Lõikuspidu on suurem, kui telekast paistab

ANDRES LAIAPEA

Pärimusmuusika lõikuspidu on palju enamat kui etnokulpide jagamine: üldpildiks piisab küll tele- või netiühendusest, aga tervikliku ülevaate saab ainult Viljandis.

XVII pärimusmuusika lõikuspidu 4. ja 5. X Viljandi pärimusmuusika aidas. Etnokulpide üleandmine.

Lõikuspidude kõrgaeg oli Eestis 1920ndatel ja 1930ndatel, mil neid korraldati kohapealsete põllumeeste kogude eestvedamisel sügiseti peaaegu igas kihelkonnas ja vallas. Traditsioon sündis 1924. aastal kampaania korras Carl Robert Jakobsoni austamise tähe all. Tüüpiline kava sisaldas kahte-kolme ettekannet kõnemeestelt, naljamängu, rohkelt laulu ja pillimuusikat, asja juurde käisid rikkalikult kaetud pidulauad, põllumajandussaaduste väljanäitus jms. Inimestel paluti ilmuda kohale rahvarõivastes. Lõikuspidude korraldamisel lasti jätkuda pärast sedagi, kui riigipöörajad 1934. aasta märtsis Põllumeestekogude (ja kõigi teiste erakondade) avaliku tegevuse ära keelasid. 1935. aastal võttis siiski teatepulga üle uue režiimi toetuseks loodud Isamaaliit, mis algatas hiljem ka kevadise külvi­püha tähistamise.

See väike ekskursioon ajalukku oli mõeldud neile, kellele lõikuspeod seostuvad eelkõige nõukogude aja ning kolhoosikorraga. Eks traditsioon jätkunud muidugi ka pärast sõda, aga kuldaeg jäi varasemasse perioodi. (Tasub lugeda näiteks 29. X 1949 ajalehes Sirp ja Vasar ilmunud Osvald Toominga olukirjeldust „Lõikuspüha kolhoosis“. See on nii panegüüriline, et mõjub tollases ajas lausa irvitavalt – pole ka ime, et Tooming mõisteti paar aastat hiljem süüdi nõukogudevastases propagandas ja saadeti vangilaagrisse.)

Pärimusmuusika lõikuspidude traditsioonile pandi alus 2003. aastal, kui Eestis leidis aset maailmamuusika festivalide Euroopa ümarlaua (EFWMF) aastakoosolek, millest võtsid osa paari­kümne muusikafestivali korraldajad. Haarati kinni võimalusest tutvustada neile kohalikke esinejaid. Ugalas oli suur kontsert, mis kanti üle ka internetis. Hiljem kasvas üritus kahepäevaseks. Maailmamuusika festivalide Euroopa ümarlaua aastakoosolekuga langes lõikuspidu taas kokku 2010. aastal, kui Euroopa festivalikorraldajad tulid uudistama pärimusmuusika aita.

Kui telekonkursil „Klassikatähed“ lastaks osaleda duodel, võiks Mann & Juula seal kindlasti osaleda, sest selle kokkumäng on hämmastavalt hea.

Ako Lehemets

Pärimusmuusika auhindu ehk etnokulpe hakati välja andma 2009. aastal, kuid esimesel paaril aastal tehti seda kevaditi maailmamuusika festivalil „Maa ja Ilm“ Tartus. Etnokulpide saajad selguvad küll lõpuks rahvahääletusel, millest osavõtjaid oli tänavu rekordiliselt palju (3153), aga nominendid valib asjatundjatest koosnev žürii. Üheksast kulbist kolm sai sel korral muusikaline kollektiiv Black Bread Gone Mad (aasta uusfolkartist, aasta debüütalbum, aasta album) ja kaks Puuluup (aasta artist, aasta lugu).

Etnokulpide jagamisel ma pikalt ei peatu, sest võitjad on kõigile huvilistele kindlasti ammu teada ja tseremoonia on ERRi portaalis järelevaatamiseks saadaval.¹ Eheda pärimusmuusika kulbi saanud Juhan Uppin tõstis oma tänukõnes esile ka teisi nominente. Sama võib teha teistegi kategooriate puhul. Üldiselt on nominentide hulka jõudmine kindel kvaliteedimärk. Võitja sõltub lõpuks rohkem sellest, kes on saavutanud juba laiema tuntuse ja suudab oma fännid internetis aktiivsemalt hääletama agiteerida. Öeldu ei tähenda seda, et võitjad oma võitu ei vääri, vaid on mõeldud viitama tõsiasjale, et melomaanide tähelepanu on kindlasti väärt kõik nominendid.

Lõikuspeo programm oli mitmekesine nagu ikka. Üles astus paar juba varem Eestis käinud välismaist artisti (Dobranotch, Tuup) ning ette kanti suvel Viljandi pärimusmuusika festivalil kõlanud kava (mitte küll päris samal kujul), aga esineda said ka silmapaistvad noored tegijad ja esitleti uute albumite materjali. Punkti pani kogu üritusele raju eriprojekt. Kui jätta kõrvale etnokulpide auhinnagala, leidis kahe päeva jooksul aset tosinkond kontserti – mõni pikem, mõni lühem.

Alustan noortest. Lõikuspeo avasid rahvusvahelise muusikalaagri „Eesti etno“ kasvandikud (kuus silmapaistvamat koos juhendajaga), kes tegid selle jätkuprojektis nüüd Eestis väikese ringreisi, mis lõppeski Viljandis. Esimesel päeval esinesid veel Tapa muusika- ja kunstikoolist pärit mandoliinikapell (võimalus lõikuspeol esineda kaasnes kevadel noorte pärimusmuusika-bändide päeval saadud kannaleastuja eripreemiaga) ning viiuliduo Mann & Juula (Maria Mänd ja Juuli Kõrre), mille liikmed kuuluvad Heino Elleri nimelise Tartu muusikakooli hingekirja. Järgmisel päeval poognaid liigutanud trio Viuväuvau on pärit samast koolist, aga 2/3 selle osalistest (Kärt Tambet ja Karoliine-Lisette Kõiv) on liikunud oma muusikaõpingutega juba edasi. Kolmas (Marta Külaots) kuulus ka etnolaagri esindajate ridadesse.

Laagribändid on ajutised ning tavaliste muusikakoolide õpilased võivad minna lõpuks hoopis teistsugust teed (mandoliinikapell oligi ühe oma liikme vahepeal kaotanud), kuid Elleri kooli õppurid on enamasti oma elutee juba valinud. Seetõttu võivad nende nimed tulla muusikahuvilistele ette tõenäoliselt ka edaspidi. Viuväuvau esines lõikuspeol ka eelmisel aastal, sai kevadel noortepreemia festivalil „Mooste elohelü“ ning andis suvel Viljandi folgil kontserte rohelisel laval, lauluväljakul, kus saavad ennast tutvustada tiheda valikusõela läbinud noored esinejad, kelle kuulamiseks ei ole vaja osta piletit.

Duo Mann & Juula sai oma nime küll juba ajal, mil selle liikmed käisid alles algklassides, kuid ei ole seni nii palju avalikult esinenud, laiemat tähelepanu saanud. Minu meelest olid just see selle lõikuspeo suurimaid üllatajaid – ja mitte üksnes selle tõttu, et ma ei olnud sellest varem midagi kuulnud. Söandan soovitada duo kontserdile minna isegi inimestel, kes eelistavad folgile klassikalist viiulimuusikat (selle austajad hindavad tehnilisi oskusi, olgem ausad, ju üldjuhul kõrgemalt). Kui telekonkursil „Klassikatähed“ lastaks osaleda duodel, soovitaksin Maria Männil ja Juuli Kõrrel seal kindlasti osaleda, sest nende kokku­mäng on hämmastavalt hea. See muidugi ei tähenda, et arenguruum saaks kunagi otsa – see on alati lõputu.

Tuntumatest tegijatest. Duo Ruut, Puuluup ning Eeva Talsi, Kristiina Ehin ja Karoliina Kreintaal oma suguvõsauurimusliku kavaga „Juurte jootmine“ leidsid juba Sirbis äramärkimist seoses suvise festivaliga, kus nad kõik esinesid.² Minu arvates on raske vaielda inimestega, kelle sõnul kannab „Juurte jootmist“ justkui mingi rahvuslik-konservatiivne Zeitgeist, kuid päris Blut und Boden’i stiilis see kindlasti ei ole. Sama hästi võiks väita, et Puuluup esindab globalismi, sest tegemist on presidendi õuelaulikutega, kes propageerivad arusaamatuid keeli (Marko Veisson ise rõhutas lõikuspeol, et neile on olulised põllumajandusteemad). Ka duo Ruut ajab selgelt Eesti asja.

Lee Taul, Karoliina Kreintaal ja Sänni Noormets esitasid Ruhnult pärit lugusid albumilt, mis ei olnud veel füüsilisel kujul valmis. MandoTrio andis oma uue kauamängiva „Nüüd on teadused suured“ esitluskontserdi. Taul ja Tanel Sakrits (üks MandoTrio liikmetest) jäid mulle hästi meelde ühelt (vist juba 2015. aastal) kultuuriakadeemia tudengite koosmusitseerimiselt Fellini kohvikus. Viljandi Jazziklubi korraldatud üritus pidanuks ammu läbi olema, aga aktivistide hoogne improviseerimine jätkus veel kaua. Oli näha, et mõnda neist seob muusikaga tõeline pühendumus ja kirg – ja see ei ole õnneks kuhugi kadunud.

Lõpetuseks närin veidi tähte (tuleb ju ikkagi olla ka kriitiline). Eelreklaamid kuulutasid, et lõikuspeo lõpetab eepiline bänd, mis annab eepilise kontserdi. Eesti õigekeelsussõnaraamatu kohaselt tähendab „eepiline“ „jutustav; üllas-rahulik, kiretu“. Ei saa öelda, et see kontsert oleks vastanud toodud kirjeldusele. Kiretusest oli asi küll väga kaugel! Kui sõna „eepiline“ oli kasutatud tähenduses „tohutu, võimas, enneolematu“, võib selle kirjeldusega isegi nõustuda (lisama peab veel „kordumatu“), aga sellisel juhul on tegemist tähenduse inglise keele mõjul põhjendamatu laienemisega, millest tuleks eestikeelsetes tekstides hoiduda. Estonglish võib mõne arvates kõlada noortepäraselt, aga tegelikult on see lihtsalt värdkeel.

1 Pärimusmuusika lõikuspidu. Etnokulbid 2019. – ETV2 4. X 2019. https://etv2.err.ee/982258

2 Rebeka Põldsam, Folgisõprade sõpruse lood. – Sirp 2. VIII 2019. https://sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/folgisoprade-sopruse-lood/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht