Meie tuleviku määrab huviharidus

Jane Miller-Pärnamägi: „Huvihariduse alahindamine pärsib empaatia- ja analüüsivõimet ning oskust väärtustada ühiskonnas olulist.“

LAURA LIINAT, MONIKA TOMINGAS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Huviharidust rahastab kohalik omavalitsus ja suuresti sõltuvalt sellest, milliseid huvikoole ja -tegevust pakkuvaid ühinguid kohalikul tasandil toetatakse. Igas omavalitsuses on veidi omamoodi süsteem, üle-eestiline lahendus puudub. Riik toetab kohalikke omavalitsusi vastavalt koefitsiendile, mis tuleneb näiteks töötuse määrast, sotsiaalabi vajavate inimeste arvust ja teistest komponentidest. See summa vähenes aga 2021. aastal ligemale 40% võrra ning seni pole selge, kas omavalitsused jätkavad endises mahus toetamist ja panevad ise vahendeid juurde või ei tee seda. Eesti Tantsuhuvihariduse Liidu esimees Jane Miller-­Pärnamägi selgitab, milliseid tagajärgi võib kaasa tuua huvihariduse rahastamise vähenemine.

Huvihariduse rahastamine praegu

Arvestatakse pearaha, mis erineb piirkonniti. Jane Miller-Pärnamägi: „Pearaha arvestatakse paljudes oma­valitsustes selle järgi, kui palju on Eesti huvihariduse infosüsteemis lapsi kirjas. Tartu linnas peab aga iga lapsevanem kinnitama, et tema laps käib ka tegelikult selles huviringis. Lisaks pearahale on Tartus ka teised rahastusvõimalused: huvikoolid saavad taotleda eraldi toetust festivalide ja võistlustega seotud kulude katteks. Seevastu Tallinna linnas on pearaha asemel minimaalne tegevustoetus. Tallinna erahuvihariduse toetuseks on linn määranud vaid 200 000 eurot, kuigi riigi toetus on viimastel aastatel olnud Tallinnale ligi 1,2 miljonit. Järelikult on erahuvikoolide toetamise proportsioon paigast ära, arvestades, et KOV peaks omalt poolt vähemalt samas suurusjärgus toetust riigi omale lisaks panustama. Olukorra ilmestamiseks tuleb öelda, et Tallinnas on 168 erahuvikooli ja 10 munitsipaalhuvikooli. Tallinna linn toetab praegu umbes 20 erahuvikooli ning ligi 30 euroga õpilase kohta aastas. Teistes KOVides on see toetus enamasti vähemalt 120 eurot aastas.“

Õpetajate palk on eriti väike rahvakultuuri ja kultuurhariduse valdkonnas. „Üle Eesti on spordi rahastamiseks eraldi süsteemid, mis ei käi huvihariduse rahastuse alla. Peale selle on spordi­valdkonnas eraldi riiklik treeneri palgatoetus. Seega näeme, et sport on palju paremas seisus kui kultuur. Kui jätta välja laulu- ja tantsupeo protsessi toetamine, siis näeme väga suurt palga­probleemi just rahvakultuuris ja laiemalt eri kunstide hariduses.“

Taotlemistähtajad panevad huvihariduse pakkujad ebavõrdsesse olukorda. „Kui Tallinna linn määrab toetused jaanuaris ehk keset õppeaastat, siis mõned kohalikud omavalitsused teevad seda augustis, mil pole täpselt selge, milline olukord ees ootab.“

Üks huvi kõik – või siiski mitte …

Huvihariduse puhul tuleb kõigepealt teha selgeks mõned mõistelised erinevused. Poliitikakujundajate tasandil räägitakse kõigest läbisegi: „huvitegevus“ ja „huviharidus“ on kasutusel ühes ja samas tähenduses. Tegelikult jaguneb huviharidus kolmeks.

Ringitegevuses (ka huvitegevus, vabahuviharidus) osalevad inimesed sooviga midagi konkreetset ära õppida või lihtsalt katsetada, nt õppida selgeks tants, omandamata selle ümber laiemat pilti.

Huviharidus on süsteemne (astmeline) õpe, mille puhul on juhendaja valinud teemad ja seadnud eesmärgi, mis tuleb mingi aja jooksul ära õppida.

Eelprofessionaalse õppe läbivad lapsed ja noored, kes soovivad saadud põhja pealt minna edasi kõrgharidust omandama. Sellisel tasandil õpitakse süvendatult ja läbitakse professionaalne praktika, nt osaletakse lavastusprotsessis, jõutakse arusaamisele tantsu­kunsti laiemast olemusest, tegutsetakse loojana jne. Tänapäeval eelprofessionaalset õpet riiklikul tasandil üldse ei käsitleta.

„Probleem tekibki sellest, et valdkonnaüleselt pole meil mõistete sisu kokku lepitud. Näiteks rahvatantsu puhul öeldakse tihtipeale, et tegemist on huviringiga, kuid enamasti on see süsteemne rahvakultuuriõpe, mis on juba huvihariduse tasand. Minu meelest peaks lähiaastate eesmärk olema kultuurharidusliku õppe või tegevuse vastavusse viimine nende mõistetega, sest see tingib ka rahastuse. Kui korraldada huvihariduslikku või eelprofessionaalset õpet, on mahud ja vajadused tunduvalt suuremad kui huviringi puhul. Ometi peaksid professionaalsed nõuded olema igal tasandil ühesugused,“ leiab Jane Miller-Pärnamägi.

Kindlasti tuleb rõhutada, et huvihariduses on õpetajad, mitte juhendajad või noorsootöötajad. Õpetajaamet peab olema väärtustatud – õpetaja on professionaal! Juhendamine seevastu kõlab nagu kõrvaltegevus, mitte päris töö. Jane Miller-Pärnamägi (vasakul) 14. XI 2021 Eesti tantsuhuvihariduse galal „Vahepeatus“.

Aleksandra Kiidjärv

Õpetaja on amet, mitte kõrvaltegevus

„Iga huviharidusliku õppe puhul on oluline, et õpetajad on koolitatud, oma ala spetsialistid ja pedagoogiliste oskustega. Kas need on omandatud kursustel või saadud ülikoolis, ei oma tähtsust. Ideaalis võiks muidugi õpetajatel olla kraad või kutse, kuid usun, et see on loomulik protsess, mille poole juba liigume.“ Jane Miller-Pärnamägi on tähele pannud, et koolitustel osalevad õpetajad on ka seltsivamad ning jagavad üksteisega sageli meetodeid ja nippe.

„Kindlasti tuleb rõhutada, et huvi­hariduses on meil õpetajad, mitte juhendajad või noorsootöötajad. Inimesest saab mõne kunstiala õpetaja pärast pikaajalist haridusprotsessi. Õpetajaamet peab olema väärtustatud – õpetaja on professionaal! Juhendamine seevastu kõlab nagu kõrvaltegevus, mitte päris töö. Peame toetama seda, et huvihariduse õpetajatel, kes on võimelised sel alal päevast päeva töötama, oleksid sotsiaalsed garantiid tagatud. Aga meil liigub see asi praegu nagu vastassuunas, laulu- ja tantsupeoprotsessis muidugi mitte. Kuigi ka viimasel juhul ei soovi mõned KOVid või rühmad teha juhendajatega hooajalise võlaõigusliku lepingu asemel püsivat töölepingut, et rahastuse tingimusi täita. Aga see on juba pikem lugu.

Haridusvaldkonnas on praegu riiklik prioriteet digioskused ja loodusteadused, mis on muidugi õige, aga kunstide haridust alahinnates lükkame ökosüsteemi tasakaalust välja ja see ei toimi enam. Kui tõsta esile tehnoloogia ja panna kõik vahendid selle alla, siis kaob ära kultuur ja inimlikud väärtused ehk empaatia, suhtlusoskus, mõtestamine, analüüs, tunnetuslik pool ja oskus väärtustada ühiskonnas olulist,“ loetleb huvihariduse eestkõneleja murelikult.

Huvihariduse rahastuse mõju kultuurivaldkonnale

Ebapiisav rahastus ja selle vähendamine on juba loonud teatud tendentside tekkeks fooni.

Järelkasv kahaneb. „Kui ma vaatan näiteks praegu Eesti Tantsuagentuuri tantsukooli pinnalt, siis meil on väga andekad noored, kes on saanud tantsukunstis hästi laia põhja ja silmaringi, kuid nad ei lähe seda edasi õppima. Siin mängivad rolli nii piirangud, mille tõttu on olnud välismaal enesetäiendamine raskendatud, kui ka ühiskonna suhtumine kultuuri.“

Publiku haritus jätab soovida. „Kui saame lapsepõlves kogeda kultuuri selle sees kasvades ja seda harrastades, kujuneb see elu loomulikuks osaks. Seetõttu hindame ka täiskasvanuna kunsti ja rahva­kultuuri ning meist kujuneb teadlik ja haritud publik. Võib mõelda ka sedasi, et kui lapsepõlves ei ole liikumisharjumust, siis liigume väiksema tõenäosusega ka täiskasvanueas. Sama lugu on kultuuritarbimisega.“

Üldharidussüsteem on ülekoormatud. „Huviharidus on väga oluline haridussüsteemi osa, mille oleme jätnud tähelepanuta, surudes selle noorsootöö alla. Huviharidus on aga elukestev ja see vaade on vananeva elanikkonnaga riigis paratamatu. See on eakatele parim võimalus pidevalt õppida ja kodust välja tulla, et koos tantsida, laulda, heegeldada vms ja juttu ajada. Huviharidus suunab olema aktiivne, sütitab teotahet ja valmidust ise midagi välja mõelda, korraldada. Kõigi nende aspektide koormust ei saa panna üldharidusele ja seda süüdistada.“

Õhinapõhisus kaob, kohalik kultuurielu sureb välja. „Kui heita pilk väiksematele paikkondadele, siis näeme, et kodukandi ürituste korraldajad on tantsu­õpetajad, koorijuhid ja huvihariduse eestvedajad. Nemad hoiavad püsti kogu üle-eestilist kultuuriruumi, nad on maa sool. Rahastuse vähenemisega kärbub ka nende jaks ning inimesed liiguvad kodukohast mujale ja teistesse eluvaldkondadesse. Noortele ei jää eeskujusid, kelle moodi tahta olla. Uus samasugune tegus põlvkond jääb üles kasvamata.“

Maal lihtsam, linnas võimalusi rohkem

Huvihariduses tegutsedes on oma võlud nii maal kui ka linnas, ometi tundub, et kaugemas vaates jääb maapiirkond kaotajaks. Palju sõltub muidugi asukohast, paiga poliitilistest suundumustest ja tegusate kultuuriinimeste olemasolust, kuid huvihariduse õppijale on valikuvõimalus siiski linnas suurem (mis siis, et seal on ka majanduslikud lõhed sügavamad). „Kahtlustan, et maal elades on lastel, kui neil raha napib, suurem võimalus huviringis osaleda kui linnas. Väikestes kogukondades hoitakse üksteist. Seal saab ka otsustajaid rohkem survestada, samal ajal kui linnas maksab osalejate rahakott kõik puudujäägid lõpuks ikkagi kinni. Teistpidi, kui piirkonnas ei ole piisavalt rahalist toetust, siis õpetaja lähebki kohta, kus ta saab lõpuks ka väärilist tasu. Nii on valida, kas mitte osaleda või kulutada lisaraha ja -aega, et kaugemalt kohale tulla,“ mõtiskleb Miller-­Pärnamägi. E-huvikoolides ja piira­matutes digivõimalustes ta lahendust ei näe, sest huviharidus pakub ühistunnet, mida ekraani kaudu ei taju.

Õpetajate palgakäärid

Milline on siis see vääriline tasu, mida huvihariduse õpetajad teenivad? Kultuuriministeeriumi kriisiabi toetuse (rahvakultuuri alase huvitegevusega tegelevatele juhendajatele) taotluste põhjal oli näha, et nt Saaremaal teenib üks folklooriringi õpetaja 3.50 eurot bruto­palgana tunnis. Ilmselt saab igaüks aru, et juba õpetaja kohaletulek maksab rohkem kui see, mis ta kätte saab. Kui vaadata aga laulu- ja tantsupeo protsessis osalevate õpetajate tasu, siis ideaalstsenaariumi järgi (kõikjal see ei kehti) on neile makstav miinimum 15.50 eurot bruto 45 minuti eest, maksimum ulatub 31 euroni, kui õpetajal on kutse kaheksas tase, ja sellele lisandub koorijuhtide puhul tasu ka ettelaulmise kategooria eest. Folkloorivaldkonnas on aga suurem osa õpetajatööst õhinapõhine.

Tallinna linnas saavad laulu- ja tantsu­peo protsessis osalevad rühmad korra aastas kultuuri- ja spordiametilt taotleda ka 600eurost tegevustoetust. Kui alguses said seda küsida ka folkloorirühmad, siis nüüd on see kitsenenud ainult suurpidude liikumises osalejatele.

„Kas kultuuri saab ja tuleb üldse niimoodi rahastada nagu spordisüsteemi, kus peamine kvaliteedi näitaja on tippsündmustel osalemine?“ küsib Jane Miller-­Pärnamägi, vihjates võimalikule olukorrale, kui kultuuriga tegeletaks vaid linnukese kirjasaamise pärast, mitte sügavast huvist. „Sellisel juhul tekiks näiteks tantsuhuvihariduse puhul kõikidel rühmadel kohustus osaleda „Koolitantsul“. Aga me ju soovime, et lapsed osaleksid pigem loomulikus eakohases hariduslikus loomeprotsessis, mitte ei õpiks vaid tantse. Ka folkloori­huvihariduse puhul tähendaks see, et tekib nõue toota tulemit, mitte osaleda loomulikus arengus. Või harrastusteatrite puhul tähendaks see, et kõik viienda klassi õpilased peavad lavastama „Sipsiku“ – kes seda ei tee, see toetust ei saa,“ näitlikustab Miller-Pärnamägi olukorra absurdsust.

Maadlus ei ole parem kui korvpall, aga koorilaulul on regilaulu ees eelis

„Eks olegi raske öelda, millised on toetuse saamise nõuded. Kvalifitseeritud ja ennast pidevalt täiendav juhendaja on elementaarne, aga see, kas ta kütab lastega mööda võistlusi või teeb nendega loovtantsu ja improviseerib, ei tohiks olla määrav. Kui spordis on suudetud teha treeneritele ühtne süsteem, kus ei eristata nt maadlust või korvpalli, siis miks tõmmatakse tantsu eri alaliikide vahele toetuste mõttes piir? Need, kes käivad tantsupeol, on justkui õiged tantsu­õpetajad ja UNESCO pärandi hoidjad. Need põhja loonud ja tööd teinud õpetajad, kes õpetavad lastele tantsurõõmu ja mingil muul viisil tantsimist, nii et täiskasvanuks saades tahetaks ka selle valdkonnaga edasi tegeleda, kas või rahvatantsurühmaga liitudes, ei ole aga süsteemi silmis väärtuslikud,“ ei varja huvihariduse eestkõneleja nördimust.

Laulu- ja tantsupeo protsessis osalejate toetused seavad esikohale peo repertuaari selgeks õppimise, aga ei toeta tantsu süvitsiminekut. Kristiina Siig kõneles sel teemal ühel konverentsil, et eelmisel noorte tantsupeol oli kõigil rühmaliikidel ülesanne õppida ära üks pärimustants ja selle põhjal loodud autoritants. Liigijuhtide eesmärk oli ühelt poolt tutvustada tantsijatele ja õpetajatele pärimustantsu mõnu, teiselt poolt luua otsene seos pärimustantsu ja tänapäevase lavarahvatantsu vahel – näidata, kuidas üks võib teisest välja kasvada. Pärimustantsu esitamist seejuures ei hinnatud ja see ei olnud tantsupeo kontserdi kavas. Pärimustantse tantsiti ülevaatustel seltskonnatantsuna, et luua ettetantsimispäeval hea tuju ja maandada konkursipinget. Heale mõttele vaatamata ilmusid paari rühma juhendajad kohale vabandusega, et pärimustantsu ei jõutudki õppida. See tähendab, et õpetajad ei saanud ise kogu ülesande eesmärgist aru ega isegi näinud seda seost. Selle asemel et alustada pärimustantsust, õppida ära selle põhisammud ja liikuda edasi töötluse juurde, tullakse tantsurühmades kokku, õpitakse selgeks autoritants, mida läheb vaja protsessis kvalifikatsiooni näitamiseks, ega omandata pärimuse ja selle elementide alusel loodud materjali tervikseoseid.

Koroona mõju huviharidusele

Süsteemset lähenemist ei ole toetanud ka viimaste aastate koroonapandeemia, mis on avaldanud osalusele negatiivset mõju. „Kui varem käis üks laps mitmes huvikoolis, siis kahanes piirangute tõttu osavõtt enamasti ühe peale. Vanemad leidsid, et see on kõige turvalisem variant. See, et tuli õppemaksu tasuda ja tundides ei saanud osaleda, ehmatas paljusid,“ selgitab Miller-Pärnamägi.

Sügisel, selle hooaja alguses, tegi tantsuhuvihariduse liit küsitluse, millest selgus, et piirangute tõttu kadus huvikoolidest 30–50% õpilasi. Maapiirkondades oli kohati kukkunud ära lausa 80% osalejatest. „Eriti hull seis oli näiteks Antslas, kus juhendaja ütles, et ta ei saa tantsupeoks lihtsalt rühma kokku, sest aasta jooksul ei lisandu kunagi piisavalt uusi liikmeid. Kui põhisissetulek tuleb õppemaksudest, aga lapsed kohal käia ei saa, sest kogu aeg on keegi lähikontaktne, siis lõpetavadki vanemad lepingud ära ning koolil on keeruline edasi toimida,“ toob Miller-Pärnamägi välja, kuidas on huviharidust mõjutanud ühiskondlikud olud ja otsused.

Teiselt poolt on neil, kes korra eemale jäänud, mugav ka edaspidi koju tiksuma jääda. On noori, kes eelistavad juba distantsõpet ega käi ka huvikoolis. Neile on iga suhtlemine pingutus. „See on aga hästi suur ohumärk, sest huviharidus võimaldab pingeid maandada ja enesega paremini läbi saada. Triinu Upkin kirjutas Sirbis toredasti sellest, mida huvihariduses osalemine õpetab, milliseid oskusi see treenib.* Huvihariduse abil võib oma tugevusi ja nõrkusi tundma õppida, teha eneseanalüüsi, kasvatada enesekindlust ja -usaldust, kasvada isiksusena või arendada rühma­töös osalemist ja suhtlemisoskust. Huvihariduse tänapäevased meetodid õpetavad sedagi, kuidas anda teistele tagasisidet nii, et säiliks heatahtlikkus ja edasiviiv kriitika.

Õpitakse teisi väärtustama, ütlema neile motiveerivaid asju. Seda on meie kultuuris ääretult vähe,“ mõtiskleb Jane Miller-Pärnamägi teemal, millest võivad noored huvihariduseta ilma jääda.

Õpetajate roll huviharidusse tagasipöördumisel

Kuidas need noored tagasi võita? „Kõik algab ikkagi õpetajast, kas ja kes meil on. Mulle meeldiks, et ringitegevust ei pakutaks ainult üldhariduskoolis. Tallinna linnas toetatakse ennekõike koolides toimuvaid huviringe, aga oluline on suunata lapsed ja noored eri keskkondadesse. See õpetab neid ennast mitmekülgsemalt tundma, aga ka nägema erisuguseid õpetajaid, karismaatilisi juhendajaid, oma ala fänne. Lõpuks võib tants elada keldrites ja pööningul, aga kui eesotsas on pühendunud õpetaja, siis see ka kestab. Siis on meil ka noori, kes käivad oma eeskujude jälgedes, olenemata, millised on huvihariduse tulevikuväljavaated,“ usub Miller-Pärnamägi.

Samal ajal tunneb ta suurt muret, et huvihariduse õpetaja peab kogu aeg oma rahakotti piiluma ja arvutama, kas ta veab järgmise palgapäevani välja. „Õpetaja on õpetaja: ka huvihariduse õpetaja palgatase peaks liikuma üldise õpetajate riikliku palgatasemega samas rütmis. Nende käes on ju meie tulevik, meie lapsed ja noored, nad hoiavad eesti kultuuri. Praegu on üldhariduskoolides õpetajatest puudus, aga tegelikult on meil paljud huvihariduse õpetajad valmis hommikupoolikuti õpetama ka üldhariduses. Selleks tuleks aga kogu õppekava veidi ringi vaadata, et osa liikumisõppest olekski tantsuõpe või osa tehnoloogiaõppest käsitöövõtete omandamine spetsialisti juures. Neid asutusi, kes võiksid aidata sellisel kujul tunde teha, on maa ja ilm. Ka haridus- ja teadusministeeriumi üks prioriteete on üldhariduse ja huvihariduse ehk mitteformaalse hariduse laiemalt omavahel lõimumine. See annakski võimaluse tuua oma ala huviharidusspetsialistid koolidesse ja viia kooliõpilased huvialakeskustesse.

Praegu on meil aga tegemist nagu teki sikutamisega: vaadatakse, kes mahub rahastuse alla ja kes mitte. Millegipärast nähakse, et meie kultuur on vaid laulu- ja tantsupidu. Aga UNESCO pärand ei kasva ainult tantsupeotantsude tantsimisest, vaid kõikide inimeste tööst, kes õpetavad kultuurikandjaid ühistegevuses ja kogukonnatundes väärtust nägema, panevad nad pingutama ja mitmesuguseid oskusi õppima. Kuni need inimesed on olemas, kestab ka kultuur. Loomulikult on laulu- ja tantsupidu tähtis, aga see ei ole ainus rahvakultuuri väljund, millele peab tähelepanu pöörama ja rahalist tuge pakkuma,“ kutsub Jane Miller-Pärnamägi üles nägema haridusvaldkonda laiemalt. See, kuidas väärtustame riigi ja rahvana huviharidust, määrab ka meie tuleviku.

* Triinu Upkin, Tants on kõigile. – Sirp 27. VIII 2021.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht