Meri, tuul ja vaalahääled kontrabassil

Triigi filharmoonia avatuna projekteeritud kontserdisaali tungivad ka saare helid ja atmosfäär, mistõttu on selle helifoon hoopis teistsugune kui tavapärases saalis.

BRIGITTA DAVIDJANTS

Peedu Kassi teose „Hiiglase hällilaulud“ kontrabassile ja keelpilliorkestrile esiettekanne 3. VII Triigi filharmoonias. Peedu Kass (kontrabass), Tallinna Kammerorkester, dirigent Kaspar Mänd. Esines ka Soome ansambel Elifantree.

3. juulil esitati Saaremaal Triigi filharmoonias Peedu Kassi orkestriteos „Hiiglase hällilaulud“ soolokontrabassile ja keelpilliorkestrile. Kuigi kontrabassile on meil muusikat kirjutatud ju varemgi, meenub kontrabassikontsertidest vaid 1948. aasta teos Eduard Tubina sulest. Neid kahte kontserti pole isegi mõtet võrrelda, sest juba esimestest taktidest kuuleb ära, kuivõrd need erinevad nii kontseptuaalselt kui ka helikeelelt. Seda sümpaatsem on ainuüksi fakt, et žanr on saanud sisuka täienduse. Täpselt nii ju on. Ei ole naljaasi kolmveerand tundi kontserdisaalis pinget ülal hoida – ometi saab „Hiiglase hällilaulud“ sellega kenasti hakkama.

Samal ajal on teose helikeel selline, et sobib kui valatult täiendama viimase poole sajandi eesti nüüdismuusika nimistut. Siit kostab läbi justkui kõik, mida oleme harjunud aimama ja sellelt ootama. Pisut džässilikkust läbisegi millegagi, mis toob korra meelde klassitsismieelse repertuaari, pentatooniliselt mõjuvad passaažid kaunikõlalise harmooniaga. On kolmkõlaliselt mõtlemist, ent siis nihkub rõhk puhastele kõlavärvidele ja polüfoonilisusele, kerge melanhoolia läbisegi ärevusega, nappide vahenditega rahutu pulseerimine, mille Tallinna Kammerorkester puhtalt välja mängis. Muide, eestilikkus (ma tean küll, et see on äärmiselt hägune mõiste) ei tähenda kindlasti lokaalsust ega seda, mida halvemal juhul võiks pidada kolkalikkuseks. Ja küllap kuuleks teistsuguse kultuuritaustaga teosest välja midagi hoopis muud.

Peedu Kass valdab instrumenti peensusteni ning on kombineerinud soolopilli džässiliku tunnetuse klassikalisemalt kõlava keelpilliorkestriga.

Rene Jakobson

Võrreldes keskmisega, mis meil nüüdismuusikana kontserdisaalis kõlab, on Peedu Kassi teos vahest heakõlalisem, ilule orienteeritud. Võib-olla mõne kuulaja maitsele on see isegi liialt ilus, vahest mõnele teisele just piisaval määral – eks kuulamiskogemused ja -eelistused olegi väga isesugused. Teoses torkab eriliselt kõrva helilooja teadlik valik asetada kontrabass kammerorkestriga võrdsesse sümbioosi: need on aupaklikult omavahel dialoogis. On hetki, mil orkester toetab tundlikult solisti, ent seejärel loovutab kontrabass märkamatult ja sujuvalt juhtpositsiooni orkestrile. Helipildis valitsevad läbisegi mängulisus ja diskreetsus, haprus ja jõulisus. Tulemust võimendavad nii vahepealsed tempomuudatused kui ka ebaregulaarsed, vahelduvad taktimõõdud, samuti orkestri võrdlemisi reglementeeritult mõjuvad pizzicato’d vastukaaluks kontra­bassi vabas rütmis pizzicato’dele.

Kontrabassisoolodes on aimata improvisatsiooni, solistist helilooja väga isiklikku suhet pilliga, millele ta teose on loonud. Kuna ta valdab instrumenti peensusteni, on ta kombineerinud soolopilli džässiliku tunnetuse klassikalisemalt kõlava keelpilliorkestriga. Peedu Kass demonstreerib eri mänguvõtteid, muu hulgas seda, kuidas kontrabassiga – tuginen intervjuule Eesti Ekspressis – õigete flažolettide, glissando’de ja poognatõmmete abil vaalahääled välja võluda.* Tõsi, ise ma neid helisid vaalahäältena tõlgendada ei osanud, ometi tabasin end mõtlemast, et flažoletid lisavad teosele kummastavat ilu ja originaalsust, nii et teose meelelisus tüütama ei hakka.

Muide, kuulasin teose järelsalvestust ka Klassikaraadio veebisaidilt (soovitan seda soojalt ka kõigile teistele!) ning tabasin end samal ajal mõtlemast millelegi mõne meelest vahest banaalsele nagu kontserdisaal. Kes veel ei tea, siis Triigi filharmoonia on eksperimentaalne kontserdi- ja teatrilava Saaremaal Triigi sadamas. Ma ei kahtle üldse selles, et Kassi teos kõlab suurepäraselt ka näiteks Estonia kontserdisaalis, ometi tundub mulle, et Triigi filharmoonia sobib seda tüüpi teose esiettekandeks kui rusikas silmaauku.

Miks? Sest Triigis ei ole iial täiuslikku vaikust. Ega kontserdisaaliski ole, ent Triigi filharmoonia avatuna projekteeritud kontserdisaali tungivad ka saare helid ja atmosfäär, mistõttu on selle helifoon hoopis teistsugune kui tavapärases saalis. Paiguti isegi ühtlasem: meri, tuul, laste jooksumüdin … See on hoopis midagi muud kui üksikud köhatused, kavalehtede krabin ja kogemata klobisevad jalad näiteks Estonias või Mustpeade majas. Kui publik Triigis pea paremale pöörab, näeb ta merd, vasakul aga kõrkjaid ja kõrsi, samuti kontserdisaali seina laperdavat tuult. Seegi on ilus sümbioos muusikaga.

* Tiiu Suvi, Peedu Kass ja sõbralik hiiglane. – Eesti Ekspress 30. VI 2021. https://ekspress.delfi.ee/ number/93809023/artikkel/93843221/peedu-kass-ja-sobralik-hiiglane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht