Lendamine – rutiin või unelm?

Margit Säde laveerib lennureisi romantiseerimise ja kritiseerimise vahepeal: ta on leidnud visuaalselt ja ka heliliselt efektse lahenduse ega ole selle juures ülemäära moraliseerinud.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Margit Säde näitus „Ootevöönd“ Hobusepeas kuni 5. VII.

Emeriitprofessor David Vseviov nimetas oma loengus lennuki leiutamist üheks mütoloogilise unistuse täitumiseks. Oli ju lendamine pikka aega inimvõimete piirist välja jääv tegevus. Pärast loengut jäin unistavalt lendamisest mõtlema. Lennureisis on midagi imetabast, sest kõigest mõni põlvkond tagasi oli lendamine vaid kauge unelm. Lennuk on üks tähelepanuväärsemaid tehnoloogilisi saavutusi, kuid kliimasoojenemise tingimustes on lennureisijatel kanda vastutuskoorem, mistõttu saadab lendamist kibe kõrvalmaik. Kui jätta kõrvale eetilised probleemid, pakub lennureis kaleidoskoopilisi kogemusi. Kuigi lennureisijat saadab steriilne regulatsioon, on illuminaatorist helesinist pilvepiiri kiigata puhas rõõm.

Koroonakriisist tuleneva lennupaastu tõttu omandab vabakutselise kunstitöötaja Margit Säde näitus „Ootevöönd“ nostalgilise värvingu, sest meenutab lennureisile eelnevat õhinat jätta viivuks maha oma keskkond ning maanduda uues. Säde romantiseerib ja estetiseerib lendamist, kuid galerii keldrikorrusel annab edasi ka lendamise rutiinset argisust. Kunstnik kirjutab näituse saatetekstis, et ta on viimase kolme aasta jooksul õhku tõusnud ja maandunud 138 korral, seepärast on ootuspärane, et mõnest installatsioonist immitseb lennuväsimust ja -tüdimust. Margit Säde on pannud Hobusepea galerii kaks korrust väga hästi toimima: esimesel korrusel on ühtlase reana eksponeeritud lennukiakna formaadis uinutavalt kauni värvigammaga fotod. Küütlevates värvitoonides taevas, mis fotodel vastu vaatab, paneb unustama lendamisega kaasnevad ebameeldivused, nagu näiteks turvakontrolli järjekord või hilinev lend, mis sunnib tundide viisi teadmatuses lennujaamas passima. Minimalistlik aknavaadetest koosnev installatsioon loob külastajatele pehme alguse, et siis alumisele korrusele tumedamate toonide keskele minna.

Galerii keldrikorrusel on kaelapatjade ja rätikutega varustatud elektrilised tõukerattad, kuhu kinnitatud tahvelarvutitest näidatakse mitmesuguseid lennukogemusi, sealhulgas ebaõdusaid kaadreid lendamise pahupoolest. Videod ei mängi korraga, kõikide videote nägemiseks tuleb läbida näitus kunstniku täpselt paika sätitud stsenaariumi järgi. Näituse läbikomponeeritud külastamiskogemus annab tunnistust kunstniku dramaturgivõimest, kuid sellega on kunstnik võtnud vaatajalt vabaduse valida, mida ja kui kaua ta vaatab. Selleks et mõnda videot uuesti vaadata, peab ootama, kuni see uuesti mängima hakkab. Videote tähelepanuväärne osa on heli: taustal kuuleb nii poppi kui ka klassikat. Nii nagu filmis on heliloojal atmosfääri loomisel tähtis koht, on ka kunstnik tekitanud huvitava helimaailma. Eripalgelised muusikapalad koos videopildiga osutavad näituse pealkirjale.

Hobusepea galerii esimesel korrusel on Margit Säde ühtlase reana eksponeerinud lennukiakna formaadis uinutavalt kauni värvigammaga fotosid.

Margit Säde

Lennukis viibimine on ka täielik kapseldumine: olla kümne kilomeetri kõrgusel õhus, ilma et saaks sealt tahtmise korral lahkuda. Kapseldumine kestab täpselt nii kaua, kui pikk on lend, kuid see oleneb ka sellest, millises klassis lennatakse. Ühes videos näidatakse mugavat pikamaalendu, mille ajal saab vahuveini rüübata ja pikutada, kuid hoolimata mugavustest on ka kallima pileti ostnud reisija tavakeskkonnast välja toodud ning temagi on kübe taevalaotuses. Lennufirmast ja klassist olenemata käivitub õhku tõustes ootevöönd – punktide A ja B vaheline aeg, mis tuleb tahes-tahtmata läbi teha, enne kui maandutakse uues kohas. Kapslist väljatulek, maandumine võib olla oodatud hetk, kui sihtpunkt on ootuspärane paik, kuid pikale lennureisile järgneb ootamatu raputus, sest pea kohalt tuleb haarata kohver ning seista silmitsi lennujaama logistikaga. Siit tekib küsimus elektriliste tõukerataste toomise kohta ekspositsiooni: kas need sümboliseerivad lennukeid, sest ka tõukerattaga saab mööda maapinda justkui läbi õhu liuelda? Kuid kui lennureis on viimseni paika pandud, siis tõukeratas annab liikumisvabaduse. Tõukerattaga kaasneb sensoorne kogemus, sest tuleb taevast vihm või särab päike, tõukerattal liikuja kogeb seda omal nahal.

Olles viimased kümme aastat, ka pandeemia ajal, Tallinna ja Zürichi vahel pendeldanud, on Margit Sädel kogemusi, et anda edasi lennureisi võlu ja valu isiklikust perspektiivist, aga hinnata seda ka avaramalt. Viimastel aastatel on eesti nüüdiskunsti üheks levinumaks teemaks keskkonnaprobleemid, eriti fossiilkütustest tulenev kahju. Keskkonnaküsimusi on näitusesaalis lahanud Tallinna Kunstihoone kuraator Siim Preiman, kes pani sel teemal paar aastat tagasi kokku näitusekobara, ka EKKMis võeti „Tiiger ruumis“ väljapanekuga 2020. aasta sügisel ette fossiilkütuste ja energiatarbimise problemaatika. Säde kunstnikupositsioon on esitatud ambivalentsemalt kui eespool nimetatud näituste tegijatel, kellel oli selge eesmärk juhtida tähelepanu kliimakriisile. Säde laveerib lennureisi romantiseerimise ja kritiseerimise vahepeal: Hobusepea galerii alumisel korrusel on nii videoteoseid, mis kutsuvad lendama, kui ka südametunnistusele koputav video, mille dramaatiline ülesehitus osutab lennukite ökoloogilisele jalajäljele.

Ühes düstoopilisena mõjuvas videos tutvustatakse publikule laval robotimudelit, mis on abiks lennujaamas liikujaile, pakkudes muu hulgas infot sihtpunkti ilmaoludest. Pärast seda tuleb aga dramaatiline kaadrivahetus: näidatakse tuldpurskavat vulkaani meenutamas 2014. aasta Islandi vulkaanipurset, mis halvas mõne hetkega Euroopa lennuliikluse. Kontrollitud lennumehhanismid, mille masinavärki hoiavad koos miljon mutrikest lennujaama turvakontrollist piloodini. Kuid süsteem võib olla hetkega maas, kui loodus võtab oma. Kunstnik on lahendanud selle visuaalselt efektselt ning mitte ülemäära sõrme viibutavalt. Minu arvates ongi seda kunstis juba piisavalt tehtud. See, et lendamine on keskkonnale kahjulik, ei tule enam kellelegi üllatusena. Kuid individuaalne koorem, mis kaasneb moraaliküsimusega, kas võtta ette lennureis või kasutada aeglasemat ja kokkuvõttes kallimat reisivarianti, mis on keskkonnasäästlikum, on raske, sest on palju valikuid, mida igaüks ei saa endale lubada.

Väljunud moraaliküsimuste hall­alast, liigub külastaja tagasi esteetilisse ja õhulisse lendamisse kui unistamise sfääri, mis aktiviseerib unistuse pilvepiiril liuglemisest. Margit Säde annab näitusel võimaluse ihata lennureisi maailmas, kus selline unelm ei kuulu ühe korraliku kliimasoojenemise üle muret tundva inimese käitumiskultuuri.