Laulupidu – see on huulepulk

Rahvuslik ühtekuuluvustunne on maagiline ja õrn ning annab jõudu. Selles kahtlema hakates võib käia ühtekuuluvust taas leidmas naabrite laulupidudel.

KRISTEL ALGVERE

Aprillis õnnestus mul osaleda Tartu ja Turu ülikooli koostööseminaris „Keel ja identiteet muutuvas ühiskonnas“, kus Tartu ülikooli professor Raili Marling pidas loengu misogüüniast avalikus diskursuses. Ettekandesse oli pikitud palju näiteid, nii visuaalseid kui ka tekstilisi. Eriti jäi meelde, kuidas 1970ndatel reklaamiti naistele USAs peenikesi sigarette kui valikuvabadust, n-ö sõõmu värsket õhku läppuvas toas. Üks väike vabaduse hetk, see sigaret, maailmas, kus kõik oli meeste järgi seatud ja juhtivast ameti­kohast võis naine enamasti vaid unistada. Selle olukorra kasutas reklaamimasin osavasti ära.

Sageli punast huulepulka kasutav professor Marling lõpetas oma ettekande isikliku näitega, mille mälu järgi taastan, just sellesama huulepulga kohta: ta annab endale aimu, kuidas punane suu taastoodab väljakujunenud stereotüüpi, milline peaks olema ühiskonnas ilusaks peetud naine, aga valib teadlikult ikkagi punase huulepulga. Vahe on just selles, kas teha seda ühiskonna sunnil või omal vabal valikul, tunnetatult ja teadlikult.

Üllatuslikult seostus see näide mu Läti laulupeo kogemusega 2023. aastal. Nimelt soovitas Eesti lätlaste koori Ziemeļu balsis (Põhjala Hääled), kus ma 2022. aastast teist alti laulan, esinemise eel üks meie dirigentidest Ilmārs Millers naistel kasutada punast huulepulka. Loomulikult ei pea tegema kõike, mida öeldakse (näiteks ei oleks ma tema käsul pead tulle pistnud), aga suurest soovist lätlaste koori sulanduda ostsin punase huulepulga. Veelgi enam, lippasin 2023. aasta kevadel enne Läti laulupeole saamise jaoks video salvestamist Tallinna kaubamajja ja palusin mulle soovitada õiget tooni puudrit ja ka huule­pulka.

Tänavu suvel sama kooriga Leedu laulupeol käies¹ oli juba vaikimisi selge, et peale lillepärja peas on kohustuslik ka punaseks värvitud suu. Raske asi inimesele, kes ei ole harjunud ühtegi käsku täitma! Kerge aga selles mõttes, et valisin nii pärja kui ka punase huulepulga täiesti teadlikult: need sobisid tähistama Leedu laulupeo repertuaari äraõppimist ja esitamist Vilniuse laulukaare all koos tuhandete uhkete leedukatega.

Mõtlen sageli, milline on teadvustamata ja teadvustatud valikute tegemise määr meie elus. Kuivõrd suudame mõtestada endaga toimuvat? Kuidas olla kindlad, et me ei ole lihtsalt käsutäitjad, mugavad kollektiivselt manipuleeritud ullikesed?

Joovastus spordivõidust ja laulupeost on sama

Mõtestamiseks on ikka vaja tuua näiteid, üks selliseid on kümne aasta tagune suvi. Nimelt oli 2014. aastal Eesti XXVI üldlaulupidu „Aja puudutus. Puudutuse aeg“, aga sõitsin otse enne laulupidu Berliini, tundes kummalist vastikust nii laulupeo kui ka rongkäigu vastu. 2013. aastal olin olnud lühikest aega eesti keele asenduslektor Ukrainas Lvivis ja mind kohutasid tunded, mida kogesin, kui tutvustasin õpilastele meie laulupeotraditsiooni. Rabas, et läksin härdaks neile Youtube’ist Ernesaksa ja Koidula laulu „Mu isamaa on minu arm“ videot näidates. Koduigatsus? Religioosne hetk? Lihtsalt mälestused?

Kas ma ei oleks pidanud liigutust tundma – oleksin pidanud selle endale keelama? Ma ei valinud seda ise, see lihtsalt juhtus: see tegi mind pahuraks, tundsin, et see pole õiglane. Tahtsin 2014. aastal laulupeo ajaks Eestist ära, et ei peaks nägema inimesi Eesti lippudega lehvitamas ja – oh õudust! – laulmas. Aga siis võitis Saksamaa jalgpalli maailmameistrivõistlused … Nii kohe pärast võitu kui ka jalgpallimeeskonna Berliini jõudes oli linn korraga täis otsekui laulu- ja tantsupeolisi, ajakirjanduse andmetel oli neid üle Saksamaa kokku sõitnud suisa 500 000. Lipud, laulud, hõisked, joovastus … Ja mina mõtlesin, et see kõik jäi Eestisse!

Jalgpallivõidu ja laulupeo energia ja rõõm on äravahetamiseni samasugune – õnnepisarad, liigutus –, aga üks on kontrollitud ja lubatud, teisele hakkasin kuidagi viltu vaatama. Ma olin Eesti laulupeoga vaenujalal – üleüldse rahvusluse kui niisugusega. Marurahvuslikud parteid hakkasid 2014. aastal Eestis pead tõstma, see ei meeldinud mulle hoopiski. Püha rukkilille ühe erakonna logona nähes tundsin, et see on minult ära võetud. Sain teada, et rukkilill on Eesti rahvuslill alles 1969. aastast, seega päris värske valik (sada aastat pärast esimest laulupidu) – olin valmis neist mõlemast loobuma. Tahtsin olla eestlane ilma sümbolite ja laulupeota, selline vaba eestlane. Õpetasin eesti keelt ja tegelesin sellega. Pidasin tähtsamaks kultuuri muid ilminguid, poliitika teemadest libisesin pigem üle.

Keeltekoolis tuli aga 2020. aastal minu rühma üks lätlane. Mainisin talle võib-olla üleliia entusiastlikult, et olin ülikooli alguses õppinud veidi läti keelt. Nii nagu see, et keegi õpib eesti keelt, paneb eestlase kõrvu liigutama, jättis temagi selle meelde. Ühel 2022. aasta suvepäeval kirjutas ta mulle, et Eesti lätlaste koor hakkab valmistuma 2023. aasta laulupeoks ja kas ma ei tahaks ka kooriga ühineda.

Mu probleem laulupeoga kerkis jälle üles. Olin ju lubanud mitte kunagi enam ühegi laulupeoga tegemist teha: mulle piisas lastekooriga 2004. aasta üldlaulupeol „Alati teel“ ja 2007. aasta noorte laulupeol „Ilmapuu“ laulmisest ning tantsupeol „Lävel“ tantsimisest. Läti laulupeost ei teadnud ma tõtt-öelda kuigi palju. Läti keel meeldis mulle küll, mis siis, et oskasin seda väga algelisel tasemel. Läksin kooriproovi kohale ja jäingi käima, sest laulda, ka läti keeles, oli nii hea! Kooriproovides olin käinud ju algkoolist keskkooli lõpuni, koor oli enne 2008. aastal ülikooli astumist mu elu stabiilne osa. Oli lihtne uuesti kooriga liituda, ehkki ma ei olnud seda teha plaaninud.

Läti laulupidu oli lummav, aga mis hinnaga

Kuna esimene Läti laulupidu peeti 1873. aastal, siis läksime erilisele peole – 150 aastat traditsiooni. Jäime Riiga kümneks päevaks, tegime kaasa pikad proovid, trotsides kuuma, külma ja muid raskusi, andsime suisa kaks komplekti kontserte. Esiteks imeliselt komponeeritud suur koorilaulude kontsertõhtu „Tīrums. Dziesmas ceļš“ ehk „Põld. Laulu tee“ ja siis ka võimas traditsioonilisemate lauludega laulupeolikum kontsert „Kopā augšup“ ehk „Koos ülespoole“. Õppisime ära lugematu hulga laule, mõlemal oli muidugi ka riietega peaproov ja lõppkontsert, mida kandis üle Läti Tele­visioon ja kuhu sai osta pileteid.

Postimehes kirjutas Andrus Karnau artikli, et Läti laulupidu annab Eesti omale silmad ette.² Muidugi oli vaimustus siiras, aga mõtlesin endamisi, kas ta nägi ka seda, et esinejad ei tohtinud lavalt kordagi lahkuda ja väga sageli seisti järjest püsti pikki-pikki minuteid ka siis, kui ise ei lauldud. Oluline oli esitlus, ilu ja täiuslikkus. Kahtlemata on Läti laulupidu elitaarne lauljate valiku poolest. Me pingutasime tohutult, et kvalifitseeruda – ühe proovipäeva lõpuks oli mul sõna otseses mõttes ninast veri väljas.

Teel järjekordsesse proovi helistasin emale ja siunasin nii kõiki lätlasi kui ka loomulikuks peetud jubedat pingutamist, et kõik oleks kena telekast vaadata ja maailmale kandikul ette kanda: vaadake, kui perfektsed me siin Läti laulupeol oleme! Mulle hakkas tunduma, et laulurõõm ja see, et kõik on kaasatud, ei olegi Lätis olulised. Need tõesti ei ole seal esikohal, hoopiski emotsioon täiuslikult esitatud lauludest on. Läti laulu­peo piletid müüakse läbi tundidega, väljakule niisama töllerdama kedagi ei lasta, on suur hulk lätlasi, kes ei näe uneski võimalust pääseda publikusse. Kus­juures, publik väga valjusti kaasa ei laulagi, pigem kogeb kuuldut kas istudes või emotsionaalsematel hetkedel seistes ja õhtusele ajale kohaselt telefonilambiga esinejate poole lehvitades. Nii Lätis kui ka Leedus algavad kontserdid õhtul kaheksa paiku ning lõppevad tublisti pärast südaööd.

Kui mainisin ühele lätlasele, et käisin 2007. aastal korraga nii laulmas kui ka tantsimas, siis ajas ta imestusest silmad pärani – Lätis pole see võimalik. Eestis teadsin mitmeid, kes on käinud peol koori ja ka tantsurühmaga. Meenutasin, et kõik oli hästi organiseeritud, muret ei tundnud ma küll kordagi. Lätis aina muretsesin, kas saab korralik pärg pähe ja kas jõuan õigeks ajaks proovi, kas kõik ikka on korras. Võib-olla on lätlastel lihtsalt rohkem energiat, mõtlesin umbes viiskümmend korda. Jõime sportlastele mõeldud vitamiinijooke, sõime proteiinibatoone ja boltisime, et ei hilineks. Ma ei ütle, et Läti laulupidu ei olnud imeline või laulud fantastilised – need olid –, aga selle hind on meeletu töö ja seda peab teadvustama. Mis on selle eesmärk? Professionaalsed koorid laulmas rahvuse hingelaulu, inimesed kodudes seda ekraani vahendusel läbi elamas? Võimalik, et nii on see Lätis kujunenud.

Huvitav oli jälgida suhtumist dirigentidesse, keda nimetati eranditult peadirigentideks (virsdiriģents), nii meestel kui ka naistel olid ühtmoodi hõbehallid kostüümid ja väga sageli laulis kogu laulupeokaare alune neile pärast dirigeerimist veel ka hea tervise laulu: „Sveiks lai dzīvo, sveiks lai dzīvo, lai dzīvo sveiks!“ („Tervena elagu, tervena elagu, las tervena elagu!“). Seda lauldi muuseas ka Raimonds Paulsile, kes oma laule klaveril saatis. Mulle näis, et dirigente suisa jumaldatakse, aga kordagi ei skandeeritud riigi nime, nagu tehti korduvalt Leedus.

„Tere tulemast, Balti vennad!“

Täitsime suure unistuse ja käisime 2024. aasta Leedu laulupeol „Kad giria žaliuotų“ ehk „Et mets haljendaks“ – sada aastat esimesest laulupeost Leedus, seega taas pidulik puhk. Leedu laulupidu tundus mulle eestilikum: seal lasti rohkem kõigel voolata, ka ei pingutatud üle lavaleminekute ja mahatulekutega, mis Lätis olid korraldatud moelavade mõõdupuu järgi. Olime Leedus kirjas diasporaakoorina, sest see laulupeondus ei ole ju kõigile – mis saaks, kui suvalised maailma koorid laulupeod avastaksid? Nad õpiksid kogu repertuaari ära, saamata sõnastki aru, tuleksid ja laulaksid meie laulud meist paremini ära – mis oleks siis selle mõte? Kui kirjutasime Leetu, et uurida osalemise võimaluse kohta, vastati meile: „Welcome, Baltic Brothers!“. Külalislahkus, mis meile osaks sai, ei olnud lihtsalt viisakas, vaid päriselt siiras.

Diasporaakooriks me muidugi tegelikult ei sobinud, sest Ziemeļu balsises oli sel hooajal vaid kaks leedukat. Kui saime rongkäigu eel kätte sildi „Estija“, siis ütles üks lätlane, et aga miks seal peal „Läti“ kirjas ei ole. See ei üllatanud mind, aga mulle meeldis olla tunnistajaks siirale üllatusele, et kui elada Eestis, töötada Eestis, rääkida iga päev eesti keeles, aga hoida oma sidet Lätiga tugevana, laulda lätlaste kooris, siis iialgi ei hakata end pidama eestlaseks. Osales peale lätlaste, eestlaste ja kahe leeduka tegelikult veel britte, türklane, sakslased, prantslane ja hiinlane, aga Eesti on see, mis võimaldab sellisel mitme­kesisel kooril eksisteerida – nii et silt oli õigustatud.

Leedu laulupeost käis lugu tegemas Postimehe suvereporter Triinu Ress, kes vähemalt oma tantsupeoreportaažis³ tõstis taas esile, et Leedu oma on parem. Kommentaariumis läks täiesti õigustatult ütlemiseks, et ega me siis võistlustel pole! Jah, tantsupidu oli tõesti väga ilus, kuid 2007. aastal ise Kalevi staadionil keksida oli väga vahva: neiduderühma tants „Kulla kutse“ oli keeruline ja eriti nõudis vaprust hüpelda ringi rahva­riietes. Kui Leedu tantsupeo keskel kepslesid staadionile diasporaa tantsutrupid, sosistas mu kõrval istunud lätlane, et need peavad küll olema välismaalt, sest nad on nii puised ja organiseerimata … Muidugi kaalus selle üle nende rõõm, aga see on järjekordne näide sellest, et lätlastele on peamine ilu.

Erinevalt Eesti ja Läti laulupidudest olime me Leedus laulukaare alla jaotatud kooriti, mitte häälerühmiti. Meie selja taga laulis Vilniuse segakoor Ave vita, lõppkontserdil olid naistel näod hõbedase läikega kaunistatud, seljas tumelillad kleidid ja juuksed enamasti lahti. Läti laulupeol sellist asja ei näinud, ikka võimalikult rahvariide moodi stiil ja juuksed kindlasti kinni, 99 protsendil ka pärg või rahvariide juurde kuuluv peakate ja punased huuled. Eestis võib kohata igasuguseid riideid, igasuguseid juukseid: kui vaatasin meenutuseks 2004. aasta üldlaulupeo videot, siis just lastekooride puhul hakkas silma mitmekesisus: ühel Muhu rahvariietega tüdrukul olid peas näiteks vedrude otsas õõtsuvad lõbusad tähekesed.

Rääkisin ühe sopraniga koorist Ave vita. Tema esimesed küsimused mulle ei üllatanud. Kuidas on laulda leedu keeles? Kas me saame aru, millest laulud räägivad? Aga kui ta esitas küsimuse, kas meil on Eestis ka mingi selline kontsert, ei teadnud ma, mida vastata: kas seda, et meil oli esimene laulupidu 1869. aastal, või et see on üleüldse üks Lääne-Euroopast sisse imporditud asi, mille me oma valitsejatelt baltisakslastelt üle võtsime ja nõnda täielikult oma emantsipatsiooni väljendasime … Mulle tundus, et kui ta ei tea, et ka Eestis on laulupidu, siis võib-olla mõjuks isegi pärssivalt see teadmine, et nad ei olegi erilised. Haridus ei jookse kellelgi mööda külgi maha: rääkisin talle mõlemast aspektist ja jätsin ta kuuldu üle mõtisklema.

Ma ei ole ikkagi lätlane ega leedulane

Kui palju vaeva on pidanud nägema Eesti laulupidude korraldajad, et osalejad ei tunneks ahistust ja stressi! Mäletan, et teadsin, kuhu me umbes laval minema peame, repertuaar oli selge, laulsime peast ja kui rahvariided polnud väga kortsus, oli kõik hästi. Kandsin 2007. aastal isegi rippuvaid kõrvarõngaid, ehkki keegi ütles, et see ei ole hea toon – tegin mis tahtsin, see oli minu pidu!

2004. aasta üldlaulupeol laulsime lastekooriga ka ühe ingliskeelse laulu, Bob Chilcotti „Can You Hear Me?“, mida ta ise juhatas. Julge ja avar valik, eriti seetõttu, et kasutati ka viipekeelt, et laulust saaks võimalikult palju inimesi aru. Kustumatu mulje jättis ka Tiia-Ester Loitme, kel oli rahvariidemüts peas, aga must sätendav kleit tegi ta elegantseks ja omapäraseks. Ei oleks ette kujutanud, et kõik dirigendid kannavad ühesuguseid kostüüme. Eestis on olulisel kohal ikkagi lauljad: nii need, kes kaare all, kui ka need, kes publikus, mitte dirigendid või perfektne laul. Kõik peavad tundma, et see on nende pidu. Vaatan tagasi ja näen, et olin Eesti laulupeol osalejana rahul: ma kogesin rõõmu ja meeleliigutust, see kuulus mulle. Vahepealne rahvuslike ilmingute liigne esiletõus ühiskonnas peletas mind mu enda peost eemale, aga Läti ja Leedu laulupidudel osalemine tõi mu tagasi koju. Ootan väga 2025. aasta laulupidu Tallinnas.

Kui hakkasime esimest korda kooriga selleaastase Tartu laulupeo „Õnn ja rõõm“ repertuaari õppima, siis Liisi Koiksoni „Sind vaid kiidan“ tõi taas kananaha ihule ja liigutuspisarad hiilisid silma – täpselt samamoodi nagu laulu „Mu isamaa on minu arm“ puhul üle kümne aasta tagasi, kui olin Ukrainas lektor. Ainult et nüüd ma valisin selle meeleliigutuse. Ma võõpasin Tartu laulupeogi jaoks oma huuled teadlikult punaseks, et Hiiumaa rahvariide punane tuleks veel paremini esile.

1 Ziemeļu balsis – Road to Lithuanian Song festival. https://youtu.be/ULzgT8_4hVk?si=hZxzdoNBuG6fYtCh

2 Andrus Karnau, Arvustus. Läti laulupidu annab Eestile silmad ette. – Postimees 9. VII 2023.

3 Triinu Ress, Reportaaž. Leedu tegi tantsupeoga Eestile silmad ette. – Postimees 8. VII 2024.