Lustlik lend Kuule

Tiiu Levald

JOSEPH HAYDNI ooper ?ELU KUU PEAL?. Dirigent TÕNU KALJUSTE, lavastaja ANDRUS VAARIK. Osatäitjad Maris Lilosson, Helen Lokuta, Kädi Plaas, Mati Turi, Priit Volmer, Rainer Vilu, Toomas Tohert jt, Tallinna Kammmerorkester. 26. II Eesti Draamateatris.

Ei mäleta, millal viimati sai ooperit vaadates-kuulates tunda nii rohkelt positiivset ja helget energiat! Peapõhjuseks ilmselgelt ülimalt eluterve ja tänases maailmas lausa teraapiana mõjuv Haydni muusika. Teiseks Tõnu Kaljustest kiirgav positiivsus ja suursuguse elegantsiga juhitud fraseerimine nii orkestrilt kui lauljatelt. Kolmandaks lauljate noorus ning valmisolek kõike seda teostada. Ning muidugi lavastaja Andrus Vaarik ja tema assistendi Ülle Kaljuste ? mõlemad kuuluvad näitlejatena oma tsunfti meistriklassi ? ilmselgelt terane silm ning abistav käsi noorte suunamisel.

Ilmselt on Tõnu Kaljustet juba aastaid lummanud ooperite lavaletoomise idee. Mäletame aastast 1991 sarja, mille lõpetas lavastuslike elementidega Bachi ?Kohvikantaat? ning Pärdi ?Meie aed?, hooajal 1997/98 Händeli muusika kontsertide sari ?Juhid ja jumalad?.

Ja nüüd on siis aastast 2004 Nargen Opera. Selle egiidi all on sündinud suurt vastukaja leidnud Tätte draamateos ?Latern?, koostöös Von Krahli teatriga Tormise ?Eesti ballaadid? ning eelmisel sügisel Eesti Draamateatris Haydni ooper ?Üksik saar?.

Küll tahaks loota, et Tõnu Kaljuste grandioosne plaan viia kogu see ettevõtmine Naissaarele saab teoks. Et leidub selliseid rahakaid kunstihindajaid, kes paneksid õla alla, nagu seda tegi näiteks aastal 1762 Ungari rikkaima aadliperekonna peaks saanud vürst Nikolaus Esterházy, kelle teenistuses oli Haydn kapellmeistrina ligi 30 aastat. Vürst laskis ehitada spetsiaalselt 400-kohalise teatrimaja, kus lavastati aastatel 1780 ? 1790 1038 ooperit, nende seas 67 esiettekandes!

Tänu Kaljustele on nüüd meie ooperisõbrani toodud ?Elu Kuu peal?, juba teine Haydni seni siinmail tundmatu ooper, mis küllap ka maailmalavadel teenimatult Mozarti varju jäänud. Kui võrrelda Mozarti parimate ooperite (?Figaro pulm?, 1786; ?Don Giovanni?, 1787) loomisaega Haydni omaga (1777), siis tekib III vaatuse uhket ja ootamatult ägedat suurt ansamblit kuulates paratamatult mõte, et Mozart on saanud oma ?Don Giovanni? lõpu suurele sekstetile just siit märgatavat inspiratsiooni.

Etenduse õnnestumise alustalaks on kahtlemata Tallinna Kammerorkestri väga hea tase: kõik soolod olid nauditavad ja eriliselt tuleb esile tõsta Reinut Teppi klavessiinil, tema fraseerimise nõtkus ning äärmiselt särav klavessiini kõla retsitatiivides on midagi sellist, mida siinmail harva kuulda.

Retsitatiivid ongi selle ooperi üks salavõtmeid. Ooperis on Haydn kuni III vaatuseni kasutanud autentselt Carlo Goldoni lustliku rahvakomöödia teksti. Goldoni oli suur itaalia teatri uuendaja, oma aja ära elanud commedia dell?arte asendati rahvaliku karakterkomöödiaga, kus näitleja improvisatsioon asendati kindla autoritekstiga.

Goldonit vaimustasid ilmselgelt ajastuomane Ameerika-lummus, sellega seonduvad valgustusideed ja Kuu-utoopia, mida käsitletakse muidugi mõnusa huumori ja irooniaga.

On teada, et nii Haydni kui Mozarti itaalia ooperite saksakeelsel esitamisel ei kasutatud secco-retsitatiive lauldes, vaid kõneldes, ilmselt põhjuseks keeleprobleem ? saksa keel ei võimalda sellist nobedust, millist pakub itaalia keel. Kuigi etendusel kõlas tekst väga vaimukas ja lauljaile üllatavalt suupäraseks tehtud Maarja Kangro tõlkes, oli noortel lauljatel sellest hoolimata küllaltki krõbe pähkel pureda. Eesti keeles on tunduvalt raskem laulda juba foneetiliste iseärasuste tõttu ja ega see nobedus ka just meie keelele väga omane ole. Aga tulemus oli enamjaolt üllatav ? kõik sõltub ju kogemustest ja muidugi vokaalsest valmisolekust.

Kahtlemata on liidripositsioon Mati Turi käes: iga sõna tuli saali, sealjuures äärmise muusikalise ja lausesisese loogikaga. Ei saa märkimata jätta lauljas ootamatult avanenud kelmikust, lavalise liikuvuse tekkimist ning siit tulenevat suurt mängulusti, seda ka aariates ning ansamblites. Eriti nauditav oli III vaatuse duett Claricega.

Priit Volmer on oma noorusele vaatamata saanud rinda pista juba väga kaalukate rollidega rahvusooperi laval ja peab tõele au andma ? areng kulgeb sümpaatses suunas. On ju antud etenduses vanamehe kehastamine nii noorele artistile juba omaette karidega. Pealegi, kui tegu koomikaga, kus võib maitsevääratustele komistada nii kergesti. Kõik oli mõnusas tasakaalus, küll aga on veel arenguruumi üleminekutes retsitatiivilt laulvusele.

Rõõmu võib tunda Kädi Plaasi arengu üle kõrgregistri veendunud väljalaulmisel (korduv kolmanda oktaavi re!). Lavaliselt särtsakad ja orgaanilised olid Maris Lilosson ja Helen Lokuta. Viimase retsitatiivid on selged ja valitseb muusikaline täpsus kõiges, kuid kõhkleksin tema hääleliigi määratlemisel. Tundub, et tema vokaalne pärusmaa on siiski soprani diapasoonis.

Rõõm on näha, et hea rakenduse on leidnud Rainer Vilu, kellel ilus, mehiselt kõlav bariton ja seda just aariates. Ka temal on arenguruumi nii retsitatiivide kui üldise fraasisisese nõtkuse ja dünaamika mõtestatuse otsingul. Küll see tööga tuleb ? laval on sarmikas noor inimene, kelle rollikujunduses sümpaatne kohmakus ja uje pikameelsus.

Mõned aastad tagasi EMA lõpetanud Toomas Tohert on meelde jäänud tenorihääle rikka loodusliku potentsiaaliga. Köidab tema äärmiselt julge rollikäsitlus, hea lavaline vabadus, kuid looduse kingitus ehk tenorile omane sära ja kontsentreeritus tuleks üles leida ja panna see oma talendi teenistusse.

Lõpuks tahan kiita lavastajat ja tema abi, kes on osanud nii lugupidavalt suhtunud põhitegelasse ? Muusikasse! Teatud staatika, mis kippus tekkima I vaatuse da capo aariate tõttu, sai külluslikult tasakaalustatud II ja III vaatuses, kus oli head sõnamängu esiletoomist ja mõnusat ning heatahtlikku huumorit ja koomikat. Vaimukalt mõjus igas kontekstis väga hästi kõlav meeste nelik Eesti Filharmoonia Kammerkoorist.

Aimates eelarve kitsikust, peab austust avaldama ka kunstnikule (Pille Jänes) ja valgusre?iile (Airi Eras).