Maastik keset ööd, mil magada on võimatu

Kontserti ei pea pelgalt kuulama, saab ka vaadata ja tunnetada. Seda osati kontserdil „Öömaastikud“ väga hästi kasutada.

PÄRTEL TOOMPERE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Öömaastikud“ 26. II Tallinna Peeteli kirikus. Projektikoor ja Harjumaa keelpilliorkester, dirigent Leiu Tõnissaar, solist Marten Meibaum (tšello). Kavas Pille-Riin Langeprooni (sh uudisteosed „Improvisatsioon taevasinistel“ ja „Õhtupalve“), Pärt Uusbergi, Karl Tipu, Ester Mägi ja Veljo Tormise muusika.

Üks Oxfordi ülikooli professor soovitas kord loobuda kahvlist ja lusikast ning süüa näppudega, sest süües töötavad korraga kõik meeled, sealhulgas kompamismeel. On kontserte, mida kuulates võiks väita sama. Näiteks Viljandi vanamuusika festivalil toimus aastate eest india muusika kontsert kottpimedas, rahvast pilgeni täis väikese puumaja pööningul, kus esinejate lähedus, kilukarbitunne ning puudulik valgus andsid kontserdile väga palju juurde. Samalaadne efekt oli ka nüüd, kui Peeteli kirikut valgustasid vaid kolm värvilist tulukest kaunistamaks kiriku kinnimüüritud aknaid, üksikud küünlad ning noodipuldivalgustid. Tõesti, kontserti ei pea pelgalt kuulama, saab ka vaadata ja tunnetada.

Seda osati kontserdil „Öömaastikud“ väga hästi kasutada. Kui koor paigutatakse ühtlaste vahedega ümber kontserdi­saali, nii et publik kuuleb laulu igast ilmakaarest, on see vana palju nähtud nipp. Pille-Riin Langeprooni teose „Improvisatsioon taevasinistel“ esiette­kandel liikus aga koor lauldes ümber saali ning ka vahekäigus, mis oli juba ilus vaadata. Arvestades, et kirik on samal ajal väga kandva akustikaga ja väike, oli see ka kuulates efektne, sest lauljad olid publikule lähedal.

Langeproon alustas teose „Improvisatsioon taevasinistel“ loomist sellega, et kujutas endale ette võimalikult täpselt taevasinist värvitooni ning otsis selle tooni värvikoodi. Värvikoodi numbritest moodustas ta laadi, mille viit nooti kasutas selles teoses. Kuigi kirjeldus osutab konstrueeritusele, siis teos polnud seda üldse. Selle tulemusena oli hoopis sündinud rikkalik ja meditatiivne vokaliis, mida oli hea kerge kuulata. Kogenud koorilauljana on Langeproon kirjutanud koorile laulva ja hästilauldava teose.

Peagi EMTA magistrantuuri lõpetava Marten Meibaumi nimi tasub meelde jätta, sest tema laulvat, nii sissepoole kui ka väljapoole emotsionaalset ja äärmiselt puhast mängu oli meeldiv kuulata.

Liis Reiman

Sellest veel parem teos on samuti esiettekandele tulnud Langeprooni „Õhtupalve“ (tekst rahvaluule) koorile ja keelpilliorkestrile. Teose alusena on ta kasutanud üht väikest motiivi, mis kordub rahvalaulus muutumatult lugematuid kordi. Helilooja on seda motiivi lihtsate võtetega arendanud nii, et teos ei ole igav ega mõju ka klišeelikult. Tulemus oli hoopis kaasakiskuv ja võimas. Kuigi Pille-Riin ei ole varem orkestrile kirjutanud, sulandub teose orkestripartii kooriga ühte ning lisab kõlavõimu. Efektne on ka linnulaulu imitatsioon keelpillidel. Teisalt on kahju, et teosesse on kaasatud orkester – nii on raskem (kallim) seda mõnel kooril oma repertuaari võtta.

Kahe väga eduka esiettekande kõrval kahvatus Langeprooni kolmas teos – möödunud aastal valminud tsükkel „Öömaastikud“ (tekst Klaarika Kahu). Teos vajaks mõjule pääsemiseks koorilt väga palju detaile. Kuna seda esitas kord nädalas harjutanud projektikoor, kes ei ole kuigi kaua koos laulnud, jäi detailidele ilmselt vähe aega. Pealegi on tsükkel koorile väga raske: pikk, raskete sisse­astu­miste ja kooskõladega ning aeg-ajalt tuleb laulda kõrges registris vaikselt. Ka dirigent hoidis teost ennekõike ohjes.

Uuemat eesti koorimuusikat kuuldi kontserdil veelgi. Nii koorilaulja kui ka laulusolistina üles astunud ning publiku seas hoopis saksofonistina tuntust kogunud Karl Tipult kõlas kaks koorilaulu: „Värve“ ja „Unenägude aeg“. Kui noored heliloojad, ka Pille-Riin Langeproon, kirjutavad enamjaolt imeilusat vaikset muusikat, kus peamised väljendusvahendid on harmoonia ja kõlavärv, siis Karl Tipp on erand. Ka tema muusikat on meeldiv kuulata konservatiivsemalgi publikul, kuid tähtsaima väljendusvahendina kasutab ta hoopis rütmi. Nii teoses „Unenägude saar“ (2016, Artur Alliksaare sõnad) kui ka „Värve“ (2019, Mari Karilaid) koor laulab ega kasuta ebatraditsioonilisi võtteid, kuid mõjub ometi löökpillina, sest helilooja on oskuslikult kasutanud rütmi ning toonud utreerides esile teksti. Need on efektpalad, eriti „Värve“, mis meenutab midagi Urmas Sisaski, Toomas Trassi ja Ester Mägi loomingust. Mari Karilaiu väga hea luuletus sellist esitust ka selgelt soosis. Samuti sai taas kinnitust, kui heade luuleleidude juurde jõuavad tihti meie noored kooriheliloojad. Sel kontserdil kõlanud Karl Tipu teostele on omane veel see, et loo jooksul lisandub pidevalt uut eriilmelist muusikalist materjali. Kui muidu võib selline küllastatus väsitada või hoopis mõjuda liiga killustatult, siis nende lugude puhul tõmmati kuulaja kaasa.

Kontserdil esines hiljuti kooslaulmist alustanud sõprusseltskond, mida kavas nimetatakse projektikooriks. 23-liikmeline koor on komplekteeritud nii, et lauljaid on häälerühmade kaupa enam-vähem võrdselt ning lauljad enam-vähem sama noored. See tegi lihtsamaks saavutada väga hea ansambel nii häälerühmade sees kui ka nende vahel. Koori kõla oli hea, mitte küll nii siidpehme kui Head Ööd, Vennal, kuid palju neist maha ei jäänud. Küll võinuks rohkem olla faktuuri läbipaistvust ning ka piano saanuks nii heas akustikas olla veel piano’m. Anname selle andeks, sest ilmselgelt ei jõuta projektikoorina tegutsedes üksteisega täiuslikkuseni ära harjuda ning ilmselt ei tee asja lihtsamaks ka see, et dirigent Leiu Tõnissaar õpib praegu vahetusüliõpilasena Sibeliuse akadeemias.

Kooril on eeldus saada väga heaks, kui nad vaid edasi tegutseksid. Seda tõestab, et koguni üheksa koori liiget said sel kontserdil laulda ka mõne soololõigu ning tasemelt ei vajunud ükski välja. Esile kerkis „Öömaastikes“ soleerinud alt Annika Lundver oma eriliselt pehme ja meeldiva tooni ning filigraanselt puhta intonatsiooniga. Väga hea oli ka solistikvartett Pärt Uusbergi teoses „Talve õhtul“ (Juhan Liivi tekst, tsüklist „Eestimaa atmosfäärid“). Sarnaselt kontserdi avalooga mängiti ka siin esinejate paigutuse peale – koor altari ees ja solistikvartett kiriku tagaosas. See on väga lihtne võte, aga andis väga suure akustilise efekti. „Talve õhtul“ oli koori kõige paremini õnnestunud esitus, mida lihtsustas ka see, et Uusbergi laulud on erakordselt koorisõbralikud. Kuigi väga erisuguseid koosseise nõudvat „Eesti­maa atmosfääride“ tsüklit on raske tervikuna ette kanda, tasub ikka ja jälle esitada sealt mõnda üksikut osa, „Talve õhtul“ sobib selleks väga hästi.

Kontserdi terviklikkuse lõhkus kaks orkestripala Harjumaa keelpilliorkestrilt – Ester Mägi „Vesper“ ja Veljo Tormise „Pilv üle kuu“ –, sest esinejate vahetumine võttis aega (seejuures ei olnud orkestriteosed ka järjest ning mõlema loo eel ja järel pidid koor ja orkester kohad vahetama). Orkestrit oli sellegipoolest hea kuulata. Muusikakoolide õpilastest ja õpetajatest moodustatud orkester oli ilusa tiheda kõlaga ning musikaalne. Mägi teoses tekkis raskusi siis, kui mõnele häälerühmale langes esileküündivalt kandev roll. Dirigent hoidis orkestrit väga tugevalt ohjes, mis võis olla tingitud tema vähesest orkestri ees olemise kogemusest. Võib-olla oli õpilastest koosneva orkestri puhul talitsemist ka vaja, kuid teisalt kannatas mängijate musitseerimisvabadus. Väga hea oli Tormise teose tšellosolist Marten Meibaum. Peagi EMTA magistrantuuri lõpetava muusiku nimi tasub meelde jätta, sest tema laulvat, nii sissepoole kui ka väljapoole emotsionaalset ja äärmiselt puhast mängu oli meeldiv kuulata.

Kontserdi eel kergitas korraldaja Pille-Riin Langeproon saatele „Delta“ antud intervjuus lootuse kõrgele, öeldes, et kui keegi jääb kontserdil „Öömaastikud“ magama, siis see on isegi kompliment – ju on lugu hästi välja tulnud. Magama jäämine osutus siiski võimatuks. Selleks olid Karl Tipu teosed liiga kaasahaaravad ja kontserdi kava liiga mitmekesine. Kui keegi oleks sellest hoolimata magama jäänud, siis poleks see küll kompliment olnud. Niimoodi oleks ta väga hea kontserdi maha maganud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht