Maestra Ester Mägi 100

Hämmastav on see, kui palju suutis Ester Mägi oma loometeel areneda, muutuda, olla mõjutatud uutest suundadest ja jääda ühtlasi äratuntavalt iseendaks.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Maestra Ester Mägi 100“ 10. I Estonia kontserdisaalis. Tuuri Dede (metsosopran), Mirjam Avango (klarnet), Hans Christian Aavik (viiul), Arvo Leibur (viiul), Terje Terasmaa (vibrafon), Heiki Mätlik (kitarr), Tähe-Lee Liiv (klaver), Kadri-Ann Sumera (klaver), Ene Salumäe (orel), Tallinna Kammerorkester, Eesti Rahvusmeeskoor, segakoor HUIK!, dirigendid Andres Kaljuste, Mikk Üleoja ja Ode Pürg.

Ester Mägiga käib ikka kaasas lugu tema lapsepõlvest, kus esimesse klassi astunud tulevaselt heliloojalt küsiti, kelleks ta tahab saada ja vastus oli kindel: „Miina Härmaks.“ Miina Härma julgus ja pealehakkamine on veel tänapäevalgi uskumatud ning ega Ester Mägi õppima asumise ajaks olukord palju ei olnud muutunud: Eesti heliloomingumaailm oli tollal täielikult meeste valitseda. Eesti Vabariigi varasemast ajast võib nimetada vaid üht naisheliloojat – vene päritolu Vera Vinogradova-Bieki, kes oli viljakas klaveriteoste, sh klaverikontserdi, autor. Tollast mõtlemist iseloomustab hästi Artur Lemba arvustus Vinogradova-Bieki klaverikontserdi kohta: „Naistel puudub üldse fantaasia, kuna aga loomine ilma fantaasiata on võimata, siis on ka arusaadav, mispärast muusika-ajaloos pole mitte ühtegi tähtsamat naisheliloojat leida. Pr. Vinogradova helitöö puhul võiks Lessingi sõnu tarvitada: [—] siin on palju head ja uut. Kahju ainult, et see mis on uus, pole mitte hea, ja see mis hea, pole mitte uus. [—] veel nõrgem [on] finaal, kus mingisugust muusikat ei ole, vaid jazz bandi järele aimamine foxtroti viisidel. Klaveri­partii tuletab meele igalpool trummilöömist.“* Ilmselgelt ei õhutanud selline hoiak naisi heliloominguga tegelema ja järgmised diplomeeritud naisheliloojad olid alles Els Aarne, kes lõpetas Tallinna riikliku konservatooriumi 1946. aastal, ning Venemaalt naasnud Lydia Auster.

Ja siis oligi kord Ester Mägi käes. 1946. aastast Mart Saare kompositsiooniõpilaseks olnud Mägile ulatati lõpudiplom 1951. aastal ning seejärel täiendas ta end veel Moskva konservatooriumis Vissarion Šebalini käe all. Ester Mägi ei jõudnud komponeerimise juurde siiski otseteed pidi: kuigi lapsepõlvesoov oli saada Miina Härmaks, langes esimene valik hoopis klaverile ning alles probleemid kätega sundisid teda eriala vahetama. See oli n-ö vetteviskamine, sest heliloominguga ei olnud Ester Mägi varem tegelenud. Üleminek osutus õnnestunuks: ühe armastatuma eesti helilooja aktiivne loomeperiood kestis peaaegu pool sajandit, varasemate teoste uusversioonid valmisid veel lausa 2016. aastal.

2020. aastal tulid Eesti Kontserdi produtsent Heili Vaus-Tamm, rahvusmeeskoori direktor Indrek Umberg ja toimetaja Anu Huntsaar mõttele korraldada Ester Mägi 99. sünnipäeva puhul kontsert, millega oli helilooja ka kohe päri. Samuti oli ta nõus osalema proovides – vaid kontserti ei tahtnud ta kuulama tulla, sest Heili Vaus-Tamme sõnul ei soovinud ta, et teda sellises vanuses nähakse. Siiski oli ta kavalehe andmetel lisanud, et „no nüüd on mul ometi põhjust nii kaua elada“. Ester Mägi vitaalsusest annab tunnistust ka huvi, mida ta tundis kavandatava kontserdi vastu: ta soovitas korraldajatele nii teoseid kui ka esitajaid. Kahjuks pöörati kõik plaanid pandeemiast tingitud piirangute tõttu pea peale ning idee teostumine jäi ootama paremaid aegu. Uus võimalus avanes aasta hiljem – nüüd aga juba heliloojata, kes lahkus meie hulgast 2021. aasta maikuus.

Kontsert „Maestra Ester Mägi 100“ kujutas endast helilooja loomingu läbilõiget ja kava koostamises osales ta veel aktiivselt. Näiteks Mägi laule kuulates oli huvitav jälgida helilooja helikeele arengut ja Tuuri Dede esitus (klaveril Kadri-Ann Sumera) oli võrratu.

Gunnar Laak / Eesti Kontsert

Kontsert „Maestra Ester Mägi 100“ kujutas endast helilooja loomingu läbilõiget. Kontsert algas pimedas saalis kõlanud teosega „Kadents ja teema“ (1984), mille oli sooloviiulile seadnud loo esitaja Hans Christian Aavik. „Kadents“ on mängutehniliselt üsna virtuooslik, kuid seejuures oma nukruses sügavuti minev ning hingekriipiv. Sama meeleolu kannab ka tunduvalt lihtsakoelisem „teema“, mis põhineb soome rahvalaulul „Roosike orus“. Algselt on teos kirjutatud viiulile ja orelile (või klaverile) ning sellisel kujul on soome muusikal põhinev osa romantiline, soolopillil esitatuna aga eriliselt karge ja põhjamaine. Hans Christian Aaviku esitus oli äärmiselt sugestiivne ja kõlavärvidelt rikas, eriti läks hinge teose lummavalt lihtne n-ö soome pool.

Ester Mägi soololaule esitasid Tuuri Dede ja Kadri-Ann Sumera. Kavas olid kolm osa tsüklist „Viis romanssi“ (1963) ja „Laulud Betti Alveri luulega“ (1981). Neid laule kuulates oli huvitav jälgida helilooja helikeele arengut. Hämmastav on see, kui palju Mägi oma loometeel arenes, võttis vastu uute suundade mõjutusi – ja jäi äratuntavalt iseendaks. Tema romansid on üsna traditsioonilised, kirjutatud ajastule omaselt, Betti Alveri tekstiga laulud on aga uudsema helikeelega. Eriti oli seda kuulda klaveri­partiis, mis oli varasemas tsüklis veel puhtalt saaterollis, hilisemas aga vokaalpartiiga dialoogis, hoopis iseseisvam, mitmekülgsem ja värvikam. Eriti efektne oli laulu „Linnud naersid“ klaveri­saade. Tuuri Dede esitus oli võrratu, ka tehniliselt. Eriti mõjus oli tema väga madal register, mis ei võimalda enam „ooperilaulja häält“ tekitada. Seal tuli rohkem esile laulja jõuline, samal ajal soe ja sügav loomulik hääl ning ka tekst kandus paremini kuulajateni.

Rikkalikust instrumentaal-kammermuusika valikust oli helilooja soovil kavas „Huiked“ viiulile, vibrafonile ja kitarrile (1995/2001), selle esitasid Arvo Leibur, Terje Terasmaa ja Heiki Mätlik. Teos on väga estermägilik: siin on rahvaviisilähedasi motiive, mis ostinaatselt pillidel korduvad, palju on loodushäälte jäljendusi ja huikeid. Seekordse esituse juures jäi kõrvu kitarri äärmiselt kuiv kõla, mis läks viiuli ja eriti vibrafoni värvika ja heliseva tooniga vastuollu ning jäi kaotajaks. Tallinna Kammer­orkestri esituses (dirigent Andres Kaljuste, solistid Mirjam Avango ja Tähe-Lee Liiv) kõlasid variatsioonid klarnetile, klaverile ja keelpilliorkestrile (1972). Seda teost pidas Ester Mägi üheks tähtsamaks ning ka see jõudis kavva just helilooja soovil. Põhimeeleolu annavad siin vastandlikud soolopillid: suhteliselt heatahtlikule klaverile vastandub ärev, kohati lausa tige klarnetipartii. Mõlemad noored solistid olid oma ülesande kõrgusel, eriti värvikad olid Mirjam Avango loodud kurjad karakterid.

Ester Mägi koorilooming on leidnud tee kooride püsirepertuaari, kuigi tema teosed ei ole sugugi kergete killast. Sellest oli hästi aru saada ka kontserdil, kuulates A. H. Tammsaare tekstidele loodud kooritsüklit „Mõtisklused“ (1978), mille esitas segakoor HUIK! (dirigent Ode Pürg). Eriti riukalik on tsükli esimene osa „Armastus on pärl“, mille algus on valatud lihtsasse muusikalisse keelde ja loob petliku illusiooni kergest õhulisest miniatuurist. Kohe järgneb aga keeruline dissonantne lõik, mis viib sopranid lauljate võimete piiripealsesse kõrgusse. Ilmselt ei ole palju neid koore, kes suudavad sellist muusikat eksimatult ja kunstiliselt sisukalt ette kanda, ning väga hästi ei õnnestunud see ka HUIK!-il. Tsükli ülejäänud osad sujusid kooril juba tunduvalt paremini. HUIK! on väga võimekas koor, kauni kõla ja hea vokaaltehnikaga, vaid kohati oleksin oodanud suuremat kandvust – toon jäi natuke õhukeseks.

Kandvusest ei jäänud aga puudu Eesti Rahvusmeeskooril, kelle esituses kõlas neli pala: „Kerkokell“ (1989), „Üks hetk“ (1979), „Jõuluõhtul“ (1988) ja „Tuule tuba“ (1981). Meeskoori tase on viimastel aastatel olnud selline, et hakkab ununema, et ka nemad on inimesed, niisiis ebatäiuslikud. Sel korral oli „Kerkokella“ algus ebalev, ebaveenev ja lugu läks käima alles teose keskel. Edasi oli koor juba oma tuntud tasemel. Vastandlikke tundeid tekitas „Jõuluõhtul“. Lugu on imeilus, aga jaanuarikuus vahest liigagi ilus – jõuluõhtul oleks meeleolu selle loo kuulamiseks ilmselt sootuks teine. Teose esitus oli aga imeline: ülim kõlaline ühtlus, kaunis tämber ja äärmiselt puhas intonatsioon. Kus saaks see kõik veel paremini esile tulla kui ühes klassikalise harmoonia ja ülesehitusega laulus? Mart Saarele pühendatud koorilaulu „Tuule tuba“ ettekanne oli samuti äärmiselt mõjuv ja nautida sai meeste forte’t, omapära lisas esitusele digiorel, mida ollakse sunnitud kasutama ajal, kui Estonia oma orel on remondis. Ene Salumäe mängitud digipilli heli tuli saali paigutatud kõlaritest ning kohati tekkis mulje, et tegu on elektroonilise muusika, mitte orelisaatega, aga omamoodi põnev oli seegi.

* Artur Lemba. Vaba Maa 12. IX 1925. Küll aga hindas Vinogradova-Bieki teoseid kõrgelt vene pianist Maria Judina.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht