Liiga ilus, et olla tõsi

Mis teeb näiteks Mozarti muusika nii elavaks, nii kõnetavaks, nii tänapäevaseks, ehkki selle loomisest on möödas sajandeid? Seal on intriig.

KAI TAAL

ERSO kontsert „Märkl ja Brahms“ 10. II Estonia kontserdisaalis. Sten Heinoja (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Jun Märkl. Kavas Johann Strauss juuniori, Wolfgang Amadeus Mozarti ja Johannes Brahmsi muusika.

10. veebruaril Estonia kontserdisaalis käinud said osa väga menukast kontserdist. Braavohüüdeid kostis nii esimese kui ka teise poole lõpus, rohkearvuline publik plaksutas välja lisapalad ning kontserdi lõpus aplodeeriti püsti seistes. Suur õnnestumine rõõmustas kindlasti muusikuid ja kontserdikorraldajaid. Kontserdi pealkirjaks pandud „Märkl ja Brahms“ tõstis fookusse õhtu dirigendi ning teist poolt täitnud imekauni romantilise sümfoonia. Minu meelest kujunes tegelikuks pealkirjaks „Heinoja ja Mozart“.

Ütled Mozart, mõtled Randalu. Niimoodi on see vististi olnud eesti pianismis aastakümneid ning kindlasti põhjendatult. Kalle Randalu Mozarti-interpretatsioon on vaimustanud paljusid, tema nägemust kuulsa Viini klassiku loomingust on peetud eesti klaverimängijate seas konkurentsitult kõige kütkestavamaks. Nüüd on olukord muutumas. Sten Heinoja on võitnud VIII Eesti pianistide konkursi ning populaarse telesaate „Klassikatähed“, edu on teda saatnud ka välismaa konkurssidel. Ta on rahvusvaheliselt edukas pianist: viimastel aastatel on ta solisti ja kammermuusikuna esinenud nii Euroopas, Aasias kui ka Ameerikas. Olen kuulnud Heinoja mängimas Mozarti soololugusid ja soleerimas orkestri ees ning tema eriline side selle heliloojaga on vaieldamatu. Tegelikult on läbinisti vale nimetada Heinoja selle kontserdi solistiks – tegu oli kammermuusikaga selle kõige paredamas tähenduses. Heinoja kontakt, üksteisemõistmine ja muusikaline suhtlemine dirigendi ja orkestriga oli ääretult nauditav nii vaadata kui ka kuulata. Heinoja mängis Mozarti klaverikontserti nr 23 K 488 tundlikult, delikaatselt ja hea vormi­tundega, tema interpretatsioonis on palju mängurõõmu, õhulisust ja kergust. Tema oskus pause kuulata ja mõtestada on fenomen omaette. Tervikuna kõrg­kvaliteetseks ja kaunikõlaliseks mängitud kontsert päädis ülikiire finaaliga, mis pani proovile puhkpillimängijate meisterlikkuse. Lisapalaks esitatud prelüüd oli Mart Saare sulest, tema kohta valmib EMTAs ka Heinoja doktoritöö.

Pianist Sten Heinoja mängis ERSO ees tundlikult, delikaatselt ja hea vormitundega, tema interpretatsioonis on palju mängurõõmu, õhulisust ja kergust.

 Tiit Mõtus

Jun Märkli koostöö ERSOga sai alguse neli aastat tagasi ning kõnealune kontsert oli tema viies kohtumine meie rahvusorkestriga. See fakt kõneleb juba ise enese eest. Ta on tunnustust leidnud eelkõige saksa sümfoonilise ja ooperimuusika edendajana ning prantsuse impressionistide interpreteerijana. Pikaaegne koostöö seob teda Viini Riigi­ooperi, Baieri Riigiooperi ning Dresdeni Semperoperiga. Külalisdirigendina on ta sageli selliste orkestrite ees, nagu Baieri Ringhäälingu sümfooniaorkester, Zürichi Tonhalle-orkester, Pariisi ja Philadelphia orkester, Bostoni ja Chicago sümfooniaorkester jpt. Märkl juhatab peast, ainult intrumentaalkontserdi ajal oli tal (tõenäoliselt riskide maandamiseks) partituur ees. Meenub legendaarne dirigent Claudio Abbado, kes andis samuti kontserte alati ilma noodita ja ütles: „Kui ma ei suuda teost peast juhatada, siis ei tunne ma seda piisavalt hästi.“ Kuldsed sõnad. Ning ääretult sümpaatne, et meie digiajastul, mil nutitelefonid on andnud mälule halvava löögi, leidub selliseid vana kooli muusikuid. Küsimus pole pelgalt dirigeeritavate teoste paremas tundmises: pidev silmside orkestrantidega on miski, mida pole võimalik üle hinnata.

Kontsert algas Johann Strauss noorema kuulsa valsiga „Ilusal sinisel Doonaul“, mis on ilmselt paljude mällu sööbinud kui Viini Filharmoonikute kuulsate uusaastakontsertide ülituntud lisapala. Huvitav, kui paljudel publiku seas tekkis pärast avatakte soov plaksutada, mis on kinnistunud nagu tingitud refleks? Ma usun, et juba selle teosega oli enamiku kontserdikülastajate süda võidetud. Õhtu teist poolt täitnud Brahmsi kolmas sümfoonia on pigem mõtlik ja vaoshoitud, suuremat kirge ja dramatismi pakub vaid teose finaal. Märkli tõlgenduses jäi domineerima delikaatsus: ta ei langenud ei sisulistesse ega muusikalistesse äärmustesse. Kogu kontserdikava oli valitud väga kaunitest teostest, mis paitasid kõrva imeliste meloodiatega ning lõid pildi või illusiooni Elüüsiumi väljadest. Liiga ilus, et olla tõsi? Liiga ilus, et olla usutav?

Paradoksaalsel kombel jäi seda kahtlemata väga head kontserti minu meelest suurepärasest eraldama mingi vea, dissonantsi või ebakõla puudumine. Tundsin puudust mingisugusestki kontrastist. Näiteks minoorne teos? Või teine kultuuriruum? Suurem vastandumine ajastute vahel? Kontserdi üksnes heakõlaline muusika valdavalt saksakeelsest kultuuriruumist jäi pisut ühetaoliseks ja idülliliseks. Ei lase ju Estonia kontserdisaal oma õõvastavate turvaväravatega niikuinii reaalsust unustada – kontserdiõhtu algab kultuuritemplisse sisenemisest. Õnnelikud on need, kes on selle uuendusega leppinud, mina paraku nende hulka ei kuulu. Iga ERSO kontserdi alguses kõlav Ukraina hümn on teine raputus. Reaalselt meie elus ja meie ümber toimuv on pidevalt meeles.

Mis teeb näiteks Mozarti muusika nii elavaks, nii kõnetavaks, nii tänapäevaseks, ehkki selle loomisest on möödas sajandeid? Seal on intriig, kas rohkem või vähem nähtaval, kuid absoluutselt alati olemas. Tema ingellikult kaunite meloodiatega ooperite süžees on inimhinge inetum pool ehmatavalt alasti. Geniaalsed on need muusikud, kes suudavad tema instrumentaalteostes helilooja vastuolulist hingeelu publikule peegeldada. Ebatäiuslikkus on see, mis paneb armuma.

Kontserdi lõpetas lisaloona Brahmsi „Ungari tants“ nr 5, seega raamisid õhtut ülikuulsad, et mitte öelda ülemängitud teosed. Selles lisaloos oli ERSO mängus kõige rohkem elaani, ka muusika iseloom võimaldas seda. Kogu orkestrist jäid kõige rohkem meelde külaliskontsertmeistri Dalia Dėdinskaitė ning tšello­rühma juhi Indrek Leivategija intensiivne ja elav musitseerimine, samuti klarnetimängija Soo-Young Lee kaunid soolod. Eraldi tahan tänada Mozarti klaverikontserti saatnud muusikuid: see oli väga stiilitundlik ja peen, lausa filigraanne esitus, solistiga suurepärases ansamblis, suure rõõmu ja meisterlikkusega esitatud. Ja suurepäraselt dirigeeritud. Usun, et Märkli järgmist kontserti ERSOga ei tule kaua oodata.