Mängeldes keerukast kergeks

Kuigi mängukannide järgi pealkirja saanud kontsert oli pigem tõsise joonega, peitus suurepärase kava alltoonides läbielatud repertuaari najal saavutatud mänglev kergus.

LIIS RULL

Kontsert „Playthings“ 16. XII Tallinna muusika- ja balletikoolis ehk Mubas. Collegium Musicale ja Raschèri saksofonikvartett, dirigent Endrik Üksvärav. Kavas Marianna Liigi uudisteos „Playthings“ (esiettekanne) ning Arvo Pärdi ja Rudolf Tobiase teoste seaded.

Muba suures saalis kohtusid 16. detsembril kammerkoor Collegium Musicale (dirigent Endrik Üksvärav) ning Raschèri saksofonikvartett Saksamaalt. Kõnealune saksofonikvartett pole Eesti publikulegi sugugi võõras, kuivõrd koostööprojekte kodumaiste kollektiividega on tehtud varemgi – viimati oktoobri­kuus Eesti Rahvusmeeskooriga, kui publiku ette toodi muu hulgas Alisson Kruusmaa värske teos. Sel korral sidusid kontserdi üheks just esiettekanded: nii uhiuus teos kui ka Arvo Pärdi ja juubilar Rudolf Tobiase teoste seaded. Viimaste autoriks on kvarteti tenorsaksofonist Andreas van Zoelen.

Kontserdile pealkirja andnud Marianna Liigi uudisteose „Playthings“ ehk „Lelud“ aluseks on Rabindranath Tagore samanimeline luuletus, kus esil lapselik siirus kui väärtus. Luuletuse sisule osutas ka lavakujundus: Muba suure saali lavasoppe täiendasid tasa heljuvad õhupallid, mis olid aga jahedalt valgustatud laval muretult vaba vikerkaarevärvide spektri asemel hoopis täiskasvanulikumalt pidulikmetalsetes toonides. Lapse ja täiskasvanu siseilma vastandamine ilmestus samuti kasutatud muusikalistes kujundites: omavahel vaheldusid kaunistustega pikitud mänguliselt looklevad meloodialiinid ning tõsisemad pöördumised, kus akordide põhjas hõõguvad dissonantsid tõid muretusse mängu­maailma argimurede katkeid. Imetlev-igatseva tooniga luuleteksti pinnal olid täiskasvanu sisekonflikt ja frustratsioon kujutatud igati veenvalt.

Üheks teost läbivaks jooneks peangi võrdlemisi selget tekstist lähtuvat kujundlikkust, näiteks „soovidemere ületamisest“ kõneldes toimus madalas saksofonipartiis vägagi tajutav lainetus – ehk kujutab selliste kujundite otsimine ja leidminegi omaette metamängu. Teoses joonistub kujundikasutuse toel arusaadavalt välja ka Marianna Liigi senisele loomingule iseloomulik vormi­selgus. Ainus asi, mis jäi muidu igati kõneka teose keskel mõneti kontekstiväliseks, oli loetud tekstiga osa, mis mõjus ootamatult monotoonsena.

Kuigi Arvo Pärdi kooriteoste esitus­ideaal on olnud Eestis kerge kujunema Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Vox Clamantise järgi, siis Collegium Musicale on kollektiiv, kelle Pärdi teoste ettekandeid ma kontsertidel samuti ootan, teades, et saan alati kuulamisnaudingu osaliseks. Nii ka sel korral: lihvitud ning takerdumisteta kulgevale ja seeläbi tähenduslikest teemärgistest kantud muusikale sai vaid kaasa elada. Palad olid jõudnud selgushetkeni, kus keerukus jäi (heas mõttes) vaat et märkamata, kuna kuuldu oli oma veenvuses üdini haarav.

Arvo Pärdi „Ja ma kuulsin hääle“ sisaldab näiteks häälerühmiti paralleelselt öeldavat, väga teadlikult ja täpselt pausidega katkestatud teksti, mis nõuab mõjule pääsemiseks koori väga ühtset toimimist: pausid ja sisseastumised fraasi „nad hingavad“ ümber peavad toimima kellavärgina, mis seekord nii ka oli. Sisukat settimist võis täheldada ka Rudolf Tobiase palade esituses: koor on helilooja juubeliaastal tema teostega lähemalt kokku puutunud ja nendegi puhul on vahepeal läbi elatud sümpaatne pärale­jõudmine. Selle koori puhul toon esile sopranirühma, kelle klaar ja sire toon pani kõik liinid eriliselt sädelema.

Collegium Musicale oli sel korral laval kahtlemata väga kammerlikus koosseisus, vaid kaheksateistkümnekesi, ent lauljate ansamblitunnetus oli suurepärane. Kahe kammerliku kaaslase omavahelises kohtumises ilmnes see omadus oma parimast küljest: kõlas Rudolf Tobiase moteti „Ascendit in coelum“ ehk „Üles läinud taeva“ variant, kus üksikute partiide tasemel ei esinenud meeletut crescendo’t, ent tervikutaju oli siiski paigas.

Kontserdilt jäigi suuresti kajama just maitsekas piiride tajumine: kummalgi kollektiivil ei tekkinud ka eriti laetud hetkede ajel kiusatust ruumi n-ö lõhki mängida või laulda, ent nende sisemine pingestatus peegeldus sellegipoolest saali. Rudolf Tobiase palas „Terzetto“ ehk „Tertsett“, mis on originaalis kirjutatud kahele sopranile ja aldile, leidis uues seades kõlapinna hoopiski kaheksa naishääle ja saksofonikvarteti sulam – suurem koosseis ei hägustanud aga ühegi osalise panust. Kindla peale saab nii koori kui ka saksofoniste kiita suurepärase piano eest, mis tõi kõik kuulatavad helid justkui suurendusklaasiga lähemale.

Üks teema, millel veel peatuda, on tekstiga palade seadmine instrumentaalkollektiivile. Arvo Pärt on ääretult sõnakeskne helilooja, kelle puhul tõukub kogu muusikaline pilt eeskätt tekstist. Seega oli väga huvitav jälgida, kas ja kuidas on muusika pillidele seadmisel seda käsitletud. Laulude saksofoniseadeid kuulates meenus instrumentaalmuusikasse kätketud jõulise sõnalise sisu kõige ilmekama näitena algselt keelpilliorkestrile kirjutatud „Silouan’s Song“ ehk „Siluani laul“, kus lauldava teksti puudumisele vaatamata kerkib muusikas nii eredalt esile hinge põletav igatsus jumala järele.

Pala „Es sang von langen Jahren“ puhul rõhutas Endrik Üksvärav, et kvartett mängib seda teost saksa keeles. Selline väljaütlemine võib esmapilgul küll veidi muigama panna, ent oli sel kontserdil oluline rõhuasetus. Saksofoni­kvarteti mängu kuulates oli tõepoolest tajutav, kuidas kõik liinid on välja toodud moel, mida ootaks inimhäälega loodavas versioonis. Sama kehtis Pärdi „Summa“ kohta: seegi šifreeritud pealkirjaga, ent sisus ordinaariumi „Credo“ teksti edasi andev pala on leidnud oma koha instrumentaalkoosseisude repertuaaris. Häälte ringikujuliselt kulgevas struktuuris leidub samuti peidetud keerukust. Kvartetti suletud silmadega kuulates oleks aga teksti võinud paiguti noodihõredas, ent alati mõttetihedas faktuuris peaaegu sulaselgelt kuulda.

Raschèri saksofonikvartetist ei saa tõenäoliselt rääkida vähemas kui ülivõrdes. Nende pehme kandvuse pinnal leidus alati ohtralt suunatud läbitungivust. Neli saksofoni võisid ühel hetkel kõlada kui neli inimhäält, järgmisel aga nagu mitu korda suurem koor. Kvarteti omavahel läbi põimunud ja ansamblilises mõttes kaalutletud toon tekitas minus kuulajana mõneti ebamaise elamuse tunde. Ühtlasi jäin mõtlema, et kui näiteks Tobiase orelisaatega palade puhul võib mõnikord instrumendi ulatusega sammupidamise eesmärgil tahtmatult tekkida ebasoovitav võidulaulmise tunne, siis praegusel juhul olid saksofoni- ja koorifaktuur omavahel alati oivalises tasakaalus. Need olid teineteisele tundliku meelega ja väljapeetud lava­kaaslased, kes oskasid üksteist kuulata. Kuigi ma polnud sellele enne kontserti üleliia palju mõelnud, hakkasid saksofon ja koor tunduma iga järgmise looga teineteisele üha lähedasemate instrumentidena. Näis, nagu oleks tegu sünergilise koosloomega: mõlemad kollektiivid on niigi suure­pärasel tasemel, ent kordamööda etteastete ajal teineteise kuulamine mõjus neile otsekui võimestav-innustav tegur.

Kuigi mängukannide järgi pealkirja saanud kontsert oli pigem tõsise joonega ning kumbki kollektiiv lähenes muusikale äärmiselt tundmuslikult, peitus suure­päraselt üles ehitatud kava alltoonides läbielatud repertuaari najal saavutatud mänglev kergus, mis oligi ereda elamuse võti. Kõik pooleteise tunni jooksul mängu­asjakastist välja võetud lelud laoti ritta läbimõeldult ja hoolega. Jääb vaid loota, et Raschèri saksofonikvartetile ei olnud see kaugeltki viimane külaskäik Eestisse ning nad leiavad õige pea taas mõne siinse kollektiiviga koostöövõimaluse, kuivõrd nelja saksofoni kuldselt kumav kõlailm väärib kindlasti oma kõrvaga kuulmist.