Labor loomiseks

LIISA HÕBE

Noorte muusikalise loovuse suvekool „Loomelabor“ 3. – 9. VIII Viljandis.

Viljandi on loomelaagriks suurepärane koht: järv, rahulikud tänavad, imetore söögitädi akadeemia kohvikus, vaade lossimägedes. „Loomelabor“, mis toimus sellel aastal teist korda, on mõeldud noortele, kes tegelevad heliloominguga. Põhiline eesmärk on pakkuda muusika kirjutamise kogemust. Laagriliste ülesandeks on nädala jooksul kirjutada teos, mille saab lõppkontserdil ette kanda. Noortele, kes on kirjutanud väga vähe muusikat või kellel loomiskogemus üldse puudub, mõjub ajasurve all kirjutamine vabastavalt. Igale loojale oli juhendajaks määratud kas Tauno Aints, Kristo Matson või Liis Viira ning iga päev oli kõigil kaks 15minutilist eratundi. Lisaks loomisele pidas laagris loengu helilooja Märt-Matis Lill, kuulata sai viit teemaloengut ja osaleda töötoas.

Laagris pakutava käsitööoskuse kõrval on veelgi olulisem otsekontakt inspireerivate muusikutega. Märt-Matis Lill rääkis esimeses loengus üleüldiselt muusika kirjutamisest (teoste ülesehitusest, kulminatsioonist jms) ja suutis sõnadesse panna korda minevaid mõtteid. Ta on seisukohal, et iga teost kirjutades peaks esitama endale uue väljakutse, unustamata seejuures vanu radu. Lille viited olid huvitavad, näiteks soovitas ta kuulata India klassikalist muusikat, sest just see avas talle muusikuna uue perspektiivi. Kahjuks jäi tänavu tema loeng ainukeseks. Sellised heliloojate loengud peaksid olema „Loomelaboris“ tähtsal kohal, sest noored kuulavad iga nõuannet ja vihjet suure põnevusega.

Silmaringi avardas laager kindlasti, sest teemaloengud erinesid üksjagu. Eeva Talsi andis ülevaate tänapäeva pärimusmuusiku tööst, põimides loengusse XX sajandi alguse rahvalaulikute kahisevad salvestised. Kõige rohkem üllatas Talsi austus vanade rahvamuusikute ja nende loomingu vastu. Paljud salvestised panid alguses nina krimpsutama: külamuusikud intoneerivad ju mustalt, pillid pole hääles, strihhid on kohmakad. Selle peale ütles Talsi muhedalt, et neil on lihtsalt oma skaala, millel nad mängivad. Ühiselt õpitud Torupilli Jussi lututus inspireeris niivõrd, et üks noor kasutas seda oma komponeeritud teoses.

Imearmas oli Olav Ehala loeng muusikast ja animatsioonist. Üllatas, kui peen käsitöö oli joonisfilmile heli loomine kolmkümmend aastat tagasi. See oli ikka tõeline loomelabor, kuidas saavutada väheste vahenditega võimalikult ehe kõla, erilist andekust nõudis pildiga sünkroonis mängimine. Heiki Ernitsa „Ramsese vembud“ oli nii kaasahaarav tervik, et ainult helidele oli raske keskenduda. Täiesti tundmatu animafilmi maailma avasid Priit Pärna „Hotell E“ ja „Harjutusi iseseisvaks eluks“, mida ükski noortest polnud varem näinud.

Merike Rehepapi loeng „Funktsionaalne muusika ehk muusika kui intensiivseim keskkonna kujundaja“ tekitas vastuolulisi tundeid. Noored pole harjunud oma loomingut vaatama turundaja pilguga. Kirjutatakse sellest, mis inspireerib, enda sisetunde järgi, ega mõelda kunagi sihtrühmale, kes võiks selle muusika vastu huvi tunda. Publikust kui kliendist mõtlemine justkui rikub loomingu puhtust. Siiski avardas nii mõnigi harjutus suhtumist muusikasse kui töösse. Rehepapp alustas loengut vihmavarjule erinevate funktsioonide leidmisega: paadike, lillepott, rütmipill … Loengu lõpetas ta mõttega, et samamoodi peaks funktsioone otsima ka muusikale. Muusikaga keskkonna loomine ja mõjutamine võiks olla noortele kasulik väljund.

Enim mõtteainet andis Tatjana Kozlova-Johannese ja Helena Tulve heli­objektide töötuba. Nad olid loonud väga inspireeriva keskkonna, Viljandi muusikakooli saal oli pillikesi täis: kõiksugu viled, kõristid, kellad, kellukesed, pokaalid, kristallnõud ja mutrivõtmed. Koolitus oli põimitud pidevate aruteludega ja peamiseks eesmärgiks oli keskenduda, õppida kuulama ja koostööd tegema. Koolitus koosnes väikestest improvisatsiooniharjutustest. Esimesed harjutused tehti ringis, kus pidi valitud pilliga heli tekitama, oma heli teisega sobitama ja pilgu või noogutusega mängimisjärje üle andma. Ühiselt musitseerides tekkis soojus ja vastastikune tähelepanelikkus. Sellele järgnesid juba struktureerimata ühisimprovisatsioonid. Nii mõnelgi hetkel läksid pillid nii huvitavaks, et ununes teiste kuulamine ja nendega sobitumine. Ühele improviseerimisele järgnenud arutelus oli Tatjana Kozlova-Johannes aus: viimane kaks kolmandikku oleks võinud olemata olla. Neid harjutusi analüüsides sai tõmmata paralleele komponeerimisega. Vajadus pideva muutuse ja aktiivsuse järele esineb ka noorte loomingus ja seetõttu pingutatakse tihtipeale noodiridadega üle.

Lõppkontsert oli väga ühtlane. Üldistades saab laagris komponeeritud teosed jaotada kaheks: natukene kurvavõitu poplaulud ja nüüdisaegse helikeelega lood. Poplaulud iseenesest ei üllata: lauldes on lihtsam sõnumit edasi anda ning kui juba sõnad olemas, ei mõju ka neli duuri kordamisena. Modernsetes teostes kasutati üllatavalt palju prepareeritud klaverit. Noored ajavad uut helikeelt otsides üsna sarnast asja. Prepareerimine annab võimaluse klaveri muuta löökpilliks, klavessiiniks või kandleks. Seejuures on tegemist ikkagi järjest mineva helireaga, mistõttu saab mõelda struktuurselt. Noorte kirjutatud nüüdislugudega kaasneb oht, et vorm puudub täielikult või on keeruline, mistõttu jääb teos segaseks ja kaootiliseks.

Kontserdi tonaalsuse määravad „Loome­laborisse“ kutsutud majamuusikud, kellele mõeldes saavad noored muusikat kirjutada. Seekord oli laagris kaks kannelseeliku mängijat. Kannel­seelik on Marita Lumi välja mõeldud ja disainitud pill. Kuna kannelseeliku tämber on väga eriline ja pill läheb kiiresti häälest ära, nõuab see kannatlikkust ja loovust. Kahjuks kasutas kannelseelikut oma kompositsioonis ainult neli noort.

Ootasin laagris kõige enam just juhendamist. Matson ja Aints ütlesid „Loomelaborile“ eelnenud intervjuus (Klassikaraadio, 3. VIII), et muusika tegemisel saab õpetada kõike peale tahte. Tegelikult oli nii suurt hulka (24 õpilast) keeruline juhendada, sest süüvimise aega jäi väga vähe. Oma kogemuse põhjal võin öelda, et teoseid takt takti haaval lahti ei võetud: kui oli tunda, et loomine edeneb ja ideid on, siis lasti kirjutada, kuidas taheti. Ilmselt oleks kasulik, kui kahe 15minutise tunni asemel oleks igasse päeva planeeritud üks pooletunnine eratund.

„Loomelabor“ on tänuväärt ette­võtmine. Olen ennegi käinud muusika­teemalistes laagrites, aga selline komponeerimise nädal on kindlasti uudne. Tänavu oodati „Loomelaborisse“ 14–21aastasi ja kokku sattusid väga erineva muusikalise taustaga noored. Samas toas istusid noored, kes pole kunagi kuulnud Sven Grünbergist, ja noored, kes tundsid „Hukkunud Alpinisti hotelli“ muusikat läbinisti. Laagrisse täiesti homogeenset rühma leida ongi raske, aga et arutelud oleksid kõigile arusaadavad, jäädi sageli pinnapealseks. Korraldaja Kristo Matson põhjendas vanusepiiri sellega, et alles esimesi katsetusi tegevad noored ei satuks kokku juba muusikaakadeemias õppivate kompositsioonitudengitega. Kui tahta teha tõsist komponeerimise laagrit, võiks vanusepiiri ikkagi nihutada kõrgemale, sest keskastmes komponeerivatel noortel oleks akadeemia omadelt palju õppida.