Maailm liigub tagasi mono suunas

VILLEM JAHU

„Üle heli“ peamine teema oli endiselt heli ja ruumi seoste uurimine nii füüsilisel kui ka sisulisel tasandil.

Festival „Üle heli“ 16. – 20. X Tallinnas.

Eksperimentaalsele muusikale ja helikunstile pühendatud festival „Üle heli“ leidis sel aastal aset juba viiendat korda. Ikka oli peamine teema heli ja ruumi seoste uurimine nii füüsilisel kui ka sisulisel tasandil. Peale eriilmeliste kontsertide sisaldas festivali kava installatsioone, performance’eid, vestlusringe, seminare ja hommikuni kestvaid klubiöid.

Mono tagasitulek

Heli füüsilist paiknemist ruumis lahati põhjalikult Eesti Raadio 1. stuudios festivali avaüritusel „Kvadroraadio ja ruumiline heli“, mis kanti üle ka Klassika­raadios. Ajaloolistest tehnilistest katsetest heli tõetruu ruumilise edasikandmise kohta rääkivale vestlusringile järgnesid SSSSi ja Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli etteasted.

Tõelise ruumilise heli liikumise kogemuse said siiski ainult kontserdisaalis viibinud, raadiosse jõudis ikkagi vana hea stereo. Olude sunnil pidin ka mina seda hiljem raadio vahendusel järele kuulama. Programmi ajal asusin spontaanselt elutoas veidi koristama. Selle käigus, lootes paremat stereopilti saada, hakkasin kõlareid ümber tõstma ja kuna ilmnes, et üks neist millegipärast ei tööta korralikult, siis mõnda aega püüdsin seda ka parandada, nii et lõpuks jõudis ruumilisele helile pühendatud üritusest minuni ikkagi suures osas hektiline stereo-mono-klõpsimine. Ometi tundus see väga sobilik viis sellist muusikat kuulata ja teemale aktiivselt kaasa mõelda. Mingi teema sunnib endaga tegelema ju ikka alles siis, kui tekib mingi probleem ja asi ei tööta nii, nagu peaks. Vestlusringis Sten Saaritsa välja käidud mõttega, et maailm liigub jälle tagasi mono suunas, saan ka ainult nõustuda.

Eksperimendid ERSOga

Neljapäevaõhtuses programmis „Eksperimendid horisondiga vol 2“ Kanuti gildi saalis liiguti heli füüsilisest paiknemisest samm edasi, nende uudisloomingu esituste kaudu muusikute siseruumi. Seekord olid mängu toodud ka ERSO kammerkoosseisu akustilised instrumendid, mis oli muidugi suurepärane idee. Üsna kontserdi alguses tabas mind tunne, et tahaksin hoopis kohe stuudiosse joosta ja ise nuppe kruttida. See on alati mõnus emotsioon ja näitab, et järelikult asi töötab. Kanuti gildi saal on muidugi sedalaadi festivalile klassikaliselt ideaalne koht. Selle ruumikorraldus soodustab nii kontserdisse süvenemist kui ka enne-pärast külaliste omavahelist suhtlust ja ideedevahetust.

Ainukese artistina kasutas Vaskjala võimalusi oma etteastes osavalt ära Taavi Suisalu, kelle teose „Etüüdid mustas“ ettekanne leidis aset Kunstikonteineri installatisooni „Kümblejad“ sees ja ümber.

Maria Aua

Selle õhtu ühe terviklikuma eksperimentaalse elektroonika ja kammerorkestri integratsioonina võiks ehk esile tuua Juhan Vihterpali teose „XXI sajand“, mille puhul tundus, et ERSO liikmetel oli nähtavalt põnev mängida. Huvitav kultuuriline eripära ilmnes sel kontserdil selles, et plaksutati ERSO liikmete lavale ilmumise puhul, aga mitte siis, kui elektroonilise muusika artistid oma tehnikalaua taga kohad sisse võtsid.

Reedest alates käis festival juba täistuuridel ning programm liikus järjest enam pidusemasse meeleolusse. Sellega kaasnesid ka omamoodi üllatavad nostalgilised emotsioonid. Tundsin järsku, nagu oleksin liikunud umbes 15 aastat ajas tagasi. Kreatiivmootor on ikka Kreatiivmootor ja Kiwa on ikka Kiwa. Kahtlemata oli Sveta baaris tore üritus, seal oli palju inimesi ja head esinejad, kuid festivali kontekstis ei tundunud see väga vajalik, vaid täidaks igal ajal ülesande ka eraldi peona. See kummaline tunne süvenes laupäeva õhtul, kui hakkasin mõtlema, et ma vist ikka ei ole väga ammu nn tavalise muusika kontsertidel käinud. Ei mäleta isegi, millal viimati nägin artistil keset etteastet laptop’i kokku jooksmas (selle nägemine tõi kuidagi toreda sooja tunde südamesse).

Tubane „Müsteerium“

Festivali viimane üritus „Müsteerium“ toimus seekord Vaskjalas endises Rae koolimajas. Samas majas tegutseb juba mitmendat aastat ka rahvusvaheline kunstiresidentuur ja seega võiks see olla hea potentsiaaliga eksperimentaal­muusika ja installatsioonikunsti loomulik ühenduspunkt. Residentuuri tegutsemis­aastate jooksul on sealt läbi käinud ka hulk skulptoreid-installatsioonikunstnikke ning koolimaja ümber on tekkinud üsna uhke kollektsioon permanentseid väliobjekte.

Kahjuks oli pime oktoobrikuu õhtu ja vihma kallas, seega jäi „Müsteerium“ tubaseks istumiskontserdiks. Ainukese artistina kasutas Vaskjala võimalusi oma etteastes osavalt ära Taavi Suisalu, kelle satelliidikrabinaid ja muid minimalistlike plõksatusi miksiva teose „Etüüdid mustas“ seekordse versiooni ettekanne leidis aset Kunstikonteineri installatsiooni „Kümblejad“ (suur kuuetahuline vanadest akendest saun) sees ja ümber.

40% vähem toitu, 60% rohkem …?

Üle heli“ on kahtlemata Eesti kõige mahukam ja põhjalikum eksperimentaalmuusikale ja helikunstile pühendatud festival. Õnneks siiski ei osutunud tõeks enne festivali hinge närinud kartus, et „Üle heli“ on muutunud millekski Tallinn Music Week’i sarnaseks kõikehõlmavaks monstrumiks. Kindlasti oli kava igati hästi kureeritud ja kontsentreeritud. (Ja mis väga oluline: vähemalt viimasel ajal end kõikjale kultuuriüritustesse sisse sööv toiduteema oli õnneks tagaplaanile jäetud.)

Aga siiski – äkki oleks piisanud veel vähemast? Võib-olla oleks olnud veel paremini hoomatav ja terviklik festival, kui jätta ära näiteks üks meelelahutuslikum kontserdiõhtu ja klubiöö, mõni DJ-sett – kuigi peakorraldaja Aivar Tõnso sõnutsi on „Üle heli“ festivali üks ideid just eri valdkondi kokku tuua, panna akadeemiline, eksperimentaalne ja meelelahutuslik, nn klubimuusika ühise katuse alla. Selles mõttes on kava valik arusaadav ja loogiline. Probleem on lihtsalt selles, et vähemasti Tallinnas tundub olevat neid, kes kultuuriüritusi korraldavad, rohkem kui neid, kes nendel üritustel käia suudavad. Ja kui veel vaja peale selle oma loominguga tegeleda ja ka muud elu elada, siis ei olegi lõpuks kellelgi aega kuhugi minna. Loomulikult ei peagi kogu aeg kõigest osa saama, aga mis teha – no lihtsalt nii kahju on ju, kui mõnel ägedal üritusel seda ja seda inimest ei ole ja ometi just neile võiks see kindlasti huvi pakkuda.

„Üle heli“ on kahtlemata väga tähtis sündmus ja suur tänukummardus Aivar Tõnsole, kes on seda kangekaelselt viitsinud vedada, aga otsus hakata festivali edaspidi korraldama üle kahe aasta on ka mõistlik. Tundub väga õige hetk võtta hoogu maha ja proovida uurida neid teemasid teise nurga alt, teiste vahenditega. Sellest võiksid eeskuju võtta ka mõned teised suuremad festivalid.

Ruumi(line) heli

Mulle andis festivalile ootamatult väga sobiliku lõpu öine rattasõit pärast „Müsteeriumi“ tagasi Tallinna poole mööda Vaskjala-Ülemiste kanali äärt. Pimeduses läbi porilompide sõites tekkinud heliruum oli viiepäevase seikluse ideaalne fade out. Justkui oleks suurel helipuldil vaikselt kanalite heebleid maha tõmmatud: ükshaaval kadusid tumedad ambient’likud süntesaatorimeloodiad, witch house’i muunduvad rütmid ja muud kontseptuaalsed digitaalsed tekstuurid, jättes järele vaid süsteemi karge ja puhta taustamüra.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht