Madalatel helidel läbi aja

Harri Moritz

Michael Manring internet

“Jõulujazz”: MICHAEL MANRING (basskitarr, USA) Von Krahlis 6. XII.

Milleks on tarvis ansamblit, kui üks mees ongi ansambel? Grammy nominent, bassist ja helilooja Michael Manring on keeli sõrmitsev tõestus, et basskitarr on tegelikult äärmiselt mitmekülgne instrument. Levinud arusaama kohaselt suudab bassist muljet avaldada vaid teisele basskitarristile. Säärase meelestatusega astus Von Krahli ilmselt enamik mittebassiste.

Täissaalile esinenud Manring alustas leebelt ja äratuntavamate lahendustega, näppides jämedatest keeltest välja blues’ipala. Kohe oli ka selge mehe sümbioos pilliga. Sel määral, mil Manring bassi kui instrumenti valdab, ei saa inimene küllap iseennastki tunda. On ju vaimne ja füüsiline samastumine pilliga üha haruldasem nähtus. Vähemasti sellisel mängleval ja ennast nautival kujul, nagu Manring seda teeb. Võiks ka arvata, et mehel on paar lisakäsi või mõni müstiline abimees taskus, kelle abil ühel pillil terve bändi töö tehtud saab. Muu hulgas tuli tema bassist kuuldavale näiteks saksofon, suupill ja mõistagi akustiline kitarr. Psühhedeelilise lennuga ambient’i helimaastike kohal ning isegi heavy metal’it puudutades ja popiga flirtides pani Manring ahhetama ka paljud kohal viibinud muusikud.

Lisaks Manringile astus üllatusesinejana lavale veel prantslane Yves Carbonne oma unikaalse kaheksakeelse subcontrabass’iga, mis Manringi sõnul on tõenäoliselt kõige madalakõlalisem basskitarr terves universumis. Kahe peale jämmiti meisterlikult, ent siiski oleks tahtnud Manringi iseseisvaid imetegusid edasi nautida. Ega küll küllale liiga tee, ütles kohalik mees Raul Vaigla ning ühines seltskonnaga. Von Krahli laval oli kolm suurepärast basskitarristi korraga ja tulemus oli sedavõrd nauditav, et esmane nukrus Manringi sooloesinemise katkemise tõttu ununes peagi.

On väga rõõmustav näha-kuulda muu­sikuid, kes käsitsevad instrumenti jimihendrixlikul kombel, väänates arusaamu ja minnes instrumendi suhtes isegi mõnevõrra jõhkraks. Pill on vahend, mis tuli pärast muusikut, mitte vastupidi. Seega on mõnevõrra kohustuslik suhtuda temasse ka teatava üleolekuga. Ainult nii on võimalik luua sellist muusikat, nagu teeb seda Michael Manring.

Kokkuvõtvalt on paslik tsiteerida Tom Darterit ajakirjast Keyboard: “Unustage ära tema hämmastav tehnika ja musikaalsus; unustage ära tema absoluutne pillivaldamine; unustage ära, kui sujuvalt jooksid kokku muusikalised ideed ja nende esitus… Kirgastumine saabus eelkõige tundes (nähes, kuuldes) rõõmu, mida pillimang Michaelile pakub.”

Ainuüksi juba lavalt nõrisev mängumõnu tegi kontserdist suurepärase elamuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht