Mederi kaudu maailma

Süvahuvi XVII sajandi vastu, eriti Eestiga seoses, on võrdlemisi hiljutine nähe, kuid selle teema ümber on akadeemias koondunud nüüdseks rahvusvahelise kõlapinnaga uurimuslik potentsiaal.

AARE TOOL

Rahvusvaheline teaduskonverents „Linna- ja õukonnakultuur Läänemere piirkonnas varauusajal“ („Stadt- und Hofkultur im Ostseeraum in der Frühen Neuzeit“ / „Urban and Court Culture in the Early Modern Baltic Sea Region“) 2. – 3. V Eesti muusika- ja teatriakadeemias.

Programmi koostajad Kristel Pappel, Anu Schaper ja Toomas Siitan.

2. – 3. maini Eesti muusika- ja teatriakadeemias peetud rahvusvahelisel teaduskonverentsil „Linna- ja õukonnakultuur Läänemere piirkonnas varauusajal“ keskenduti muusikale, teatrile ja muusikateatrile, selle kõrval aga veel paljule muulegi. Olgu analüüsitav valdkond kui tahes kitsas või lai, peaeesmärk on ikkagi jõuda lähemale läinud aegade mõttemaailmale ja oludele, mõista inimest võimalikult terviklikult kogu selles tuhandetahulises süsteemis, mille ta ise on loonud, kuid mis ühtlasi vormib teda ennast.

Arutelu fookus paigutus 1680. aastasse, mil Tallinnas kanti ette saksa muusikateatri arenguloos tähelepanuväärne Johann Valentin Mederi (1649–1719) „Kindlameelne Argenia“ („Die beständige Argenia“). Ettekannetes pendeldati sellest mõttelisest lähtepunktist ajaliselt ja geograafiliselt eemale just nii laia amplituudiga kui seosevõrgustiku avamiseks hädavajalik. Konverentsi põhiteesid võib välja lugeda pealkirjastki. Selles kõneldakse just nimelt varauusajast kui võrdlemisi avarast perioodist, selle asemel, et tarvitada kitsamalt kultuuri­loolist mõistet „barokk“ või mõnda sellega ligikaudu samatähenduslikku muusika­määratlust nagu „kontsertstiil“ või „basso continuo ajastu“. Varauusaeg vihjab, et küsimus pole pelgalt muusika­keskne, vaid on suunatud just pigem muusikat ja musitseerimist ehk kõige üldisemalt muusika­elu ümbritsevatele ja kujundavatele teguritele.

Küllaltki mahuka osa konverentsist hõlmasidki laiema teemaga, ent siiski peamiselt XVII sajandi teise poolde ja XVIII sajandi algusesse pilku heitvad ettekanded, mis moodustasid ajastu olmet avades tausta muusikakesksematele mõtisklustele. Valdkonnaüleste ajalookonverentside suurim hüve on vaatepunktide üksteist täiendav paljusus. Seepärast jäägu ütlemata, kus on fookus ja kus taust, kas ühiskondlikud olud on muusikale taustaks, või aitab muusikaelu taustana mõtestada varauusaegseid ühiskondlikke hierarhiaid ja käitumisnorme. Ühes ettekandes puudutati näiteks 1692. aasta Aruküla nõiaprotsessi. See esmapilgul muusikaga üldsegi mitte seotud juhtum kirjeldab siiski tabavalt konteksti, kuhu asetuvad barokkooperi süžeedes ühtelugu kujutatud üleloomulikud nähtused. Nõiaprotsesse on vaja meeles pidada mõistmaks, et nõiduslik polnud toonases maailmas seletamatu erandnähtus, vaid midagi, millesse usuti või vähemalt oldi sunnitud uskuma. Teisalt ei tasu unustada, et XVII sajand oli ratsionaalsuse ajastu, mil hakkas kristalliseeruma arusaam teaduslikust meetodist. Ajastuomase tumeda müstika ja vasttärganud loodusteadusliku mõistuspära lõikepunktis sündis õpetus sellest, kuidas muusikaga eesmärgipäraselt suunata kuulaja tundmusi – Affektenlehre. Elu on unenägu ja maailm on teater.

Kõnealuse konverentsi eelloona mainigem 2008. aastal muusika- ja teatriakadeemias peetud konverentsi „Muusika­elu XIX sajandil: struktuurid ja protsessid“, millel põhinevad artiklid ilmusid 2010. aastal kogumikuna pealkirjaga „Muusikaelu XIX sajandi Põhja-Euroopas“ („Musikleben des 19. Jahrhunderts im nördlichen Europa“). Neis artiklites esindatud lähenemisviisi võib koondada suurel määral mõistete alla nagu institutsioonid, identiteet, retseptsioon ja loomulikult struktuur või struktuuriajalugu. Carl Dahlhaus, kellega struktuuri­ajaloolist lähenemist muusikas enim seostatakse, on oma raamatus „Muusikaajaloo alused“ (1977) toonitanud, et see on märksa laiem mõiste kui sotsiaalajalugu. Struktuur hõlmab institutsioonide ja ühiskondlike rollide eritluse kõrval ka näiteks kompositsiooninorme ja esteetilisi arusaamu. Struktuuriajaloolise mõttega seoses on 1990ndatest peale meilgi süvenenud arusaam muusikaloost kui eriilmelistest ning omavahel seotud kultuuri-, ühiskonna- ja majandus­teguritest. Struktuuriajalugu ei tähenda seega tingimusteta eemaldumist teoseanalüüsist, vaid kutsub pigem vaatlema teost osana avaramast esteetilisest võrgustikust.

Nii hiljutise kui ka kümmekonna aasta taguse konverentsi puhul on tunda veel üht iseloomulikku nüanssi, mida võiks tinglikult kirjeldada kui „struktuuri geograafilist lahtiharutamist“. Selle alus on arusaam Euroopa regioonide ühisest arengudünaamikast. Asjaolu, et Eesti ala on olnud alati mingil moel kaasatud üldisematesse Euroopa (või Põhja-Euroopa, Läänemere piirkonna jne) kultuurisuundumustesse, võib tunduda enesestmõistetav, ent väärib muusikakirjutuse varasema traditsiooni taustal siiski allajoonimist. Kuni 1990ndate alguseni Eesti muusikakirjutuses domineerinud käsitlusviisi tõttu jäid vaatluse alt välja Eesti ala Euroopa-sidemed, kuid vähe tähelepanu pälvis ka see osa siinsest varasemast muusikakultuurist (näiteks baltisaksa muusikaelu), mida paistis keeruline paigutada rahvusromantiliselt kitsas tähenduses „eesti muusika“ ajateljele. Muusikaloolise pildi avardumine on paljuski vastavastatud arhiivimaterjalidel põhineva uurimistöö tulemus, kuid samavõrd väljendub selles ka ajalookirjutuse suunamuutus. Seda näitlikustab just Johann Valentin Meder, kelle „Kindlameelne Argenia“ on ühest küljest „saksa muusikapärand“ (kui tsiteerida sarja pealkirja, kus selle noodiväljaanne ilmus kirjastuses Schott 1973. aastal), kuid kes 1990ndatest peale on saanud teenitud topelttähenduse Eesti muusikaloo osana.

Konverentsi peaettekande pidas Silke Leopold, kes keskendus ooperile 1680. aasta paiku rõhuasetusega žanri piirkondlikel eripäradel. Teatritaust oli igas paigas isesugune: Itaalias commedia dell’arte vaimus improviseeritud sketšid, Prantsusmaal klassitsistlik tragöödia, Inglismaal Shakespeare’i draama­pärand. Kui nimetatud maades pidi ooper uue žanrina tõestama end varem mõjuka teatripärandi taustal, siis näiteks saksakeelsetel aladel määrasid tärkava ooperi ilme veelgi rohkem religioossed arusaamad sobilikust ja sobimatust. Sellele vaatamata võib üldistada, et kogu Euroopas võimutses itaalia ooper, mille väljenduslaadi ja rütmi­struktuuri püüti ühildada kohaliku teatri­deklamatsiooniga. Muusikute mobiilsuse ja üleeuroopalisuse teemat puudutati mitmes teiseski ettekandes: kes otsis paremat äraelamist, kes käis õppimas, kes võeti sõjaväkke. Igatahes on selge, et toonane muusikaelu (vähemalt paremal järjel linnades ja õukonda­des) oli rõhutatult rahvusvaheline ja selle analüüs nõuab umbusku toonaste või praeguste riigipiiride suhtes.

Teadus on ühispüüdlus ja konverents teadmisjagamise loomulik vahend. Kõik eelnevad muusika- ja teatriakadeemia ajalookonverentsid on avardanud seda, kuidas vastavaid ajastuid ja teemasid mõtestatakse, ja samamoodi teedrajavana läheb annaalidesse küllap ka seekordne Mederi-konverents. Süvahuvi XVII sajandi vastu ja eriti Eestiga seoses on võrdlemisi hiljutine nähe, kuid selle teema ümber on akadeemias koondunud nüüdseks rahvusvahelise kõlapinnaga uurimuslik potentsiaal. Konverents andis võimaluse selle ajastu osas nii mõndagi selge(ma)ks rääkida, ja see ongi parim, mida ühelt ajalookonverentsilt võib soovida. Mainimata ei saa jätta, et peakangelase Johann Valentin Mederi sünnist möödub 370 ja surmast 300 aastat – sellega on Meder lisandunud n-ö tähistamisväärsete kultuuri­tegelaste üsna eksklusiivsesse seltskonda ja tema tähtsus meie ajalooteadvuses saab siitpeale veel ainult kasvada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht