkumine Caprilt“ keelpillidele (2018), või vähemalt võib kuulates selle tunde pizzicato’de vahele juurde mõelda. Eleegiline sõna „lahkumine“ on „Nocturanuse“ viimase, seitsmenda osa päises. „Järvede laulus“ sopransaksofonile ja keelpillidele (2019) peegeldub tasaselt veepinnalt kuukuma – või kujutan ma seda pilti endale vaid ette?

Tõnu Kõrvits (sünd 1969) vaatab oma teoses kuule usalduslik-asjalikult, nagu seda saab teha vaid kuupõlvkonna esindaja. Oli ju 1969. aasta 20. juuli see daatum, kui Apollo 11 maandus kuul ja inimene vajutas esimest korda saapajälje öötaeva karjuse palgele. „Nocturanus“ on veidi isemoodi nii esituskoosseisult kui ka taustaloolt, kus ühelt seoselt teisele liueldes kõneldakse kuust, aga tegelikult siiski kõigest muust. „Nocturanus“ pole niisuguses isepäisuses muidugi üksinda, sest kummalisi mõtteid ja võtteid on kuu inspireerinud läbi aegade. Just mõningase kummalisuse tõttu on „Nocturanusel“ tugev gravitatsioonijõud ja tänu sellele jääb kord selle mõjuvälja sattunu mõttes orbiidile tiirlema tükiks ajaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht