Märts – Olge terved!

Märtsikuu tihe ja külluslik kontserdikava on vaid virvendav mälestus millestki, mida enam ei ole.

ÄLI-ANN KLOOREN

Küll tahaks seda artiklit kirjutada nii, et võiks koroonaviiruse teemast mööda minna, aga ilmselgelt ei ole see olukorda arvestades võimalik. Üleöö oleks justkui tekkinud kaks erinevat elu: enne ja pärast. Praegu tundub helesinise unenäona see päev, kui mul paluti kirjutada märtsikuu muusikaelu ülevaade. Sain kontserdinimekirja ja tegemist oli kui ülekuhjatud pidulauaga, kus segamini liha ja taimetoit, soolane ja magus, alkohol ja alkoholivaba ning kus peo lõppedes, olles maitsnud kõigest midagi, annad (katteta) lubaduse, et enam ei tee nii mitte kunagi. Ja nüüd – kuigi uue reaalsuse algusest on vaid kolm nädalat – on see vaid virvendav mälestus millestki, mida enam ei ole. Paljud mõttedki, mis tekkisid käidud kontsertidel, tunduvad praeguste probleemide kõrval tühisemast tühised.

Üks muusikaüritus, mis jõudis märtsi algul toimuda ja mis on nüüdseks omandanud eriliselt märgi­lise tähenduse, oli Arvo Volmeri juhatatud Eesti Riikliku Sümfoonia­orkestri kontsert „Energia“. Volmer oli kokku pannud ebatavalise kava, lähtudes maailma põletavatest problee­midest: sõjad, põgenikud ja loodus­katastroofid. Benjamin Britteni „Canta misericordium“ seostus kuulamis­­hetkel põgenike, praegu juba kogu inimkonna kriisiga. Jääb vaid loota, et ka praeguses olukorras käituvad inimesed nii nagu samariitlane Britteni teoses ning halvast kasvab välja head: „Kuid kui keegi surelikest teise nõnda üles aitab, siis liidab neid ühte valust sündinud armastus.“ Britteni kammerlik, väikesele orkestrile loodud teos lasi nii kooril kui ka solistidel (Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tamar Nugis ja Juhan Tralla) mõjusalt kõlada, erilist kiitust väärib Nugise ilus tämber ja hea tõlgendus.

Kontserdi teises pooles kõlas Carl Nielseni neljas sümfoonia „Kustu­matu“, kus helilooja on väljen­da­nud sõjakoledustest tekitatud ängi, paanikat ja ärevust. Kahjuks jäi see teos natuke varju, kuna kava esimese poole lõpetanud Brett Deani „Fire Music“ ehk „Tulemuusika“ jättis niivõrd vapustava mulje, et pärast seda oli raskusi muule keskendumisega. Dean kirjutas oma teose 2009. aasta Austraalia metsatulekahjudes hukkunute ja kannatanute mälestuseks ning teema on 2020. aastal taas aktuaalne. Teoses puudub küll täpsem programm, kuid harva on instrumentaalmuusikas mingit sündmust antud edasi nii hästi kui siin. Jäi mulje, nagu oleksin ise sattunud tulemöllu keskele ning vahepeal tuli õudusest sõna otseses mõttes kananahk ihule. Tulemöllu efekti suurendas pillimängijate paigutus: peale laval paikneva orkestri mängisid mõlemal rõdul ja saali tagaosas väikesed ansamblid. Suurele löökpillirühmale oli lisatud ka heliobjekte nagu klaas- ja plastpudelid ning tuulemasin. Teose keskosa, kuhu helilooja oli sisse toonud elektrikitarri, tõi ajutise, kuid halvaendelise rahunemise. Elektrikitarr ei mõju tavaliselt orkestris orgaaniliselt, aga siin kõlas see instrument kuivalt ja ängistavalt, sulandus hästi teiste pillidega ning tekitas silme ette pildi kohutavast kuumusest, kus kõrge tempe­ratuuri tõttu õhk väreleb. Kontserdi sünget elamust täiendas veel järgmisel päeval tulnud teade, et Brett Dean on haigestunud koroonaviirusesse ning viidud haiglasse. Õnneks vist küll mitte väga raskes seisus, sest paar päeva hiljem jagas ta blogis oma kafkalikke haigusekogemusi.

2020. aasta on muusikaelus üks suur juubeliaasta: Beethoveni 250. sünni­aastapäeva tähistamiseks on kindlasti plaanitud lugematu arv kontserte. Meil Eestis on veel omad tähtpäevad tähistada – Georg Ots 100, Lepo Sumera ja Jaak Joala 70. Mis neist ettevõtmistest saab, ei oska arvata, siinmail jõuti siiski paar juubelikontserti ära pidada. Üli­populaarseks osutus Jaak Joalale ja Georg Otsale pühendatud kontsert, kus Märt Avandi, Valter Soo­salu, Marko Matvere ja Jassi Zahharov esitasid eesti rahva lemmikute tuntu­maid laule. Selge on see, et nii Ots kui ka Joala olid nii erilised nähtused, et neid ei ole mõtet jäljendada. Seetõttu jäid ka sel kontserdil meelde just need esitused, kus lugudele oli lähenetud oma vaate­nurgast, matki­mine seevastu jättis kahvatu mulje. Õhtu naelaks kujunes Valter Soosalu, kes küll saates „Sinu nägu kõlab tuttavalt“ sai kogu aeg kiita selle eest, et oli „nagu päris“, kontserdil sinnapoole ei püüelnud ja rabas kõiki oma versiooniga Joala-Kurmeti laulust „Naer“. Selle laulu puhul peab ikka ja jälle endale meelde tuletama, et tegemist on eesti helilooja kirjutatud palaga – niivõrd uskumatu tundub, et suletud Nõukogude ühiskonnas suutis keegi popmuusika vallas kirjutada midagi mujal maailmas tol ajal loodavaga võrdväärset. Muljetavaldavad olid ka Märt Avandi kõrged noodid loos „Maria Louisa“. Kogu kontsert osutus aga võimalikuks vaid tänu Urmas Lattikale, kes oli teinud kõikide ettekandele tulnud lauludele suurepärased seaded. Siiski pidi nii mõnigi kuulaja kontserdilt lahkuma pettununa, sest kuulmata jäi „Vildist kübar“ …

Arvo Volmer oli Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri kontserdil „Energia“ kokku pannud ebatavalise kava, lähtudes maailma põletavatest probleemidest: sõjad, põgenikud ja looduskatastroofid. Nüüdseks on see kontsert omandanud märgilise tähenduse. Brett Deani teoses „Fire Music“ ehk „Tulemuusika“ mängisid peale laval paikneva orkestri mõlemal rõdul ja saali tagaosas väikesed ansamblid.

Signe Vaiknemets / ERSO

Beethoveni aastat tähistati kontserdiga Kadrioru lossis, kus Triin Ruubel-Lilleberg, Kärt Ruubel ja Theodor Sink esitasid helilooja kammer­teoseid. Kui mõned väikesed eksimused välja arvata, oli kontsert väga kõrgel tasemel ja pakkus hea muusikaelamuse. Peab siiski mainima, et Kadrioru lossi akustika jaoks on isegi kammertrio liiga suur koosseis. Palju muusikalisi nüansse läheb kaduma ning interpreedid peavad oma dünaamilist skaalat väga vaos hoidma. Eriti hakkas see kuulamist segama mõned päevad varem samas toimunud kontserdil, kus koosseis Eloisa Cascio, Arvo Leibur, Olga Voronova, Toomas Nestor ja Aare Tammesalu esitasid Schumanni ja Brahmsi klaverikvintette, mis läksid oma pidevas intensiivsuses ja forte eri skaalades väsitavaks.

Märtsis oli lausa kolmel kooril kavas kuulajateni tuua Tõnu Kõrvitsa „The Canticle of the Sun“ ehk „Päikeselaul“, Collegium Musicalel õnnestus see Nigulistes ka viimasel hetkel ellu viia. See on erakordselt kaunis teos, mis helilooja sõnul on mõjutatud bluusist. Varasematel kuulamistel olen teose sidet bluusiga vähem märganud, aga sel korral oli justkui ahhaa-elamus ning tabasin väga peeneid ja tagasihoidlikke vihjeid sellele muusikastiilile. Kontserdil kaasa teinud Eesti Sinfonietta kandis ette hea vormitunnetusega ja kompaktse Pärt Uusbergi teose „Palve“. Koori ja orkestri ühises esituses kõlas ka norra helilooja Ola Gjeilo „Sunrise Mass“ ehk „Päikesetõusumissa“, mis on autori sõnul kirjutatud vastandina tänapäeval nii levinud sihilikult koledale muusikale. Teos oligi väga kena, kohati meenutas ka Disney animafilmide muusikat – natuke pateetiline, natuke imal. Tundub, et selline stiil võidab järjest enam südameid, Gjeilo looming on juba ka mitme meie koori kavas. Kindlasti toob selline muusika klassikalise muusika saalidesse uut publikut ja mõne jällegi peletab eemale.

Viimaseks märtsikuiseks muusika­sündmuseks jäi Iris Oja, Atlan Karbi ja Kadri-Ann Sumera uue plaadi esitlus teatri- ja muusikamuuseumis. Ojal ja Sumeral on see teine Mart Saare soololaulude kogumik, seekord on nendega liitunud ka Atlan Karp. Tegemist on tänuväärse ettevõtmisega ning Oja ja Sumera ei kavatse sellega veel lõpetada – nende kaugem eesmärk on saada plaadile kõik Saare soololaulud.

Kui muusikaelu on kokku kuivanud ja ootab uut ärkamist, siis keel elab ja areneb edasi: tavapärased „head aega“ ja „nägemist“ on asendunud sooviga „olge terved!“. Eks aastate pärast paistab, kas jääbki nii.