Loodus ja igatsus

Puud suhtlevad omavahel ning kogu floora ja fauna on üksteisest sõltuvuses. Samamoodi on tihedalt läbi põimunud ka mõtlejate-heliloojate helisülemid.

MIRJE MÄNDLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

ERSO sarja „Maa laul“ I kontsert „Kadunud metsade kaja“ 28. I Estonia kontserdisaalis. Martin Kuuskmann (fagott), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Olari Elts. Kavas Märt-Matis Lille, Jean Sibeliuse, Béla Bartóki ja Páll Ragnar Pálssoni (fagotikontserdi esiettekanne) muusika.

Iga dirigent maalib kontserdikavaga oma ideaalse muusikamaailma: sellest sünnib midagi uut, eriomane helimaailm, kujutlusvõimest kantud helipoeesia, helivõngete tekitatud füüsiline ruum. Olari Eltsi kontserdikavad on tihti kantud igatsusest, mis motiveerib ERSO ees praegu innustavalt tegutsevat helivõlurit. Stefan Zweig on kirjeldanud mõjuvalt eilset maailma, Olari Elts tõi aga Märt-Matis Lille varase loomeperioodi teosega „Kadunud metsade kaja“ (2004) kuulajate silme ette metsade kadumise. Meenub kõnekäänd, et puude taga tuleb näha metsa. Kontserdil tekkis seos ka Gustav Mahleri loomingu ja tema teosega „Laul maast“, mis on, ma usun, inspireerinud ka peadirigenti valima kontserdisarja pealkirjaks „Maa laulu“. Eltsi sümfooniline helimüriaad kohiseb ennastunustava kindlameelsusega ning on innustust saanud möödunud sajandi­vahetuse kõlapildist – igatsus parema elu, ilusama muusika, Euroopa ja metsade järele. XX sajandi alguses suundus Euroopa ja maailm samuti ajaloo keeristormide poole.

Võib ju küsida, kas on mõtet rakendada heliteosed mööduvate ideoloogiliste diskussioonide ette. Vahepeal oli moes käsitleda Läänemere saastamist ja selle üle arutleti festivalidel. Keskkonnateema on põletav ka tänapäeval. Kindlasti ei lahendata keskkonnaküsimusi kontserdi­saalis, aga on kahtlemata teretulnud, et muusikud võtavad olulistel ühiskonnateemadel sõna. Muusikalise materjali ja mahukate helikompositsioonidega lähedases kokkupuutes olnud võivad avalikku arutellu anda hoopis teistsuguseid impulsse, millest võib sündida lahendus mitmesugustele kitsaskohtadele. Heli tekitamine on loodusnähtus. Sümfooniaorkester paneb partituurid kõlama tihti puidust instrumentidel, abiks inimese keha: hingatakse ja puhutakse otsekui metsamassiivina sünkroniseeritud liikumises. Muusikud on heli ja loodusega ürgses kontaktis. Inimesel on metsa vaja, et tulla toime igapäevase stressiga. Teadlased on tõdenud, et metsa lähedal elavate inimeste aju mandeltuumad on tervemad.

Fagotti ei peeta just kõige solistlikumaks pilliks, kuid Martin Kuuskmann on innustanud eesti heliloojaid komponeerima uusi heliteoseid, kus demonstreerida fantastiliselt meeldiva kõlatooniga instrumendi poeetilisi omadusi.

Kiur Kaasik

Vähemalt sama oluline on dirigent Olari Eltsile tegeleda konkreetsete muusikaliste parameetrite ja teoste olemusega, tuua suurte heliloojate külluslikust loomingulisest metsast leitu kontserdisaali kogemiseks. Puud suhtlevad omavahel ning kogu floora ja fauna on seotud, üksteisest sõltuvuses. Samamoodi on tihedalt läbi põimunud ka mõtlejate-heliloojate helisülemid. Sellest kõneleski seekord Olari Eltsi hoogsa joonega koostatud kava. Muidugi pole ta ka seekord unustanud alla kriipsutada igatsuse alatooni. Publik ei lahku tema kontserdilt haigutades ega igavledes, sest on olnud haaratud mitmetunnisesse intensiivsesse suhtlusse tuumikmesilassülemi ERSOga.

Igatsus metsa, muusika, looduse, inimlikkuse, kontakti, rahu ja rõõmu järele on inimesele loomuomane. Mida pingelisemas õhkkonnas elame, seda rohkem on vaja aega hingelise tasakaalu taastamiseks ja hoidmiseks. Hoolega koostatud programm ja südamliku kaassõna saatel sisse juhatatud muusika­sündmus õnnestus ootuspäraselt. Kaasa tegid Eesti parimad muusikud, laval oli solist Martin Kuuskmann. Märkimisväärsed instrumentaalkontserdid on alati sündinud tänu äärmiselt välja­paistvate solistide olemasolule. Eesti muusikamaastiku mullastik on selle poolest huumuserikas ja Martin Kuuskmann selles pinnas kasvanud solistidest üks väljapaistvamaid.

Fagotti ei peeta just kõige solistlikumaks pilliks, pigem on sel orkestri­partituuris oma roll, kuid Kuuskmann on sellest seisust juba aastakümneid tagasi välja murdnud ja innustanud eesti heliloojaid komponeerima uusi heli­teoseid, kus demonstreerida fantastiliselt meeldiva kõlatooniga instrumendi poeetilisi omadusi. Meenuvad talle kirjutatud Tõnu Kõrvitsa, Erkki-Sven Tüüri või Eino Tambergi teosed.

Sel korral sai kuulda koostöös islandi helilooja Páll Ragnar Pálssoniga sündinud teost „Play“, kus põhjamaiselt introvertse, tiheda oksarägastikuna kulgeva partituuri solistipartiid on orkestri­partiiga läbi põimunud. Teose ettevalmistamisel süvenes Pálsson Kuuskmanni eluteesse, mis on leidnud kajastuse teose ülesehituses. Eesti muusikaloos on seega nüüd veel üks teos, mis on inspiratsiooni saanud meie mändidest. Pálssonile pole Eesti ning siinne muusika­maastik võõras: ta on siin elanud ja õppinud Helena Tulve käe all, kes on mõjutanud tema loomingulise käekirja kujunemist.

Õnnestunud kontserdil kõlanud Jean Sibeliuse „Metshaldjas“ (1895) ning Béla Bartóki süit balletist „Puuprints“ (1917/1932) tõid sümbolina sisse ooperiajaloo käilakuju Richard Wagneri olemuse. Teosed andsid ERSO muusikutele võimaluse näidata end võimekate ja täpsete kammermuusikutena ning tuua kontserdisaali ooperimajadele omast teatraalsust ja narratiivi – hetkeks viirastus Estonia kontserdisaalis Bayreuthi miraaž.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht