Mesipuu esimene lend

Vaike Uibopuu: „Öeldakse, et meie esimesed heliloojad ei olnud professionaalsed. Tõsi, aga see tugev tunne, mis nende laule lauldes haarab, tuleb ürgsest olemusest, seda ei saa sõnadesse panna.“

ANETE SAMMLER

Tänavune laulupidu on eriline mitmeti: 150 aastat möödub esimesest üldlaulupeost ning 75 aastat Gustav Ernesaksa laulu „Mu isamaa on minu arm“ loomisest. Vähem teadvustatakse aga seda, et 20 aastat tagasi, 1999. aastal, kõlas üldlaulupeol ühendkooride esituses esimest korda koorilaul „Ta lendab mesipuu poole“. Kas tol hetkel teati, et Peep Sarapiku laul, mis on loodud Juhan Liivi luuletusele, jõuab inimeste südamesse? Seda on mõistlik küsida Vaike Uibopuult, dirigendilt, kes juhatas seda esimest korda suurel peol.

Sarapik ja Liiv

Laulu „Ta lendab mesipuu poole“ kirjutas Sarapik algselt Juhan Liivi luuletusele „Ma lillesideme võtaks“. Töö käigus vahetus üks Liivi tekst teise vastu. Laul on eestlastele eriline: seda kuuleb igal laulupeol, pealegi, ega igat laulu siis satelliidiga kosmosesse läkitata. Helilooja ise oma laulu ühendkooride esituses ei kuulnudki. Kui Peep Sarapik 1994. aastal 45aastasena suri, jäi temast maha suur hulk koorilaule ning mõned instrumentaalpalad. Peep Sarapiku loomingust on laulupeol meeskooride esituses kõlanud veel ka näiteks pala „Loits“, kuid üldiselt tuntakse teda siiski ühehiti­meistrina.

„Ta lendas mesipuu poole“ puhul tuleb märkida, et enne 1999. aastat oli laul juba korra varem laulupeo kavas kõlanud. 1993. aastal, kui tõsises rahanappuses peeti taas iseseisvas Eestis esimest noorte laulupidu, kõlas laul segakooride esituses ühena neljast liigi­laulust. Laulu juhatas siis Arvo Saar. Tundub, et tol hetkel laul kuidagi eriliselt välja ei paistnud, sest kahel järgmisel peol seda kavasse ei võetud. Nüüd on aga asi teisiti. Kui „Mesipuu“ laulupeo kavast välja jätta, nõuab rahvas selle ise välja. „Mesipuust“ on „Koidu“ ja „Mu isamaa on minu arm“ kõrval saanud laulupeo vältimatu osa.

Mesipuu lenduminek

1985. aastal astus Vaike Uibopuu esimese naisdirigendina laulupeo üldjuhtide seas dirigendipulti. Ta räägib uhkusega hääles: „Laine Karindi oli varem juhatanud oma isa asju, kuna isa oli just surnud. Miina Härma juhatas oma laule kordamisel. Kindlasti juhatas ta maakondlikel pidudel. Naisi polnud aga enne üldjuhtide sekka võetud.“

Kui küsida, kuidas Vaike Uibopuu end ühendkoore juhatades tundis, ütleb ta: „Imelik oli. Mina lihtsalt juhatasin, ma ei saanud mingit imet teha. Kuigi see hetk oli väga kummaline: ma nägin projektsioone inimeste nägudest, mis hakkasid mulle lähemale tulema. Kui laul algas, siis tegin kahetaktilise sissejuhatuse ning tundsin südames rahulolu – nüüd sai väga õige tempo võetud. Proovides ütles Olev Oja: „Sa ei paranda ju mitte midagi!“ Vastasin, et ma teen käega, ma ei peagi suuga tegema. Laul mõjus, lauljad hakkasid nutma ja publik oli heldinud ning hirmus tänulik. Mind nähes hakkasid hüüdma: „Elagu parim dirigent!“ Aga algul ei aimanud keegi, et laul võiks niimoodi inimeste südametesse minna. Laul oli ju koolinoorte laulupeol 1993. aastal kõlanud. Arvan, et Sarapik ise ka ei saanud aru, et see võib nii minna. Samale luuletusele on ju laulu kirjutanud veel Miina Härma, Riho Päts ja ka Juhan Simm.“

Vaike Uibopuu tunneb dirigendipuldis ära peakatte järgi, mida ta ise nimetab taldrikuks. Foto on tehtud Tartu laulupeo ajastukontserdil „1969“ Tartu ülikooli staadionil.

Margus Ansu / Postimees / Scanpix

Kas laulupeo repertuaar on liiga raske?

„See ei ole erakordne nähtus, et koorid ei oska. Ka kakskümmend aastat tagasi oli nii,“ ütleb Vaike Uibopuu. „Lähen dirigendipulti ja vaatan, mida proovis tehakse – juttu aetakse! Või ollakse arvutis. Mitte üht suutäit ei ole inimene enne pidu proovis laulnud.“ Kas see on muusikaõpetajate kapsaaed, et koorilauljatele pole räägitud, kuidas proovis käituda? „Ei ole õpetajatel viga midagi,“ kaitseb Uibopuu muusikaõpetajaid. „Ka kodune kasvatus on tänapäeval küllalt avameelne, sest polegi võimalik teisiti kasvatada. Aga üks asi, mida tõesti kõik dirigendid võiks õpetada, on pilgu noodi­raamatust lahtirebimine. Mõni laulja on juba 50 ja ei teagi, et ta peaks seda tegema.“

Vaike Uibopuule tundub ka, et laulmine on inimestele pigem huviala tavalise elu kõrval. „Inimesel on hoopis teised huvid, seega peetakse dirigenti teenindajaks, mitte dirigendiks. See ilming võiks küll teadvustatud olla: nooti ei pea vahtima. Aga miks siis nooti vaadatakse? Sest ükski lugu ei jää meelde. Lõpuks nad jäävad ju meelde ka. Ja eristuvad need heliloojad, kes kõnetavad mingi muu asja kui luuletaja teksti pärast. Laulu sees peab olema energia. Annaks taevas neid inimesi, kes oskaksid eristada laule ja mitte igat ettejuhtuvat kavva võtta.“

Neid heliloojaid, kes on oma loominguga dirigendile meelde jäänud, on palju, kuid veel rohkem on neid laule, mis on lihtsasti lauldavad, aga millel erilist sõnumit ei ole.

Publikule on aga Uibopuu arvates peamiselt tähtsad muusika kuulamine, tunne ning ühtekuulumine. „Laulupeol on inimese hinge harimise väärtus. Vahel öeldakse, et sellel laulupeol olid väga kehvad laulud, et kellelegi ei meeldinud. Kas see on rahvaküsitlus? Muusika kuulamine on oskus. Ükski professionaalne helilooja ei piirdu oma loomingus kolme duuriga. Kuid omamoodi tuleb suhtuda rahvaküsitlustesse respektiga. Kui Eesti rahvas ei suuda enam laulupidusid teha, siis see rahvas on kadumise ääre peal.“

Kas 20 aastat tagasi esitati samu küsimusi?

Kui küsida, kas 20 aastat tagasi räägiti ühiskonnas samuti laulupeo kestmajäämisest, võtab Vaike Uibopuu kotist välja puukuuri all hoitud 1976. aasta köite ning tsiteerib kooriühingu juhtivat tegelast Aksel Pajupuud: „Tänapäevaste köitvate koorilaulude vähesus teeb muret. Karl August Hermanni peanõudest – laulul olgu ilus viis – on tänaseks jõutud teise äärmuseni: laul olgu ilma viisita. Kui on üks takt viisi, siis rohkem teda ei ole. Helikeel on nii keeruliseks ja dissoneerivaks aetud, et lauljad ja kuulajad ei jõua järele. Võib uskuda tuntud segakoori lauljat, kes küsimusele, miks nad oma koori juubelikontserdile järgnenud koosviibimisel enam ei laula, vastas: „Pähe enam midagi ei jää, noot peab ees olema.“ Tuleks rohkem kuulata ja uskuda närvitohtreid, kes inimese vaimse tervise huvides harmooniat väga vajalikuks peavad. Ja rohkem mõelda, kellele laulu luuakse, et laiem hulk ilma ei jääks.“ Kas tol ajal laulupeo püsimajäämise pärast kardeti, seda ta ei usu: „Selliseid küsimusi, kas laulupidu püsima jääb, 20 aastat tagasi küll ei esitatud. Rahvas sai kooskäimisest ja kooshinguse tundmisest jõudu. Meie rahvas sai omavahel suhelda.“

Koorijuht kui kutse, mitte valik

Vaike Uibopuu on muusikaga seotud olnud kogu elu. Enda arendamisega tegeleb ta seniajani iga päev: „Igal hommikul kell 7 laulan partiisid. Mul on koorilaulu partiid peas. Tahan pöörduda lauljate poole: olge huvilised. Ärge esinege nii, et koorijuht tunneb end teenindajana.“ Uibopuu leiab, et nii pikale kogemusele toetudes tunneb ta end praeguseks iga kollektiivi ees kindlalt: „Oleneb seltskonnast, keda juhatada. Ma olen väga paljusid seltskondi õpetanud. Ma ei taha öelda „juhendanud“, see sõna ei sobi koorijuhi juurde. Ei ole ükski koor minu käes laiali läinud.“

Kolmeaastaselt käis Vaike juba isa juures laulutundides. Urvastes, kust ta pärit on, õitses tol ajal vilgas muusika­elu: Vaike isa juhatas mandoliini- ja puhkpilliorkestrit, oli pilliõpetaja, juhatas lastekoori, rahvamaja sega- ja naiskoori, mõnel aastal ka rahvapilliorkestrit ja sümfonietti.

Õpetajatee algas Vaikel 13aastaselt, kuid muusikatunde olevat ta klassi ees andnud juba enne. Ta meenutab, et juba patsidega lapsukesena õpetas ta tehase Võit meestriot ning piimakombinaadi meeskvartetti. Neil polnud mingit küsimustki, et laps neid õpetab. Järgnesid orkestrid, koorid ja ansamblid Tallinnas ja Võrus, siis aga pikk viljakas töö Tartu ülikooli kollektiividega, Vanemuise teatriga ning õpetajatöö Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis.

Väike Vaike oleks tahtnud ehk arhitektiks hakata või puutööd teha, talu pidada või baleriinikski saada. Seitsme­klassilist Urvaste algkooli lõpetades tundus aga kõige loogilisem jätkata isa tööd. Professionaalseid muusikuid on Uibopuude sugupuus mitmeid. Iga päev muusikaga tegelemine oli selles peres tavaline: „Meil oli õdede-vendadega võitlus, kes enne klaverit mängima saab, et harjutada. Kõik pere liikmed on musikaalsed, paljud on absoluutse kuulmisega.“

Klaveri valdamist peab Vaike Uibopuu koorijuhi ameti juures tähtsaks: „Tuleb osata laule ise saata, tunda stiile. Oma Liivitare (Vaike Uibopuu loodud kammernaiskoor) õpetan ilma klaverita, laulan ette ja üldse ei mängi klaverit. Lauljad ütlevad küll, et tore oleks, kui ma mängiksin. See on nende passiivsus. Aga kui ma motiivi ette laulan, siis peab laulja juba meelde jätma.“ Vaike selgitab, et ette lauldes suudab ta laulja häält ja kehahoidu parandada nii, et laulja tegeleks fraseerimise ja muusika tegemisega. „Seda kõike on võimalik õppida, aga õige õpetaja juures peab käima.“

Vaike leivanumber – üll

Vaike Uibopuu tunneb dirigendipuldis ära peakatte järgi, mida ta ise nimetab taldrikuks. Rahvariided, mida ta traditsiooniliselt kannab, on pärit Saaremaalt. „Need tehti koori poolt mulle kui esimesele dirigendile. Keegi mõtles välja, et teeks uhked, palju ehteid, kurrutatud seelik – suur töö ja vaev. Aga selle taldriku pidin häda sunnil ise pähe panema. Mul oli ka tikandiga kõrge pärg, aga see oli kogemata väike saanud. Siis pidin kammerkoori käest laenama ülli, mis on tegelikult talvemüts, sinna käivad nahad alla. Ju siis oli saatus. Kui on vihm, siis on see riidega üle tõmmatud papikene nagu mingi seen pea otsas. Tänaval küsiti, kas mina olengi Vaike Uibopuu – ja kus on minu müts? Vastasin, et ega ma seda iga päev kanna!“

Milline peaks olema laulupeo dirigent?

Vestlusest Vaike Uibopuuga selgub, et iga inimene laulupeopulti ei passi: „Laulu­peokoori ei saa väga väikselt juhatada. Pead enda sülle haarama terve kaarealuse. Ei saa ennast koorist eraldada, ja sa tahad kõiki inimesi tunnetada. Kui dirigent ei saa sellega hakkama, siis tal pole laulukaare alla asja.“ Vaike räägib, et praeguste noorte dirigentide puhul hakkab silma vaene dirigeerimistehnika. Kuidas on aga lood ta enda õpilastega? Ka tänavuse laulupeo üks üldjuhte Triin Koch on üks Vaike õpilastest. Kas ta tema võtaks veel tundidesse? „Minu õpilased on jõudnud nii kaugele oma energia pärast. Kindlasti võtaksin neid veel tundidesse. Isegi Triinu võtaks, täiega võtaks!“

Dirigendiks ei saa pelgalt kooliõpingutega. Kogemust on vaja: „Seda võltsseisukohta ei tohi küll välja pakkuda, et kui kooli lõpetad, siis oledki valmis dirigent. Paavo Järvi  on vist öelnud, et kui dirigent on 40, siis võib temast juba rääkida.“ Noorte kaasamist laulupeo dirigentide hulka peab Uibopuu vajalikuks: „Suur mure on see, et dirigeerimist kui eriala ei õpita enam. Kui olin Elleri koolis dirigeerimisosakonna juhataja, siis oli mul ühel kursusel kakskümmend õpilast. Praegu on seal terve osakonna peale alla kümne õpilase ning see on isegi veel hästi. Ma kuulsin, et Otsa koolis ei lõpetanud sel aastal vist ühtegi õpilast.“ Miks on olukord selline? Laulupeo populaarsus ju ometi kasvab: „No palka ju ei saa. Laulukoorid tekivad soovist seltsingusse astuda. Mittetulundusühingud saavad siit-säält almustena raha küsida, aga mitte midagi kindlat selles erialas ei ole. Pianist võib ka laulukoori õpetada, lüües niisama takti. Kui lauljad sellega rahul on, siis keerulist repertuaari õppida ei saa, aga on ikkagi laulukoor. Noored on aru saanud, et dirigeerimisega ei teeni elamiseks vajalikku raha. Ka minul on sellega eluaeg probleem olnud. Alati peab kõrval olema mingi amet. Näiteks Soomes on üks tore koor, mille dirigent on jurist. Aga tal on väga tore koor.“

Elu nüüd ja praegu

Laulupeo nädal on Vaike Uibopuul kiire: koosolekud, proovid, presidendi vastuvõtt ja pidu ise. Pärast laulupidu saab ta puhata ning loodab, et oma ajaloohimu rahuldamiseks jõuab ehk arhiivigi. Maakohast, kus Uibopuu puhkab, vurab mööda Rally Estonia, mida ta saaks soovi korral oma koduõuest jälgida: „Mind ei huvita see nii väga, keeruline ala. Kuigi uhke on, kui Tänak jälle hästi esineb.“ 

Oma koori, Tartus tegutsevaid Liivitare õpetades on talle silma jäänud, et koorilauljate seas on levinud hirm luukambrite ehk ettelaulmiste ees. Kas need on kooritöös vajalikud? „Ma ei tea, kas igas kooris tehakse luukambreid. Seda saab vastavalt inimestele leebemalt teha. Luukamber on vajalik selleks, et dirigent õpiks oma lauljaid ühekaupa tundma, saaks teada tema head ja vead ning oskaks lauljaid õige tee peale suunata. Muusikatõlgitsusi peaks olema igas kooriproovis.“

Mida annaks teha, et tuleks ka laulupidu 200?

„Kui rahvas alles on, siis on laulupidu ka alles. Mida rohkem me teisi aitame ja end kehvasti tunneme, et peame aitama, sest meid aidati, et see on parool … Tulevik on selline, et Tallinn imponeerib, Lõuna-Eesti jääb paljaks. Maakooride peale peaks mõtlema rohkem ning mitte niimoodi välja praakima. Erikooridel võib olla raskem repertuaar, nagu ka kunagine lahendus oli. Mind üllatab, kuidas Hermanni ja teiste lugusid halvustatakse. Öeldakse, et meie esimesed heliloojad ei olnud professionaalsed. Tõsi, aga see tugev tunne, mis nende laule lauldes haarab, tuleb ürgsest olemusest, seda ei saa sõnadesse panna. Mõned imelikud saksa viisid on muidugi ka, kuid siiski ei saa esimeste heliloojate loomingut sellepärast halvustada, et viisid olid lihtsad.“

Intervjuu lõpus astub Vaike Uibopuu juurde noormees, kes austatud dirigenti südamlikult kallistab ja taevani kiidab: „Nägin aknast, et sa siin kohvikus istud ja kohe pidin tulema ütlema, kui suurepärane inimene sa oled.“ Minekul suudleb salapärane võõras veel kättki. Kas sugulane või endine õpilane? Ei kumbki, selgub pärimisel, endine Elleri kooli õpilane hoopis teiselt erialalt. Vaike ütleb, et ega nad koolis palju kokku puutunudki. Ometi on see filmilik kokkusattumus ehe näide, kuidas Vaike Uibopuu inspireerib juba lihtsalt oma olekuga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht