Loodusidüll ja vetejumala müristamine

Ülo Kriguli teose laineid kujutav ülesehitus ja filosoofiline mitmekihilisus ühes kaasahaarava rütmimustriga näitas Flandria Sümfooniaorkestrit väga intensiivse ja erksa kollektiivina.

NELE-EVA STEINFELD

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kristiina Poska ideed ja fraasid on selged, rütmiline muster ere ning muusika kulgemine peenekoeline ja seikluslik. Ideaalse orkestritasakaalu, hõrkude tämbrite ja detailide tajumine näib olevat talle sünnipäraselt kaasa antud ning muusikalist kulgu katkestamata suudab ta tabada hetke ja peatada aja.

Kalev Lilleorg / Eesti Kontsert

Flandria Sümfooniaorkester 2. IV Estonia kontserdisaalis. Nils Mönkemeyer (vioola), Flandria Sümfooniaorkester, dirigent Kristiina Poska. Kavas Ülo Kriguli „Proteus Pulse“ (2022, esiettekanne, Flandria SO tellimus) ning William Waltoni ja Ludwig van Beethoveni muusika.

Orkester on inimkonna kõige täiuslikum instrument ja kõrgeimal tasemel koostöövorm ning tipporkestrite Eestisse kutsumine on juba pikemat aega üks tänuväärsemaid ja elamusrohkemaid Eesti Kontserdi tegevusi. Berliini Filharmoonikud ja Sir Simon Rattle, Londoni Kuninglik Filharmooniaorkester ja Charles Dutoit, Tōkyō NHK Sümfooniaorkester ja Paavo Järvi, Tšehhi Filharmoonikud ja Zdeněk Mácal on vaid mõned eredad näited. See, et orkestrid rohepöörde poole kalduvas pandeemiamaailmas veel ringi reisivad, pole sugugi enesestmõistetav ja on tänuväärne talletada mällu järjekordne unikaalne kõlapilt. Flandria Sümfooniaorkestri külaskäik oli elamuste reas tähendusrikas mitmes mõttes. Juba seepärast, et ereda ja läbipaistva kõlapildiga orkestri peadirigent on eestlane ja tellitud oli eesti helilooja teos. Erilise mõõtme lisas suure­pärane muusik Nils Mönkemeyer, kes tõi harva soolorollis oleva vioola viiuliga võrdväärsele solistipositsioonile. Esmapilgul nii stiililt kui ka ajastult üpris eraldi asetsevad teosed Krigulilt, Waltonilt ja Beet­hovenilt moodustasid mõjusa koosluse ja sümbioosi.

Flandria Sümfooniaorkester on Belgia juhtivaid orkestreid, mis koosneb pühendunud muusikutest. Nende kodu on De Bijloke muusikakeskuse saal Gentis. Saal asub XII sajandist pärit hoones, mis meenutab väljast kirikut, ent oli kasutusel hoopis haiglana. Mõned aastad tagasi tehti põhjalik renoveerimistöö, mille käigus parandati saali akustikat. Flandria Sümfooniaorkester tellib ja kannab ette uut muusikat ja on tunnustatud sümfoonilise põhirepertuaari esitajana. Koosluses on 60 mängijat ja käimas on nende 60. hooaeg, millest kolmel viimasel on peadirigent ja kunstiline juht olnud Kristiina Poska. Tema professionaalne tipptase ning ere isiksus on avanud talle tee parimatesse saalidesse, rahvusvahelise edu tõid konkursipreemiad ja neli aastat Berliini Koomilise Ooperi esimese kapellmeistrina. Armastus ooperimuusika vastu on alles, ent peale Flandria Sümfooniaorkestri alustas ta hiljuti tööd lõunanaabrite esindusorkestri Läti Rahvusliku Sümfooniaorkestri esimese peakülalisdirigendina.

Poska külalisdirigeerimiste rohkust arvesse võttes justkui polegi tunda, et üle kahe aasta on maailma kontserdielu dikteerinud koroonapandeemia, kuigi nimetatud perioodi jääb ka Poska pikem puhkuseperiood Eestis. Hiljuti tegi ta debüüdi Amsterdami Concertgebouw’ orkestriga, juhatades peast Beethoveni kolmandat sümfooniat „Eroica“. Siiani näib toimivat 2015. aastal väljaande Bach­track tehtud pingerida, kus Poska figureeris maailma hõivatuma naisdirigendina. Eestissegi tõi ta läinud sügisel esinema Läti Rahvusliku Sümfoonia­orkestri ning Flandria Sümfooniaorkester käis praegusel külaskäigul Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Uhke ühisturnee oli tänavu veebruaris ka Flandria Sümfoonia­orkestril ja Eesti Filharmoonia Kammerkooril. Belgias ja Prantsusmaal anti seitse kontserti ja kavas olid Arvo Pärdi „Silouan’s Song“, „Adam’s Lament“ ja Gabriel Fauré „Reekviem“. Kui vahepealsetel aastatel oli Poska hõivatud arvukate külalis­esinemistega, siis viimased aastad on toonud vajalikku paiksust ja arusaama, et sügavam rahulolu muusikaga tegelemisel tuleb siiski sellest, kui töötada kollektiividega, kellega hästi sobitakse ja saadakse teemadega süvitsi minna. „See kõik toetab joont, mida ma endas järjest enam märkan ja mis minus süveneb: olla rohkem paikne ehk töötada rohkem kollektiividega, keda ma tunnen ja tean ning kellega saan saavutada ka kunstiliselt rohkem just tänu tihedale koostööle. Ja mitte igal pool niivõrd külalisdirigent olla,“ ütleb Poska.*

Flandria Sümfooniaorkestriga on Poskal eriline suhe, mis paistis välja juba Ülo Kriguli teosest „Proteus Pulse“. Krigul on kirjutanud laia spektriga muusikat: orkestriteostest elektroakustiliste installatsioonide, teatri- ja filmimuusikani. Tema muusika on väga dünaamiline ja kätkeb endas mitmeid stiilialgeid. Kriguli muusikal on tähendusrikas roll ka režissöör Veiko Õunpuu rahvusvaheliselt auhinnatud filmides ja isegi kui tema muusikas seos filmiga puudub, rullub kuulajate ees sageli lahti tugev visuaal. Kuna kontserdi eel said kõik kavalehed otsa, kuulasin Kriguli teost tekstiliste mõjutuste ja eelteadmiseta, lähtudes vaid pealkirja vihjest. Energilist, pidevalt pulbitsevat ja tunglevat, kohati pisut ähvardavat lugu kuulates tekkis paralleele praeguste oludega. Ergastav on mis tahes uudisteost kuulates kogeda, et helilooja on täpselt pihta saanud ajahetke impulssidele ja õhustikule. Ülo Krigul on kavalehel kirjutanud nõnda: „[Teose] „Proteus Pulse“ tõukumised ja tõmbumised viitavad kreeka mütoloogia veejumala olemusele.

Teadaolevalt oli üheks Proteuse võimeks ennustada tulevikku. [—] Sarnaselt veega on pidevalt muutuv võnkumine, samasugususe aeglased muutused omased ka helimaailmale. [—] Igati põhjendatult on juba ammu veeretatud murelikke mõtteid maakera veekeha seisu­korra üle. Tundub, et oleme jumalate ja looduse poolt meile antud varusid ja usaldust ammendamas. Loomulikult on see ennekõike probleem inimeste, mitte veevärgi jaoks. Pisutki suuremas ajalises mõõtkavas saab vesi üsna kiiresti uuesti puhtaks ja voolab edasi. Ainult et ilma meieta.“

Vaheajal ostsin kava ja jõudsin tänuväärse äratundmiseni, et muusika väljendaski arusaadaval moel seda, mida helilooja on annotatsioonis kirjeldanud. Kuigi nauditava kogemuse saanuks ka oma peas sootuks teistsugust filmilinti jooksutades. Kriguli teose laineid kujutav ülesehitus ja filosoofiline mitme­kihilisus, motiivide järjepidev arendamine ja muundamine ühes kaasahaarava rütmimustriga näitas Flandria Sümfoonia­orkestrit väga intensiivse ja erksa kollektiivina, kes on tugevalt inspireeritud oma peadirigendi ideedest. Teost kuulates tekkis tervikkava seisukohalt ettehaarav seos Beethoveni ühe enim loodusega seotud „Pastoraalse“ sümfooniaga, mis omas ajas oli loodusidüll ja mõjub sel moel praegugi. Kuigi ka Beethoveni teose ükski noot ei kaotaks väärtust ega tähendust, kui kuulaja ei teaks midagi kägude kukkumisest ega rohelistest niitudest. Minu mõte mängis sellega, kuidas kaks sajandise vahega loodud teost maailmapilti kirjeldavad ja kuivõrd palju on meie reaalsus teisenenud. Soovunelm on ju leida end kesk pastoraali lummust, selmet kuulda vetejumala müristamist ja näha täitumas ähvardavaid ennustusi.

Kui Krigul on loonud kujutluse praegusest ajast läbi vetekujundi ja Beethoven on andnud edasi maalilise loodusmaastikuga seotud tundeid, siis William Waltoni vioolakontsert tekitas sinna vahele sobiliku hulga õhulist vabadust. Eriline roll vaba oleku igakülgsel kujutamisel oli Nils Mönkemeyeril ning uskumatul kombel sulatas ta oma olemuses ja hoiakus kokku inimeseks olemise keset avarat ilmaruumi ja muusikakunsti ülima väljendusrikkuse. Eriliste solistide puhul võib tõdeda, et nad haaravad muusikaliselt geniaalsed ideed otsekui õhust. Mönkemeyer haaras enda valdusse kogu kontserdisaali, paisates sinna mägede ja metsade vahelt toodud hapnikuküllase õhumassiivi ning pannes helid selles pingutuseta võnkuma. Kõige selle tagant paistis välja ülim vastutus nii muusikateose kui ka instrumendi valdamise ees. Kaunilt ja reljeefselt vioolal otsekui välja räägitud Waltoni kontsert kulges liiga ruttu, teisalt aeg otsekui peatus seda kuulates. Mönkemeyeri võime mõtestada muusikakõnet tundlikult liigendades ja melodiseerides on fenomenaalne. Waltoni teos on üks olulisemaid kontserte vioolamängijate repertuaaris ja see oli 27aastase helilooja läbimurdeteos rahvusvahelise tuntuse poole, kuigi omal ajal tunnustatud vioolaartisti ja helilooja Paul Hindemithi esiettekandega 1929. aastal just väga rahul ei oldud. Mönkemeyer tõi esile vioola kui instrumendi, aga ka vioolakontserdi parimad omadused, näidates pilli väljendusrikkust, lüürilisust ja jõulisust. Poska kujundas orkestripartiid põhjamaise karguse ja läbipaistvusega ning terviktulemuse tahtnuks jäädvustada heliplaadile. Lisapalaks esitas Mönkemeyer menueti Johann Sebastian Bachi soolotšellosüidist G-duur, milles iga polüfooniline kihistus ja häälte kulgemine oli välja mängitud üliinimliku selguse ja väljendusrikkusega.

Beethoveni sümfooniad on iga orkestri sisuline nurgakivi. Neid teoseid mängimata jääb orkester arengus justkui nähtamatu tõkke taha, millest ei saa üle ega ümber. Ainus tee on minna läbi ja tungida sümfooniate sügavatesse kihistustesse. Seda ongi Flandria Sümfooniaorkester koos Poskaga teinud ja viiruseajastu tõi Beethoveni sümfooniate salvestamise plaadifirmale Fuga Libera kätte varemgi kui tavapärane kontserdikarussell oleks võimaldanud. 2020. aastal tähistati 250 aasta möödumist Beethoveni sünnist. See aeg andis võimaluse mõtiskleda, kuhupoole on liikunud Beethoveni muusika tõlgitsus – milline oli Karajani, Abbado või Walteri arusaam, milliste ideedega tulid lagedale Harnoncourt ja Norrington või mida teevad praegused dirigendid. Peab ütlema, et ajalooliselt informeeritud esitust ja helilooja partituuri täpseid nüansse fookusse tõstes on Beethoveni muusika liigse romantilise slepi kärpimises ja mühava kõlamassiivi kõrvale­jätmisel oma „puhastustöö“ teinud eelnimetatud Harnoncourt ja Norrington. Nende sissekäidud rada kõndis ka kümne aasta jooksul Sony firmale erakordse terviktsükli salvestanud Paavo Järvi, kes võttis oma interpretatsiooni sulatusahju kaasa ka „romantiliste dirigentide“ parimad ideed, muutes Beet­hoveni sümfooniad elegantseks ja tantsuliseks.

Näib, et Poska lähtub Beethoveni puhul sarnastest sisulistest ja kõlalistest põhimõtetest ning lisab juurde ainuomast kunstnikuvaadet. Poska juhatas „Pastoraalset“ sümfooniat peast, mis tekitas muusikalises vabaduses ja arhitektuurses ülesehituses uue mõõtme ning taotlused realiseerusid kujundlikult ja ruumiliselt. Poska ideed ja fraasid on selged, rütmiline muster ere ning muusika kulgemine peenekoeline ja seikluslik. Ideaalse orkestritasakaalu, hõrkude tämbrite ja detailide tajumine näib olevat talle sünnipäraselt kaasa antud ning muusikalist kulgu katkestamata suudab ta tabada hetke ja peatada aja. Flandria Sümfooniaorkestri kõla sai kontserdi edenedes veelgi kirkamaks ja klaarimaks, justkui ei olekski nad mänginud Beethovenit, vaid hoopis pühalikku ja väärikat ilu. Kodumaise kingitusena Belgiast kõlas lisapalana Lodewijk Mortelmansi „Hartverheffing“ ehk „Südame ülestõus“, mille seos praegu Ukrainas toimuvaga oli ilmselge. Mortelmans kaotas Teises maailmasõjas pere ning kogu südamega muusikasse pandud lein, kuigi mažoorse kõlapildina, on paljude mõtetes pulseerimas praegugi. Heino Elleri „Kodumaine viis“ lõpetas ajaliku ja ajatu kontserdi lootusega kõigele sellele, mis on inimkonna hea, helge ja ülesehitav võime ning kohustus.

* Riina Luik, Kristiina Poska: Lava on minu turvapaik, seal tunnen end kõige kindlamini. – Postimees 23. X 2021. https://kultuur.postimees.ee/7368405/kristiina-poska-lava-on-minu-turvapaik-seal-tunnen-endkoige-kindlamini

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht