Marko Lõhmus: „Kontserdihuvi ei ole vähenenud”

Tiina Mattisen

Septembrikuus astus Eesti Kontserdi (EK ) direktori ametisse Marko Lõhmus, Pärnust pärit noor mees, kes on viimased kolm aastat töötanud kultuuriministeeriumi muusikanõunikuna ja enne seda Pärnu Linnaorkestri direktorina. Sirp käis uuelt juhilt uurimas meie kontserdielu tulevikuperspektiive ja plaane.        Usutavasti hoidsid varasemad ametid ja EK loomenõukogu liikmestaatus sind päris hästi kursis Eesti Kontserdi tegemistega. Küsin siiski, kas esimesed nädalad selles majas on pakkunud ka üllatusi?  Marko Lõhmus: Ma ei saa öelda, et midagi rabavat oleks, aga siin sees vaatad mingitele asjadele teise rakursi alt ja see tekitab ka uusi mõtteid. EK on olnud väga dünaamiline ja jõuliselt arendatud organisatsioon viimase 6-7 aasta jooksul. Nüüd tuleb seda arengut jätkata. Kuna rahaline ressurss riigilt on kasinam, siis tuleb kasutada rohkem organisatsiooni enda potentsiaali. Nii et mõtlemisainet on palju. Kas või selles suunas, et Peterburis on pooleli üks  üsna komplitseeritud objekt, millega tuleb edasi minna ja leida võimalused, et see maja oleks umbes aasta pärast valmis.    

Kui ehitamise teema ise üles võtsid, siis neid EK uhkeid maju tuleb veel aastaid maksta – nt Jõhvi kontserdimaja aastani 2026 – ja juba hautakse uue, Paide kontserdimaja rajamise kava. Kas on võimalik, et need kohustused hakkavad majanduslikult pärssima EK sisulist tööd?

Ei, kõik investeerimistehingud on ikka eraldi  nagu ka tegevustoetus koos palgafondiga. Nii et EK juht ei saa küll midagi n-ö ühest taskust teise tõsta. Küll annab saalide väljarentimine meile lisatulu, mille suuname kontserttegevusse. Aga Paidega ei juhtu lähemad kolm aastat EK jaoks finantsiliselt midagi. On päevselge, et enne, kui on makstud Pärnu, Vanemuise ja Estonia kontserdisaali renoveerimise tehingud, EK mingeid kohustusi juurde ei võta, eriti taustal, et Peterburis on „rinne lahti”.       

Nimetasid, et kabinetti vahetades muutus ka vaatenurk. Küllap ka nendele kärbetele, mille nõudeid pidid ministeeriumist allasutustele läkitama? 

Mis seal salata: kärpeid tuleb teha just põhitegevuses ehk kontsertide korraldamisel. Seda on juba tehtud, aga kontsertide arv järgmisel hooajal väheneb veel. Küsimus on selles, millest loobuda ei saa. Kindlasti üritame mitte vähendada eesti interpreetide kaasamist kavadesse. Tõenäoliselt hakkab siin vähem käima välismuusikuid. Samas, kui on võimalik ja mõistlik tuua siia esimese suurusjärgu interpreete või orkestreid, siis seda me püüame teha.  Teine võimalus need rasked ajad üle elada on koostöö teiste kontserdikorraldajatega. Meie head partnerid on seni olnud riiklikus sektoris: ER SO, Filharmoonia Kammerkoor, aga ka mõlemad munitsipaalsed filharmooniad, s.o Pärnus ja Tallinnas. Oleks mõistlik olla rohkem avatud ka erasektorile ja koos need ajad üle elada. Just selle mõttega, et ühiste jõududega saaksid teoks kõik festivalid ja kontserdisarjad, nii et publik ei peaks tajuma tagasiminekut  ei kvaliteedis ega kvantiteedis. Näen siin ressurssi, millega kärbetest tingitud tagasilööke pehmendada.   

Kuuldavasti oled jõudnud külastada ka mitut maavalitsust. On need olnud viisakusvisiidid või asjalikud töökohtumised?

Üks ja teine. On koostööpartnereid-omavalitsusi, kellele oli esimesel töökuul vaja tere öelda, aga oli ka uute suhete loomist. Üks minu prioriteete on näidata, et Eesti ei lõpe ära Tallinna piiriga ega ole ka ainult need neli linna, kus meil on kontserdimaja. Lihtne oleks kesisema rahalise seisu ajal teha kontserte  ainult oma majades – tuleb kõige odavamalt kätte –, aga kontserttegevus maapiirkondades ei tohiks kannatada.   

Ehk polegi paha vähendada väliskülaliste hulka – mõnelgi puhul on tehtud kriitikat uhke CVga, ent keskpärase tasemega külalismuusikute kohta, kelle honorar jm esinemiskulud märksa kõrgemad kui meie oma interpreetidele kulutatav raha. Kuidas esinejate valik üldse käib, palju haaratakse pakkumisest ja kuivõrd initsieeritakse kontserte siitpoolt?

Nii seda kui teist. Produtsentide töö üks printsiipe  on ju ära kasutada võimalusi, näiteks kui siia kanti, kas Skandinaavia või Balti riikidesse satub tulema mõni esineja. Samuti oleme üritanud olla hea partner Tallinnas resideerivatele välissaatkondadele ja kultuuriinstituutidele. Kui meile pakutakse esinejaid, kelle puhul on oodata suuremat tuge saatjariigilt, siis oleks mõttetu ära öelda pelgalt põhjusel, et tulija ei ole n-ö kõrgliiga interpreet. On pigem mõistlik koostöös see kontsert ikka ära teha. Aga EK produtsendid  ise initsieerivad suhteid, mis tooksid siia interpreete ja eelkõige kollektiive, kes on maailmalavadel ikkagi esimeses suurusjärgus. Need on kallid ja risk teinekord suur, eriti kui räägime orkestritest. Siiski pean õigeks, et hooajal esineks siin üks, parem kaks väga head orkestrit. Ja see hind ei ole liiga kõrge maksta, eriti kui nad on nõus andma kontserte peale Tallinna ka Pärnus, Tartus või Jõhvis. 

Kuidas üks hooaeg kokku saab? Kui libistada pilk üle hooajakava, võib tunduda, et areng kulgeb festivalilt festivalile, mis enamasti on oma kindla palge ja tasemega. Nende vahele jäävate n-ö reakontsertide  puhul pole alati selge, miks just seda esitajat või kava on tahetud.

Olen selle kriitikaga osaliselt nõus. Eesti interpreet ootab praegu, et temaga tegeleks produtseeriv jõud, mis ei pruugi muidugi alati olla EK (ega olegi ja see on meie süsteemi tugevus). Aga, jah, olen seda meelt, et aktiivsus on pigem festivalide kasuks kaldu. Kui interpreedid esitavad septembri lõpuks oma kavapakkumised, siis seal kindlasti on, mida võtta. Aga ka paljutki, millega edasi töötada. Just seda tööd peaks tõhustama, et interpreedid tunneksid, et EK ei ole nagu mingi jaemüügikett, kes piltlikult öeldes võtab laost ja pakub, vaid et ideega tehakse rohkem tööd: mõeldakse, miks seda kontserti korraldada, kellele seda pakkuda. EK kaader on väga professionaalne ja teab, millised on eesti interpreetide ja kammeransamblite võimalused ja nišid. Lihtsalt tuleks astuda samm interpreetidele  lähemale. Ka interpreedid ise peaksid olema rohkem valmis meie produtsentidega kaasa mõtlema, mitte olema väga jäigalt kinni oma ettevalmistatud kavas või solvuma, kui said seda vaid paar-kolm korda mängida. Olen absoluutselt kindel, et pole mõtet teha kontserte 6–10 kuulajale, peame arvestama sellega, et meil oleksid kuulajad. Siin on produtsentidel ja toimetajatel oma vastutus: nad ei tohi mõelda ainult interpreedikeskselt, aga ei saa  minna ka kommertsiaalseks ega mõelda, nagu oleks saalitäis publikut eesmärk omaette. Selle kesktee leidmine on kunst omaette.     

Hiljuti toimus Raimo Kangro loomingu kontsert. See pani päris mitmest asjast mõtlema. Kõigepealt sellest, et unustame oma inimesed kiiresti ära. Silma hakkas seegi, et korraldaja ei oodanud eriti publikut: kavad said otsa ja toolidestki tuli puudus (saali oli ehitatud kammerlava). Kas kardeti, et tuleb kontsert „6–10 kuulajale”?

Positiivne, et publikut tuli rohkem kui eelmüügi pealt planeerida oskasime. Noh, kavu  ei tehta ju viimasel hetkel ega selle järgi, palju saalis rahvast juba on. Muide, praegusele ajale on omane, et inimesed teevad otsuse kontserdile tulla rohkem viimasel hetkel. Planeerimise vigu tuleb sellest tulenevalt rohkem sisse kui hooaeg-kaks tagasi. Mis aga puudutab juubilare, siis vaatasime viimasel kunstinõukogul üle järgmise hooaja alguse: suve lõppu ja septembrisse jäävad olulised juubelid – Veljo Tormis, Arvo Pärt ja veel  teisi – poolnaljatamisi tõdesime kunstinõukogus, et nendega oleks meil juba tihe ja huvitav hooaeg käes, ilma et oleksime muude ideedega välja tulnudki. Kindlasti on EK organisatsioon, kes juubeleid, ja mitte ainult heliloojate omi, tähistab. Samas ei pea kohe arvama, et EK on see, kelle ümber kõik toimub. Näiteks Pärdi pidunädalate kunstiline juht on Tõnu Kaljuste ja üks põhikorraldajaid hoopis Nargeni festival. Hea näide koostööst oli ju Mozarti aasta,  mille festival pandi kokku mitmete korraldajate kontsertidest ja saadi väga uhke tulemus; samamoodi ka mullune Ernesaksa aasta – kõik tegid midagi. Kindlasti tahame olla osalised selles suurmeeste töö tähistamise protsessis. 

Ma pigem ei pidanud silmas, et kõnealune muusika vaid juubelite puhul peaks kõlama …

Ma päriselt ei nõustuks, et seda on vähe, aga võib-olla peab sellele eraldi tähelepanu pöörama. Meil on siiski olemas väga selgelt peamiselt eesti muusikale pühendatud festivalid. „NYYD” on see koht, kuhu EK tellib nüüdisloomingut. Minu üks eesmärke on kasvatada  Suure-Jaani muusikapäevadest välja eesti muusika ja muusikute suurem festival, mille kontserdid ei toimuks sugugi ainult seal, kuigi kese jääks Suure-Jaani. 

Oledki öelnud, et EK festivalipakett tuleb  üle vaadata.

Jah, see on üks asi, millega oleme juba tegelnud. EK-l on ju õige mitu ja väga eriilmelist festivali. EK planeerib oma töö kaunis pikalt ette: 2010. aasta augustini on festivalid suuresti paigas. Siiski oleks esimene asi siseneda mõnesse teise korraldaja kokku pandud festivali oma kontsertidega. Olen toonud näitena Eesti muusika päevad, mis on puhtalt heliloojate liidu õlgadel. Näeksin, et osa sellest festivalist  toimuks EK hooaja plaanis – koondaksime sellele perioodile eesti muusika esitusi ja esitleksime neid kuulajale ühise nimetaja all. Esimeste töönädalatega on hakanud uut ilmet võtma Seitsme Linna festival, mis seni on olnud pigem garantiikontsertide sari. Minu soov on, et sellele tekiks ühtne kunstiline kaar, ka kunstiline juht – oleme juba läbirääkimisi pidamas ja kui kokkulepeteni jõuame, eks siis ka teavitame, kuidas see asi hakkab edasi minema. Selles, et ühes maakonnas on festivali vaja, olen absoluutselt veendunud. Midagi tuleb ette võtta Pärnu ooperipäevadega, mis jääb suvesse natuke üksi ja mida mõneti „söövad” Saaremaa ooperipäevad. Kas muuta see üle aasta käivaks, võib-olla hoopis teha koos Pärnu rahvusvahelise ooperifestivaliga – taas koostöö küsimus. EK suuremad festivalid jäävad kõik alles, aga võimalik, et peame väheneva raha tõttu midagi revideerima ja  tegema vähem kontserte.     

Kas masu sunnib piletite hinda tõstma või vastupidi, pakute uusi soodustusi, et tuua saalidesse rohkem kuulajaid? Või käivitad näiteks kontserdibussi analoogiliselt Estonia teatrile, kes üle Eesti rahvast ooperimajja sõidutab.

Kontserdibuss tuleb, esimene leping on allkirjastatud TÜ Narva kolledžiga: esimene buss Narvast Tallinna tuli 2. oktoobril. Piletite sooduskampaania meil alles lõppes ja kartused osutusid alusetuks: inimeste soov kontserdile tulla ei ole peaaegu vähenenud. Tõsi, see erineb regiooniti: Jõhvis on piletimüük päris tublisti kukkunud. Aga kui  mõtleme, et Ida-Virumaa on kõige suurema töötusemääraga regioon, siis on selge, et inimene oma töötu abiraha esmajoones Berliozi „Fausti needmise” pileti vastu ei vaheta. Tallinn ja Pärnu üllatasid positiivselt: piletite soodusmüük oli eelmisest aastast edukam. Piletite hind on ju hooajaks paigas, müük käib. Keskastme muusikaõppuritele kehtib enamasti kontserdipäeval 40kroonine pilet, mida saab vabade kohtade olemasolul õpilaspiletit  näidates osta. Eks me üritame olla paindlikud. Hinna paneb paika nõudmise ja pakkumise suhe, siin ei mängi rolli see, palju EK peaks teenima omatulu või kui suur on näiteks käibemaksumäär. Kui publik on valmis maksma vähem, siis tulevad hinnad ka alla ja kui läheb paremini, siis pileti hind tõuseb.     

Kas oled mõelnud ka uutele kontserdipaikadele?

Kui tulla tagasi Paide juurde, siis Paidega alustame kindlasti suuremat koostööd. Käisin suvel Paide raekojas, mis on ju imeilus saal, ja neil on nüüd ka köetav kirik – enne kui hakata sinna maja ehitama, tuleb kontserdielu elavdada. Sama oli ju näiteks Pärnuga: ega maja tulek ise publikut ei too, maja annab lihtsalt uued võimalused ja väärtustab žanri. Aga publik  oli ikkagi juba varem Pärnu Kontserdibüroo ja Linnaorkestri kohaliku kontserdikorraldusega ette valmistatud. Oleme kolleegidega ringi vaadanud mõisates ja mujalgi: iga ruumiga tekib mingi idee, mis siia sobiks või kuidas need aktiivsesse kontserdikäibesse tuua. Olen rääkinud ka nende kontserdikorraldajatega, kellel juba on mõisakontsertide korraldamise kogemus.     

Oleme siiani rääkinud EKst põhiliselt sellistes piirides, nagu ta praegu tegutseb. Ent õhus on hääli mitmesugustest liitmistest ja lahutamistest …

Igasuguseid ideid on – suvi on olnud kreatiivne periood ja inimestel on tekkinud palju toredaid mõtteid. Pean siinkohal aga suurematest  reformidest unistajaid kurvastama: mingisugust ühinemist minu ajal EK ei planeeri ei maja teatripoole ega ER SOga. Meil on välja kujunenud muusikavaldkonna n-ö põhiseaduslikud institutsioonid: Rahvusooper, rahvusorkester, meie kultuurikontekstist tulenevalt kaks koorikollektiivi (EFK ja RAM ) ja üks riiklik kontserdiorganisatsioon, mis saab riigilt kõige rohkem ressurssi, vastutades filharmoonilise hooaja ja terve rea festivalide korraldamise eest.  Millised ideed on siis pinnale jäänud? Riiklikud muusikakollektiivid ehk ERSO, RAM ja Hortus Musicus võiksid olla ühes juriidilises kehandis. EK jääks siis tegelema oma põhitegevuse, filharmoonilise kontserdihooajaga ning haldama kontserdimaju Eestis ja loodetavasti lähemas tulevikus ka Peterburis. Ja ERSO juures oleks siis kogu see loominguline personal: kolm kollektiivi oma kunstiliste juhtide ja oma tegevuseks vajaliku personaliga. See idee  on praegu töös ja võib-olla näeme aastal 2010 mingisugust liikumist. Aga need liikumised ei ole füüsilised ega too kindlasti kaasa mingeid lööke nende kunstilisele tegevusele. 

Mille üle koos EK ja kontserdipublikuga  praegu rõõmustad?

Pean kordama mõtet, mida ütlesin EK hooaja avamise pressikonverentsil Peterburis, kus Aivar Mäe andis mulle sümboolse käepigistusega üle Eesti Kontserdi. Mul on väga hea meel, et minu eelkäija pole mitte ainult jõuliselt arendanud EKd, vaid et selle organisatsiooni arengu kaudu on tõstetud väga kõrgele kontserdi kui prestiižse ja kvaliteetse vaba aja veetmise vormi maine. See on väga  oluline muutus! Ministeeriumis pidin üsna sageli kuulma imestust, et mitte öelda imetlust, mida väljendasid mitmete riikide siinsed saadikud, kultuuri- või infotöötajad, kes nägid meie suvist festivalimelu või seda, kui aktiivne ja kõrgetasemeline on meie riigi kontserdielu ja kui palju sellest jõuab ka väljaspoole. See on fenomen, mida tuleb hoida ja arendada, mille tagasilööke tuleb pehmendada. Olla sellises masinavärgis koos Eesti Kontserdi meeskonnaga on suur au.

Vestelnud Tiina Mattisen

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht