Leonardo da Vinci versus Vox Clamantis ja Toomas Trass

MIRJE MÄNDLA

XVIII Tallinna rahvusvahelise orelifestivali (30. VII ? 8. VIII) algus oli juurtega kinni legendides. Niguliste kirikus etendus 30. VII aastal 1917 Itaalias valminud Giulio Cesare Antamoro tummfilm ?Kristus?. Muusikalist palet kujundasid gregoriaani ansambel Vox Clamantis Jaan-Eik Tulve juhatusel ja sobiva kaaslasena orelisolist Toomas Trass. Legendaarne Antamoro film leiti taas üles sajandi lõpul Cineteca tummfilmide riiulitelt, kuhu kellegi õnnelik käsi oli selle ärevate aegade eelaimuses ehk unustanud. Esialgu vaese mehe jaoks Jeesuse-loo piltide abil jutustamisest on XX sajandil saanud kunst, kus kasutati juba eelmise sajandi alguses avastatud valgusefekte. Sügavalt religioossel maal Itaalias võeti filmi paari aasta eest toimunud uuslinastus vastu erakordselt suure tundeliigutusega. Usun, et eesti publik nautis veidi enam filmi ajaloolist olemasolu.

Antamoro on läinud filmiajalukku ka sellega, et tsiteeris kuulsate Itaalia meistrite töid: Fra Angelicot, Raffaeli, Leonardo da Vincit ja teisi. Itaalia pühamute seintele kammitsetud stseenid olid viidud miimide maailma. Leonardo da Vinci ?Viimane õhtusöömaaeg? oli lavastatud üks ühele kui liikuv maal, mida tunneb kunstisõbralikum inimene.

Just tänu Vox Clamantise ja Toomas Trassi ühisele muusikalisele nägemusele, mis tuntavalt kantud prantsuse muusika vaimust, oli kuulajail lihtsam jõuda sellesse sfääri, mille lummuses olid itaallased, kui filmi taas raamatukogu hämarast ja kindlast peidikust välja tõid ja seda vaatasid. Grotesksus ning koomika, mida filmis tegelikult oli, ei kajastunud muusikas küll kuidagi. Vox Clamantis ja Trass viisid sel õhtul Niguliste kiriku võlvide all läbi missa, mis lõppes Allelujaga. Samas järgisid nad väga tundlikult seda, mis toimus hetkel kinolinal. Ei ole küll hästi kursis tööprotsessiga, aga tulemuse põhjal võib aimata koostööd ja läbimõeldud kontseptsiooni. Nii Vox Clamantis kui Trass on mõlemad korduvalt andnud improvisatsioone sisaldavaid kontserte ja nende annete ärakasutamine ning just nende muusikute valik lõi tummfilmi ?Kristus? vaatamiseks erakordselt täiusliku atmosfääri. Paindlikult vaheldusid muusikas Vox Clamantise gregooriuse koraalid Toomas Trassi oreliimprovisatsioonidega. Tummfilmi raamistas just vokaalmuusika.

Mõned õnnestumised võib lausa eraldi välja tuua. Samal ajal, kui kinolinal oli näha kõrberännakut, kõlas Vahemere maadele omane polüfoonia. Pilatust iseloomustas Trass majesteetlikes külluslikes oreliakordides. Solisti kohati ekstaatiliselt kulgevad oreliimprovisatsioonid aitasid luua kinolina iidsete sündmuste dramaatilist pinget. Kõlanud muusika oli absoluutselt ilus. Selles oli elava traditsiooni jõudu, kaasaegsust ning lummavat puhtust. Oreli tämbririkkus ja samas pealetükkimatu instrumentaalne jutustamislaad andsid ruumi näha filmi eri lõikude värvigammade vahelduvust; süvendasid teksti, milles segunesid piiblitsitaadid Dante loominguga.

Filmimuusikal ei ole juba ammu mingeid reegleid. Seetõttu langeb põhiraskus valiku tegemisele. Vox Clamantise ja Toomas Trassi koostöö muusikalise atmosfääri kujundamisel ning kuulajate filmist läbikandmine toob tegijaile loorbereid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht