Lampe on palju, aga valgus on üks

Sari „Heli ja keel“ eristub kammermuusika žanris oma eksperimentaalse vormiga: muusikas järeleandmisi tegemata lisatakse kunste ühendav ja ülendav lähenemisnurk.

MIRJE MÄNDLA

Kontsert „Põhjatuul, lõunatuul. Mõtisklusi sufismist“ sarjas „Heli ja keel“ 4. XII Eesti Raadio 1. stuudios. Jaanika Kuusik (sopran), Iris Oja (metsosopran), Tarmo Johannes (flööt, altflööt), Helena Tuuling (bassklarnet), Olga Voronova (viiul), Leho Karin (tšello), Diana Liiv (klaver), Kristi Mühling (kannel), Vambola Krigul (löökpillid). Kavas Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannese (sh „Just One Breath“ esiettekanne) ja Hillar Kareva muusika, Doris Kareva ja Rumi luule. Vestlesid Madis Arukask (vestlusringi juht), Doris Kareva, Helena Tulve, Tatjana Kozlova-Johannes ja Polina Tšerkassova.

„Inimesel peaks olema pehme süda ja nõtke keha,“ arvab muinasjutuvestja ja antropoloog Polina Tšerkassova. „Meie ühiskonnas on olukord teistsugune: süda on kõva ja keha on mugav.“

Sarjas „Heli ja keel“ on ka varem sukeldutud heli ja keele vahelistesse tundeväljadesse. Kaasatud on mitmeid poeete, kellest mõned tulevad üha uuesti ringiga tagasi. Näiteks Doris Kareva osales ka sufismiteemalisel kontserdil, kus esitas oma tasasel ja intiimsel moel enda ja Rumi loomingut.

Sarja kunstiline juht Diana Liiv on üks järjepidevamaid kontserdivormiga eksperimenteerijaid. Katsetatud on kontserdisaalidega ning sel aastal on olnud sarja pidepunkt Eesti Raadio 1. stuudio. Sel korral oli püütud luua sufismi traditsiooni viljelevates intiimsetes ja varjatud ringides valitsevat meele­olu. Sarja „Heli ja keel“ puhul eeldatakse publikult tegijatega omaga samaväärset paindlikkust. Iga kontsert pakub üllatusi ja võimaluse avastada, milline suhtekangas sõna ja muusika vahel sel korral mõttetelgedel valmib. On omamoodi huvitav, et näiteks filmimuusika tegijad on hädas, sest kõik oleks otsekui juba läbi proovitud, siis sari „Heli ja keel“ näitab ilmekalt, et miski pole veel valmis ning eksperimenteerimisruumi on küllalt.

Hooaja 2019/2020 põhiteema ning ülesehitusega juba kursis kuulaja ootas ka kontserdi vestlusringi akadeemilise usundiloo seltsi presidendi Madis Arukase juhtimisel. Sufismi teemal oli Arukask seekord valinud rääkima Polina Tšerkassova, kes kirjutab doktoritööd ja on saanud viibida ka eraklike sufide traditsioonilistel kokkusaamistel. Polina Tšerkassova on auga välja teeninud muinasjutuvestja tiitli. Tema vestluslaad on köitev: ta maalib silme ette kujutelmi ja annab edasi välitöödel käinud antropoloogi silmaga nähtud värvikaid pilte. Tšerkassova väljenduslaad on selge, tema püstitatud küsimused aga poeetilise varjundiga.

Tšerkassova ja Arukase vestlust kuulates said põhjenduse ka kontserdi visuaalne ja vormiline pool. Nimelt oli stuudio keskmine osa jäetud muusikutele, kes mängisid vaid puldilampide valgel. Saal oli mattunud pimedusse. Vestlusringis osalesid vähesel määral ka heliloojad Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannes, kelle teosed moodustasid kontserdi muusikaliselt mõjuva keskme. Vestlejad olid asetatud publiku sekka nii, et inimesed istusid neile suhteliselt lähedal poodiumil, kuhu tavaliselt sätitakse esinejad. Pärast talvise kaamose pimedusega harjumist püüdsid mõned kuulajad tutvuda ka mahuka kava­materjali, esitatavate teoste ning nendega kaasneva tekstiga.

Muusika oli esitatud veenva kvaliteediga. Esinesid uue muusika vallas väga tuntud ja tugevad muusikud, kes on mõlema helilooja loominguga olnud kontaktis järjepidevalt ja eri koosluste kaudu. Sopran Jaanika Kuusiku vahe, imekaunis vokaalitämber ning tummiselt juhitud interpretatsioon tõi selgelt esile Tatjana Kozlova-Johannese esiettekandes kõlanud teose „Just One Breath“ ehk „Vaid üks hingetõmme“ vokaalse partii pingestatuse. Nappide vahenditega loodud heliruumi teine osaline oli klaver, mida oli kasutatud kohati löökpillilähedaselt (klaveril oli leitud tämbreid, mida uues muusikas otsitakse vahel kandlel) ning teose n-ö naalduvas ja staatilisemas pooles oli rakendatud klaveri tavapärasemat mängutehnikat. Klaveripartii esitas Diana Liiv. Kogu teose helimaterjal on napp ja äärmiselt hästi kontrollitud. Vokaalpartii kulges enamasti kõrges registris ning tuletas meelde, et Jaanika Kuusik on erakordse häälematerjaliga, intelligentne ja stabiilselt esinev lauljatar, kelle musitseerimislaadi võib võrrelda Arianna Savalli omaga. Heliloojatel on põhjust õnnelik olla, et ei pea oma teoste esitamiseks kohale lennutama külalissoliste.

Kuna kontserdi üks aspekt oli tuua esile mõttekaaslaste Tatjana Kozlova-Johannese ja Helena Tulve loomingu ühisjooni ja variatiivsust, siis kõlas ka Helena Tulve „Mondnacht“ ehk „Kuuvalge öö“ sopranile ja kandlele. Teos on valminud Düsseldorfi Schumanni festivali tellimusel ning 2010. aastal tõid Eve Kopli ja Kristi Mühling selle ettekandele üsna teistsuguses muusikalises kontekstis. Muusikaline areng jätkus kahe vaatega kvartetimuusikale, erinevatele pillitämbritele ning ideedele, mida ühendasid Iris Oja sugestiivne ja täpne musitseerimislaad ning Leho Karini uue muusika interpretatsioonist läbi imbunud särav tšellokõla. Kõlasid Tatjana Kozlova-Johannese „Fall“ ehk „Sügis/Langemine“ sopranile, bassklarnetile, löökpillidele ja tšellole (2014), mille esitasid eelmainitute kõrval veel Helena Tuuling klarnetil ja Vambola Krigul löökpillidel, ning kontserdi nimiteosena Helena Tulve „North Wind, South Wind“ ehk „Põhjatuul, lõunatuul“ häälele, flöödile, kandlele ja tšellole. Viimases soleerisid flöödil Tarmo Johannes ning kandlel Kristi Mühling.

Diana Liivi käekirjaga kontserdisari pakub kahtlemata eesti klassikalise kammermuusika žanrile uue lähenemisnurga. Meeldis, et kontserdiga polnud tahetud anda hoogsat läbilõiget juhuslike teostega, vaid kava teoste valik oli terviklik ja kontseptuaalne ning kandis endas mitmeid üksteist täiendavaid vaatenurki ning variatiivseid elemente ja pillikäsitlusi. Siin oli palju kuulajale tuttavat, näiteks Helena Tulve 2010. aasta paiku sündinud muusikutele tuttav ja sisse mängitud teos „North Wind, South Wind“, mis ilmus ansambli Resonabilis albumil 2012. aastal. Kümme aastat hiljem näivad need teosed olevat eesti kammermuusika loomulik ja krestomaatiline osa. Kontserdil kuuldud teosed kõlasid erksalt ja tehniliselt keerulistele partiidele vaatamata mängisid muusikud teoseid meeldejääva emotsionaalse haarde ja värskusega. Siin oli tunda eheda õnnestumise harva esinevat värahtust, mis õnneks ka jäädvustati.

Kontserdil oli veel teinegi mõttekaar: Doris Kareva luuletused ning tema isa, helilooja Hillar Kareva kammermuusika, kus teose pealkirjad viitavad Tulve kvartetile kirjutatud kammermuusikateosega samadele allusioonidele. Helena Tulve tõdes kontserdil oma teose inspiratsiooniallikatest ning ülemlaulust ja Rumi tekstidest rääkides: „Lampe on palju, aga valgus on üks.“ Hillar Kareva on viiulile ja klaverile kirjutatud tsüklis „Aiolose paun. Neli tuult“ lähtunud Antiik-Kreeka tuulejumalatest. Olga Voronova (viiul) ning Diana Liiv tõid ettekandele alaosad „Põhjatuul (Boreas)“ ning „Lõunatuul (Notos)“. Doris Kareva aga on seotud sufismi traditsiooniga Rumi tekstide aastakümnetepikkuse tõlkimise tõttu, mis on tema kirjelduse kohaselt „tuline paratamatuse varras, mis sind läbistab. Alistud, pühendud, sellest saabki sinu kõige kütkestavam elu“.

Milline üldse peaks olema ideaalne kammermuusikakontsert? Eestis tundub kammermuusikaelu olevat küllaltki vilgas: on olemas mitmed püsivad sarjad ning festivalid. Sari „Heli ja keel“ eristub kammermuusika žanris oma märksa eksperimentaalsema vormiga: muusikas järeleandmisi tegemata lisatakse ka teine dimensioon, kunste ühendav ja ülendav lähenemisnurk. Seejuures püütakse seda teha orgaaniliselt, lähtuda heliloojate ja poeetide lähedasest elutunnetusest ja üksteise inspireerimisest. Mõttesildu selles vallas jagub. Seda kinnitab sarja jätkumine aastast aastasse, ehkki esimestel aastatel võis näida, et kui teha eesti heliloojate autorikontserdile koos nende mõttekaaslasest kirjanikele ring peale, on teema ammendatud. Tundub, et sarja „Heli ja keel“ filosoofiline pool on alles avanemas. Ühtlasi annab sari publikule võimaluse korduvaks kokkupuuteks eesti heliloojate juba mõnevõrra klassikaks saanud teostega. Sarjas ei välistata esiettekandeid, kuid need asetatakse juba eos tuumakasse konteksti, et ka heliloojate omavahelised mõjuaspektid ja loomeperioodid tuleksid selgemalt esile.

Soovin tegijatele mõttelendu, võimalust süveneda, külluslikult aega, et lihvida kontserdi korralduspoole nüansse ja detaile. Eesti heliloojatelt ootan kammermuusika repertuaari värvikat täiendamist ning jätkuvalt huvitatud muusikuid seda esitama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht