Laulmistraditsioonist laulmiskultuurini

Annika Kuuda

Koorikultuuri olukorrast Eestis        Kui Eesti koorikultuuri võrrelda mudeliga, siis sarnaneks see püramiidiga, mille aluseks on laiapõhjaline suurenev mudilas- ja lastekooride osakaal ning tipuks kitsas professionaalsete esinduskollektiivide kroon. Alates 1993.  aastast on riik eesotsas Kultuuriministeeriumi (KM) ja Kooriühinguga (KÜ) panustanud selle püramiidi alumise osa tugevdamisse peamiselt seoses laulupeoprotsessi ning sellega kaasneva harrastuskoore finantseeriva toetusprogrammiga. Laulupeo protsess on käima lükatud, selle tulemusel kasvanud ka laulupeol osalevate mudilaste arv ning tõusnud lastekooride tase, mida aga paraku ei saa väita meie täiskasvanute amatöörkooride kohta. Selle valguses  võibki küsida, et kui kanname niisugust hoolt oma laste eest, siis miks jätame unarusse teatud mõttes palju tundlikuma keskastme ja täiskasvanud, kes vajaksid veelgi hoolikamalt läbi mõeldud visiooni?  

     

Liiga vähe ambitsiooni       

Kui pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda, et Eesti koorielu ootab helge tulevik ja kooripüramiid püsib justkui tasakaalus – on tugev nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt –, siis lähemal  vaatlusel selgub teine tõde. „Selle valdkonna mured algavad sealt, kus muud ühiskonna püramiidid ei ole tasakaalus,” ütleb KMi muusikanõunik Eero Raun. Sisuliselt puudutab see lauljate ja dirigentide kvaliteeti, motiveeritust ja väärtustamist professionaalsel tasemel, samuti finantseerimist ja haridussüsteemi, kuid mitte ainult. Ümbermõtestamist vajaksid ka harrastuskooride ambitsioonid ja eesmärgid, selles on aga palju ära teha muusikuil endil.       

Dirigent Risto Joost leiab, et harrastustasemel laulmine ei peaks tähendama ainult kergema raskusastmega repertuaari esitamist – hea seltskonna kõrval võib hobikorras lauluharrastus olla meeldivalt arendav ettevõtmine. 

„Ka harrastustasandil on oluline juhtida tähelepanu professionaalsele kvaliteedile (nagu toon, intonatsioon) just selleks, et laulja tunneks end hästi, et ta ka selle ühe-kahe proovi jooksul nädalas areneks ja et ühtlasi oleks ka antud žanr publikule atraktiivne,” selgitab Joost . „Ma olen puutunud kokku väga erinevatel tasanditel laulukollektiividega ja võin oma kogemusest öelda, et kui inimestele selgitada, millised on need olulised elemendid, mis laulmise  ja musitseerimise taset võivad tõsta, võtavad kõik seda suurima heameelega kuulda,” innustab ta juhendajaid ja dirigente laulja aitamiseks rohkem uurima laulmise vokaalsete võimaluste tausta.       

Sõna „professionaalne” aga ei peaks Joosti sõnul tähendama konservatiivset trotsi ja hirmu tekitavat käibeterminit, vaid lihtsalt teadlikkust. „Ja ma usun, et professionaalseid kriteeriume peavad tihtipeale endale meelde  tuletama ka professionaalsed kollektiivid ise,” väidab ta. „Me peame arvestama sellega, et kui tahame ennast muusikutena kuidagi defineerida, siis peavad meil olema head erialased oskused ja ideaalid, mille poole pürgida.”       

Kõik jääb energilise tegija turjale       

Seda, et professionaalse koorikultuuri sektoris võiksid asjad olla paremad, möönab ka Raun, kuid lisab, et eks me oleme kõik seotud Eesti tegelikkusega. Milline siis on see Eesti tegelikkus tänases kultuuripoliitikas? 

Dirigent Tõnu Kaljuste näeb, et kui võrrelda 30 aasta taguse ajaga, mil ta lõi Eesti Filharmoonia Kammerkoori, käivad asjad Eestis siiamaani energilise tegija selja taga. „Kui sul on piisavalt  energiat toitu teha, ette kanda, nõud pesta ja ise aitäh öelda, siis sul on võimalik midagi ellu viia. Niisugust ettekujutust, et meil riiklikul tasandil tuldaks kokku ja vaadataks, et teate, meil selles žanris on tekkinud täitsa huvitavad koosseisud ja peaksime nendele võimaluse andma – sellist ootavat asja ma küll siin Eestis kahjuks ei näe. Ma olen ise proovinud anda paari viidet, mis võiks toimida, aga tegelikult on kõige selle põhjuseks üks väga lihtne asi – Eestis 
ei teki nn inimestevahelist solidaarsust, millega üksteist toetataks. Hoitakse suu kinni ega öelda tõde välja isegi siis, kui on näiteks näha, et mõnes žanris on meil tarvis raha ümber jaotada, või kui üks lahendus tundub teisest mõistlikum. Ma arvan, et mõistlike lahenduste puhul on igaühes midagi mõistlikku, aga see, kuidas meie ühine elu edasi läheb, on kinni just nendes otsustes, mida me lõpuks koos mõistlikuks peame,” arvab Kaljuste.         

Ka Risto Joost näeb kitsaskohta suuresti selles, et sisuliselt puudub Eestis praegu tugev, efektiivne muusikanõukogu tüüpi üksus, mis saaks professionaalse kõrvaltvaatava instantsina kultuurimaastiku oluliste küsimuste üle otsustada, anda kvalitatiivseid juhiseid ja, mis kõige olulisem, kel oleks ka sõnajõudu – kes kureeriks ja vaataks kriitilise pilguga ka õppeasutusi, professionaalseid kollektiive ning neid ka nõustaks.        „Selles mõttes on täesti haruldane, et Eestis eksisteerib selline kollektiiv nagu filharmoonia  kammerkoor – ainult tänu Tõnu Kaljuste visioonile,” ütleb Risto Joost. „Meie kultuuri hoiavadki püsti ainult teatud indiviidid, mis on ühest küljest positiivne, aga ka väga ohtlik. Meie ühiskond ja inimesed ise peaksid hoidma seda üleval. Peaks tekkima suurem ambitsioon nii tegijate endi seas kui ka sõna otseses mõttes positiivne omavaheline suhtlemine selleks, et asi õitseks. Loomulikult taandub kunst lõppkokkuvõttes ühe artisti visioonile, aga suuremate  kollektiivide jätkusuutlikkus ei saa siiski baseeruda ainult ühe või teise inimese (kinnis) ideel – see peab olema loogiline mõttekäik terves kollektiivis, ühiskonnas.”     

Puudub ülevaade olukorrast 

Kui näiteks Rootsis on tänu mitmetele ühingutele (kooriühing jms) väga selge ülevaade riigi kooride olukorrast, dirigentide tööturust, õppivatest dirigentidest ning selle süsteemsuse kaudu tagatakse juba õppivale muusikule tulevikuks töö ja turvatunne, siis Eestis see nii ei ole. Kuigi meil tegutseb Koorijuhtide Liit, samuti on koostöös KÜ ja KMiga loodud küll koore hõlmav võrgustik, mida KMi rahvakultuuri nõuniku Eino Pedaniku sõnul ka üha  täiendatakse, ei täida need sellegipoolest riikliku koolitustellimuse funktsiooni.       

Kui Eesti on oma arengusuundumustes võtnud eeskujuks Põhjamaade ja Lääne-Euroopa kooride toetussüsteemide mudeli, siis vähemasti Joosti meelest võiks snitti võtta ka Rootsis kehtivast dirigentide koolitussüsteemist, mille määrab ühiskonna nõudlus. Teatud mõttes võiks seda võrrelda isegi meie lavakunstikooli ülitiheda sisseastumissõelaga näitlejatele. „Tähtis on olla objektiivne omas ajas. Kui me toodame lihtsalt lauljaid või kui  me toodame dirigente, siis kui palju on meil tegelikult koore või orkestreid, kuhu nad saavad tööle minna?” küsib Joost.       

Siitsamast saab alguse ka dirigendiameti väärtustamise küsimus: silmapaistva näitena saab siin taas nimetada Rootsit, kus panustatakse ühe dirigendi koolitamisse sama palju raha kui kuningliku õhuväe hävituspiloodi koolitamisse, sest eesmärk on koolitada tippspetsialiste. Ehk siis – sõltuvalt sellest, millist kvaliteeti tahetakse, vastava eriala arengusse ka panustatakse. 

Eestis ei ole dirigendi väljaõpe kümne kallimagi hulgas. Nii tuginebki EMTA õpe Kaljuste sõnul suuresti pedagoogide missioonitundele. Rääkides dirigentide vastuvõtmisest akadeemiasse, näeb ta asja teise nurga alt: „Ma ei arva , et kui teeksin akadeemiale kitsa ukse, siis toodakski ainult kullakamakaid. Ei, peab olema väga erinevat maavara. Ühest saab tõesti kuldlusika meie kauni muusikakultuuri  tassi kõrvale, aga on ka muid töid.” Eesti muusikas on palju asju, mis vajaksid edendamist ja süstematiseerimist, kuid niikaua, kui riiklik tellimus neid hallalasid ei kata, ei tasuks Kaljuste meelest kardinaalseid otsuseid teha. „Võtame näiteks kas või Eesti teatri- ja muusikamuuseumi, kus on vaja teha hästi palju tööd eesti varasemas loomingus näiteks redigeerimise või publitseerimise vallas – sa ei või iial teada, missugune aju selle kunagi ette võtab,” leiab  Kaljuste.       

Laulmist võiks väärtustada juba keskastmes         

Paraku napib süsteemsust ja koostööoskust koorikultuuri püramiidi madalamatelgi tasanditel. Koorikultuuri edendamine vajab tugevdamist ka keskastme muusikakoolides, möönab Aarne Saluveer. „Mõni aeg tagasi jõudis minuni René ja Evi Eespere kiri, et Tallinna  muusikakeskkooli kammerkoor lõpetab nende juhtimisel ja järele jääb ainult vokaalansambli valikaine. Tundub, et me ei saa aru, et kui kukub ära nii palju head teinud koor, kust on läbi tulnud palju dirigente ja lauljaid, kust on genereeritud väga palju tippu, siis annab see tõsise tagasilöögi eesti (koori)muusikale. See on kindlasti teema, mida tuleb praeguses muusikanõukogus arutada!” on Saluveer veendunud.       

Ohumärki näeb siin ka Joost: „See näitab, et kool ei väärtusta laulmist kui eriala. On väga  kurb, et me üldse räägime sel teemal, sest laulmine on üldse muusikakultuuri alus. Oli hääl ja alles siis tekkisid instrumendid, mis hakkasid imiteerima häält, ning alles hiljem on asi kujunenud ka vastupidi. Ehk on just laulupidude traditsioon tekitanud väärarvamuse, et laulda võib ükskõik kes ja hääl ei ole professionaalses mõttes tõsiseltvõetav instrument. Jah, laulda võib igaüks. Küsimus on selles, et kui soovid saada professionaaliks, on vaja üsna pikalt  õppida, et saada meistriks. See on samamoodi nagu iga instrumendiga. Mis juhtuks siis, kui muusikakeskkoolis kaotataks ära sümfooniaorkester? Aga miks koori ei pea olema? Mis mõttes ei pea olema? Kust siis tulevad need professionaalid? Just noorena on vaja arendada muusikalisi käsitööoskusi, sest töö häälega on sama suur valdkond kui muusika ise,” leiab Joost. „Selleks et laulmise eriala maine tõuseks, on vaja midagi ette võtta. Ainult siis tekib  ambitsioon, tekib maine ja tekib laulmiskultuur. Ma ei saa öelda, et meil Eestis on üheselt mõistetav laulmiskultuur. Pigem on see traditsioon laulda, aga mitte kultuur, sest laias laastus ei ole meil praegu selget arusaama, kuidas üks või teine hääl peaks kõlama. Kuna noori, looduse poolt kaunite häältega lauljaid on Eestis ikka uskumatult palju, siis peaksime oma rahvuse laulupotentsiaali paremini ära kasutama. Miks ei võiks Eesti laulukool saada  sama kuulsaks kui Skype?” küsib Risto Joost. 

Koostööd peaksid tegema kõik muusikainstitutsioonid   

Saluveere sõnul pingutatakse nii Otsa koolis kui ka Elleri koolis üht-teist teha. Kuigi tipptasemest on veel vara rääkida, võib siiski eeskujuks tuua Otsa kooli algatuse, mille kohaselt tulevad kõik esmakursuslased koori. „Ma tean, et see on ebapopulaarne otsus, sest kõik tahavad tegeleda ainult oma erialaga, aga ma näen ka juba ettevõtmise ühe aasta tulemust – inimesed, kes on tulnud üle Eesti siia õppima instrumenti, said tänavu „Parsifali” suures koosseisus  tööd,” selgitab Saluveer ja lisab: „Meie koolis on see aine kolmes funktsioonis: esiteks solfedžo ja kuulmise arendamine (kui harmooniat toetav aine), siis muusikavaldkonda laiemalt avav aine ja kolmandaks ka sotsiaalselt siduv aine, mida ma kooli seisukohast pean väga oluliseks.” Kuivõrd Saluveer ei olegi niivõrd mures dirigentide, vaid hoopis lauljate pealekasvu pärast, näebki ta lahendust laulmisvõimaluse andmises instrumentalistidele, lisades: „See  on noodilugeja rahvas, mitte rahvakultuurne vorm, kus amatööridele tuleb kogu repertuaar pähe õpetada. Tegelema peakski just kirjaoskaja rahvaga!”       

Näib, et eestlased ei ole tõesti väga koostööaltid. Nii tunnistab ka Saluveer, et mure Eesti koorikultuuri tipu pärast on tõsine: „Kui laulupidude traditsiooni on arendatud põhjast,  siis püramiidi tipu jaoks pole suudetud järelkasvu tagada. Kui olen ennegi öelnud, et siin on tarvis koostööd teha siis sellele on vastatud, et tehke teie! Aga kellel tegelikult janu on? Ehk siis – tuleb koostööd teha, kogu muusikainstitutsioonide võrgustikuga, teisiti pole lihtsalt võimalik! Meie keskastme koolide ja Otsa kooli näol oleme väga huvitatud sellest protsessist,” kinnitab Saluveer.       

Tundub, et vähemasti Eesti Filharmoonia Kammerkoori (EFK) uue direktori Esper Linnamäe sõnul on varasest enam endale järelkasvu tagamisest huvitatud ka kammerkoor  ise. Näiteks kavatseb Linnamägi senisest enam teadvustada muusikakoolides mõtteviisi, et EFK proovid on avalikud dirigeerimise eriala õpilastele. „Ma arvan, et koorijuhtimise üliõpilased on Eestis ääretult privilegeeritud olukorras – neil on tegelikult käes instrument, mis on maailma tipus, ja neil on prooviprotsessis osaledes vahetult võimalik hankida kogemusi. Ma küsiksin hoopis õppejõududelt ja õpilastelt, et kust te kavatsete hankida kogemusi tulevikuks,  kui te ei kasuta ära olemasolevat? Tulge!” kõlab Linnamäe üleskutse.     

Samuti näeb ta uut võimalust katseprojektides, mis toimuksid koostöös mõne heal tasemel  amatöörkooriga. „Selliste koostööprojektide eesmärk oleks ühelt poolt täita tühikut, mis haigutab Eestis suurvormide ettekannete puhul, ja teiselt poolt on eesmärgiks sõeluda välja inimesed, kes võiksid tulevikus täiendada kammerkoori lauljate ridu,” avab oma arusaamist Linnamägi.       

Laulueriala liiga ooperikeskne 

Seoses professionaalsete lauljate nappusega  saadab Linnamägi kriitikanooli ka lauluõppe suunas: „Minu meelest peaks muusikahariduse süsteem olema avatum ja tolerantsem vokaaliga tegelevate kollektiivide ampluaa suhtes, samuti aus üliõpilase suhtes ega pressima teda tingimata ooperiteele. Noor inimene usaldab oma õppejõudu ja kuna üliõpilaste anne on erinev, peaksidki pedagoogid õpilasele tutvustama kogu spektrit, kus Eestis on lauljana võimalik tegutseda.” 

Selle probleemi on teadvustanud ka kultuuriministeerium.  Kuna kõik EMTA lõpetavad lauljad ei mahu ära meie kahte ooperiteatrisse, siis peaks Rauna meelest kindlasti olema just riikliku koolitustellimuse küsimus, kuidas võimalikult varases staadiumis leida tee muusikutele töö tagamiseks. Viimane on aga juba haridusministeeriumi ja avalik-õigusliku juriidilise isikuna küllalt autonoomse EMTA juhtkonna pädevuses. 

 Ega alati olekski tarvis muuta kohmakat haridussüsteemi tervikuna, vahel piisab kõigest mõne väiksema nüansi ajakohastamisest, nagu näitab seegi, et Kaljuste algatusel on sellest õppeaastast akadeemias avatud uus, ansamblilaulmist propageeriv aine, mille jooksul lauldakse läbi kõigi olulisemate vokaalsuurvormide solistide ansamblid.   

Nii ongi, et võime aastaid diskuteerida teemal, mida võiks/peaks tegema, kuni parema puudumisel keegi entusiastist üksiküritaja  selle lihtsalt ära teeb. Nii on olnud, kuid tahaksin väga loota, et ühel hetkel võtavad vastutuse need, kes selleks määratud. Tahaksin loota, et eestlane on võimeline koostööks, avatud mõtlemiseks ja tugevat muusikakultuuri toetava kultuuripoliitika loomiseks, sest ka kõige iidsem musitseerimisviis ei pruugi olla hoolt kandmata igavene.