Marginaale „Metsluikede” kolmandast tulemisest

Alo Põldmäe

René Eespere lastemuusikali „Metsluiged” kontsertettekanne: Otsa-nimelise Tallinna muusikakooli sümfooniaorkester ja ET V tütarlastekoor, lavastaja Loore Martma, dirigent Mihhail Gerts. 17. III Vanemuise kontserdimajas.  Taani muinasjutumeistri Hans Christian Anderseni kunstmuinasjutud on ammendamatu allikas nii lastele, noortele kui täiskasvanuile mõeldud lavateoste loomiseks. Eesti muusikaski on selliseid, üks uuemaid Olav Ehala muusikal „Lumekuninganna”. Märtsi keskel andis aga projektitrupp Eesti Kontserdi egiidi  all viis etendust René Eespere lastemuusikaliga „Metsluiged” (esietendus 1997. aastal), mille libreto ja laulusõnade on teinud Leelo Tungal. Filmimuusikana sündinud, ent teatritükina mõeldud muusikali esitamine kontserdilaval on noortele Viljandi kultuuriakadeemiast, lavastajale Loore Martmale ja kunstnik-koreograafile Liis Varesele, omaette julgustükk. Õnneks on meie publik sellise lavavormiga juba harjunud ning ajal, kui kõikjal napib raha,  saab publik nii teost ikkagi näha-kuulda – hea fantaasia korral saab kontserdilavalgi teatraalsuse piisavalt esile tuua.       

René Eespere selgitab kavalehel, et tal on olnud võimalik pika aja jooksul jälgida oma „Metsluikede” saatust ja seda muusikat kohendada. Ta vihjab, et seegi pole ehk muusikali viimane tulemine. Kindlasti mitte, sest teosel on  statsionaarlavastuse haaret nii lavaliste võimaluste kui muusika poolest. Sellele juhib tähelepanu kas või sümfooniaorkestri piiramatute võimaluste kasutamine partituuris. Anderseni „Metsluiged” on muinasjutu kohta küllaltki komplitseeritud tegevustikuga ja heliloojal pole lihtne süžee keerdkäike muusikas kajastada. Seejuures tuli arvestada, et süvamuusikale omaseid arendusjooni kaotamata peab muusika ühtaegu tegevust edasi  viima ja ka lastele mõistetav olema – publikuks on ju valdavalt 5–7aastased lapsed. Eespere orkestratsioon on suurejooneline ja põhjalikult läbi komponeeritud, sellevõrra on muusika ka täiskasvanulikum. Lastetükid on enamasti küll lapselikuma muusikaga, aga ilmselt on Eespere võtnud tõsiselt postulaati, et lastemuusikat tuleb luua tõsise lähenemisega. Muusikalised kujundid on küll lihtsad, kuid nende arendamine küllalt ulatuslik. Omapäraselt  võluvadki pikad jutustavad instrumentaallõigud, kuhu põimuvad koorihääled. Tütarlastekoori kaasamine on väga huvitav leid ja annab muusikale palju värvivõimalusi. 

Nagu Eespere muusikale iseloomulik, on „Metsluikedegi” muusika enamasti heakõlaline ja valitseb lüüriline alatoon. Mitmes numbris tabasin ka eesti rahvamuusika intonatsioone.  Rohkem oleksin oodanud eredaid, just orkestri erinevatest pillidest lähtuvaid kontraste. Neid küll oli, näiteks kurja kuningannat (Jekaterina Nikolajeva) tutvustav muusika loo alguses, kuid materjalist võinuks välja kasvatada kurjuse muusikalise kujundi! Põnevust ja väheke õudust tekitas stseen surnuaial, kus peategelast Eliiset hakkasid kimbutama vaimud. Eespere on muusika loomisel olnud iselaadses situatsioonis, sest peategelane Eliise ei  tohi suure osa ajast lausuda sõnagi, sest muidu ei saa tema luikedeks nõiutud vennad tagasi inimeseks. Seetõttu ongi tütarlastekoor Eliisega seotud tegevuse ja tema mõtete-tunnete kajastajaks.       

Päris heas tempos liikunud muusikali lõpuga peaks lavastaja midagi ette võtma, sest  muinasjutu lahendus, Eliise vendade muutumine inimesteks, on just see, mida publik saalis on oodanud. Aga siin läheb tempo järsku alla – kõige olulisem sündmus öeldi ära vaid jutustaja ühe lausega. Publik oli esimesel hetkel nõutu, mina nende seas. Siin võiks kasu olla videoprojektsioonist (tundub, et videoprojektsiooni rolli on lavastuses alahinnatud, piirdutakse vaid pilvekeste ja udusulekeste näitamisega). Aga nüüd ühest põhimõttelisest küsimusest.  On arusaadav, et seekord olid „Metsluikede” lavastuslikud võimalused piiratud. Kuid siiski, miks pidid Eliise ühtteistkümmet venda kehastama neiud? Eriti kummaliselt mõjusid vendadena laval sebivad kenad tütarlapsed tüki lõpus! Kas on tegemist moodsa lähenemisega à la Pepeljajev või on lavastaja arvamusel, et väikestel lastel soolisi küsimusi ei ole. On küll. Laste puhul peavad just põhiasjad paigas olema! Loen seda lavastuse suurimaks möödalasuks.  Suurepärast taset näitas Otsa kooli orkester Mihhail Gertsi juhatusel (kontsertmeister Merike Heidelberg). Ühtlaselt heas ansamblis paistsid silma kontrabassid oma täpse ja nüansirikka mänguga. Väga musikaalset ja puhtalt kõlas ET V tütarlastekoor (koormeister Aarne Saluveer). Esituse üheks võluvaks omaduseks oligi orkestri ja tütarlastekoori meisterlik sidumine. Peaosatäitjatest jäi eriliselt meelde kuninga ja piiskopi kaksikrollis esinenud Ott  Kartau. Tema suur kogu, veenev tekstiesitus ja ilmekas laul panid kuulama ja kaasa elama. Viimasel ajal oma mitmekülgsusega populaarsust kogunud Marilyn Jurman Eliisena oli lastetükki hea valik ja pole tema süü, et tal tuli häält suurel osal ajast vaka all hoida. Kord printsiks, siis jälle jutustajaks kehastunud Arno Tamm pidi muinasjutu tegevustikku edasi viima vaheldumisi Kartauga ja ta tuli selle mitte just kerge ülesandega hästi toime.  Eesti muusika anderseniaana on saanud „Metsluikede” näol väärika täienduse ja ärgitab loodetavasti ka meie noorema põlvkonna heliloojaid süüvima muinasjutumaailma fantaasiatesse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht