Maano Männi, bis!

Niina Murdvee

„Violino bis!”: Maano Männi (viiul) ja Christine Bengtsson (klaver, Rootsi) 24. IV Tallinna raekojas. Maano Männi on Eesti publikule tuntud nimi, olnud ER SO, samuti Tallinna Kammerorkestri ja aastast 2002 Vaasa Linnaorkestri kontsertmeister. Jagades oma elu Eesti ja Soome vahel, mängib siin enda asutatud Tobiase-nimelise keelpillikvarteti esimese viiuli puldis. Christine Bengtsson on Rootsi päritoluga pianist, elab praegu samuti Vaasas. Koos Maano Männiga, kellega koostöö algas 2002. aastal, on ta esinenud Eestis ka varem. Seitsekaheksa aastat koosmängu on soliidne aeg, et jõuaks välja kujuneda ansamblipartnerite teineteisemõistmine, mida oli reedesel kontserdil ka tunda.

Duo on aastate vältel valmistanud ette mitmeid kavu, mis sisaldavad nii ansamblirepertuaari tähtteoseid kui salonglikumas  stiilis palu. Ka seekordne kava oli koostatud eri maade autoreid ja stiile kokku pannes. Rootsi helilooja Tor Aulini 1899. aastal kirjutatud „Neli akvarelli” on väga sümpaatsed miniatuurid, küllaltki pretensioonitud oma rahvusromantiliselt helikeelelt. Sellisena duo need ka esitas. Järgnes Erkki-Sven Tüüri 1994. aastal kirjutatud „Conversio” viiulile ja klaverile. Selle, meie lavadel üha rohkem esitatava loo esmaettekanne Eestis kuulub vist Maano  Männile. Kui „Conversio” ettekande mõju tagab tavaliselt väga täpne, kiirepoolne tempo ja peen aktsentueerimistehnika, mis viib terava tõusuni, siis Männi ja Bengtsson valisid mõõdukama tempoga ja pehmema strihhiga interpretatsioonilise variandi, millega viidi arendus suuremale ja raskemale kulminatsioonile. Ja miks mitte! Tšehhi helilooja Leoš Janáčeki sonaat viiulile ja klaverile on pikaajalise töö tulemus – helilooja kirjutas seda tervelt seitse  aastat, 1914/15–1922.

Kuulates seda ettekannet, tabasin end mõttelt, et vähemalt meil siin on see sonaat jäänud kahetsusväärselt n-ö teise kategooria repertuaari, kui sedagi. Ometi väärib sonaat vägagi tõsist tähelepanu. Ega sellist mõtet tekiks, kui interpreedid ei pane kuulajat seda tõdema. Erilist imetlust äratas siin Bengtssoni peen kõlavärvitunnetus. Kui Janáčeki sonaat annab suurema väljendusrolli pianistile, siis kontserdi teise poole esimene teos, prantslase Camille Saint-Saënsi „Introduction et Rondo capriccioso” op. 28 (aastast 1863) kuulub viiuldajate virtuoospalade kuningriiki. Iseendast on küllalt tavatu panna kontserdi keskele n-ö klassikaliseks lõpunumbriks (või siis lisapalaks) kujunenud teos. Selleks peab interpreet olema kindel, et niisugune ülesehitus toimib ja loo virtuoosne esitus alles juhatab sisse järgneva kava. Ja see toimis hästi. Männi esitus oli omanäoline, andes  teosele pigem laia pintsliga maalitud kui peenelt fragmentaarse tõlgenduse.

Sisuliselt loogiliseks jätkuks oli kavas ameeriklase George Gershwini Kolm fragmenti ooperist „Porgy ja Bess”. Kui nendest Jasha Heifetzi 1944. aastal tehtud seadetest on nähtavasti mängituim „Summertime”, siis Männi-Bengtssoni valikusse jäid „My Man’s Gone Now”, „Bess, You Is My Woman Now” ja „It Ain’t Necessarily So”. Viimaseks teoseks, nii kava seisukohalt kui teose loomise  ajalt (kirjutatud 2002), oli vene helilooja Sergei Dreznini Fantaasia Isaak Dunajevski teemadel filmist „Tsirkus”. See oli ühtlasi ka esiettekanne Eestis. Nii Gershwini kui Dreznini puhul ei tule rangelt kinni pidada klassikalise pillimängu n-ö akadeemilistest reeglitest. Ning, tahtmata alahinnata kontserdi esimest poolt, tuleb siiski nentida, et just kahe viimase autori puhul oli tunda interpreetide esitatava täielikku nautimist ning improvisatoorset vabadust laval.  Tahaks loota, et Eesti Kontserdil jätkub ka järgmistel hooaegadel jaksu sarja „Violino bis!” jätkata, toetades meie oma interpreete ja kutsudes ka põnevaid külalisesinejaid.