Miks Mona Lisa naeratab?

On tänuväärne, et meie hulgas leidub entusiastlikke ja kompetentseid muusikuid, kes võtavad vaevaks ning süüvivad muusikasse niivõrd põhjalikult.

AURORA RUUS

Kontsert „Uuestisünd“ 7. I Estonia kontserdisaalis. Vokaalansambel Floridante Consort koos ansambliga koosseisus Maria Valdmaa (sopran), Maarja Helstein (alt), Joosep Trumm (tenor), Lodewijk van der Ree (tenor), Taniel Kirikal (bass), Villu Vihermäe (viola da gamba), Kristo Käo (lauto), Saale Fischer (orel) ja Andrew Lawrence-King (harf). Kontserdi kunstiline juht Andrew Lawrence-King. Kavas Orlando di Lasso, Cipriano de Rore ja Giaches de Werti vokaalmuusika Francesco Petrarca ja Torquato Tasso tekstidele.

Kui uueks aastaks antud tõotused veel settivad ning sobivat aega ootavad, ei lase muusikaelu vilgas talveunest taasärkamine enda järel oodata. Floridante Consort alustas uut aastat renessansiaja meistrite muusikaga, mis avas võimaluse äratada ellu kunagiste aegade lummavate kõlade esteetika.

Kontsert „Uuestisünd“ ilmestas seda renessansimuusika väikest renessanssi ajastutruu pühendumuse ning kirglikkusega. Ligi pooleteise aasta pikkuseks veninud ettevalmistusperioodist hoolimata kiirgas kontserdist värskust ning väljapeetust. Maitsekalt komplekteeritud repertuaar oli suurepäraselt struktureeritud, kogu kava jagunes neljaks osaks: Lasso Münchenis, Rore Ferraras, passagi, Wert Mantovas (ja lisalugu, mis kirsina tordil näitas ajastu esteetikat hoopiski vaimukamast küljest). Kuigi enamiku kavast moodustasid madrigali­laulud, juhatasid iga alaosa sisse instru­mentaalpalad (need olid tegelikult samuti madrigalid) ning iga teemaplokk järgis omaette väikest, ent terviklikku narratiivi. Kindlasti ei saa mainimata jätta ka Andrew Lawrence-Kingi sisukaid selgitusi kavalehel ning eriti tänuväärsena laulude eestikeelseid tõlkeid, mis aitasid tekstidesse süüvides madrigalide sisu ja olemust paremini lahti muukida.

Tekstikesksusest ei saa aga renessansiaegsest muusikast rääkides üle ega ümber, sest ajastule kohaselt on seos muusika ja poeesia vahel niivõrd tugev, et neid eraldi käsitledes kaoks selle kõige essents sootuks. Kui tänapäeval laialt levinud muusikas pole esimus enam tekst (niikuinii on see enamasti kahetsusväärselt primitiivne), siis renessansiajal oli see justkui muusika hing ja süda. Printsiip, et muusikat ei saa esitada ega mõista teksti adumata, võiks kehtida ka tänapäeval ning teisteski olukordades. Küll aga olid Floridante lauljad hakanud kontserdil kõlanud madrigalide tekstidega niivõrd aegsasti tutvuma, et kõigest paistis välja, kuidas nad tunnetavad ja mõtlevad läbi iga sõna koos juba omaette kultuurikihiks koondunud alltekstiga.

Kui polüfooniakunsti põhiprintsiibist tulenevalt on kõik hääled võrdselt olulised, siis kehtib see ka ansambli Floridante Consort sünergilise esituse kohta, kus võrdse tähelepanu all olid kõik liikmed – vahest välja arvata tõesti Maria Valdmaa kirglikud ja joviaalsed sopranisoolod.

Kris Moor

Armastusest ja südamevalust nõretavad madrigalid on renessansi humanistliku vaimu ja inimkesksuse markantne näide. Kui maalikunstis avastati selle inimkeskse vaatepunktiga kaasnev perspektiivne ruumikujutus, siis muusika lähtumine inimesest tõi endaga kaasa religiooni relevantsuse vähenemise, meelelisuse, nooditrüki leiutamise ning seega üha suureneva loominguvabaduse. Oma kaasaja ja möödunud aegade teadlik vastandamine oli enesetunnetuse tähtis komponent ka komponeerimisel. Seejuures on tähelepanuväärne, et kõnealuse kontserdi keskmes olnud renessansiajastu žanr madrigal on tegelikult kahe muusikalise traditsiooni (frottola ja canto carnascialesco) sulam, mis on üle võtnud karakteristikuid neilt mõlemalt. Tähtis roll madrigalide arenguloos on ka toona järjest kiiremini arenenud nootide trükkimisel ja avaldamisel, mis vajas selle ilmaliku laulu levitamiseks ning paremaks müügiks head nime. Kuigi madrigal on muusikaloole tuttav juba varasemast ajast, sai sellest XVI sajandi Itaalias väga peen, kunstipärane ja lihvitud žanr, mis oli justkui vastureaktsioon rahvalikumale muusikale.1

Olgugi et madrigalikunst on tõesti rafineeritud, maneristlik ning esimese hooga ehk mitte liiga hõlpsasti mõistetav, üllatab siiski, et ka tänapäeval on see jätkuvalt muusikalise nii-öelda kõrgklassi pärusmaa, sest kontserdile oli kogunenud vaid võrdlemisi teadlik publik, keda ei olnud suure Estonia kontserdisaali kohta just palju. Ometi oli saal omal moel täis, sest publik oli sedapuhku istuma pandud lavale, et kammerlik muusika sügavustesse ära ei upuks. Kuigi see lahendus on kahtlemata vajalik ja sobiv, ei saa jätta mainimata, kuivõrd eklektiliselt ning ebaloomulikult kogu see kontseptsioon mõjus. Tuleb küll tõdeda, et tänapäeval ei peaks enam forsseeritult autentseid rõivaid kandma ega igast (välisest) ajastutruuduse taotlemise võimalusest kinni hoidma, ent muusikale sobilikule atmosfäärile võiks pöörata siiski veidi enam tähelepanu. Praegusel juhul oleks mõni teine kontserdipaik muusika intiimsuse paremini esile toonud.

Ehkki muusika ja see ruum, milles ta paiknes ja kõlas, olid vastuolus, peab tegema kummarduse esitajatele. Kui polüfooniakunsti põhiprintsiibist tulenevalt on kõik hääled võrdsed, siis kehtib see ka ansambli sünergilise esituse kohta, kus võrdse tähelepanu all olid kõik liikmed – vahest välja arvata tõesti kirglikud ja joviaalsed sopranisoolod (Maria Valdmaa). Nii interpreedid kui ka lauljad paistsid silma pühendumuse ja professionaalsusega. Kõik ette kantud palad olid omanäolised, kuigi lühikesed, ning avasid renessansiaja ja -vaimu olemuse eri aspekte. Selle aja särav näide on Orlando di Lasso, kelle looming on kujundanud renessansistiili kõrgpunkti. Ta oli oma aja kõige kosmopoliitsem helilooja, keda tunti ja armastati üle kogu Euroopa ning kes tundis nii Põhja- kui ka Lõuna-Euroopa muusikatraditsioone.

Kuigi di Lasso oli oma madrigalide sõnade valikul võrdlemisi printsiibitu, on suure osa tekstide autor Petrarca, kelle poeesia oli ühtlasi ka Floridante kontserdi keskmes.2 Kavas enim esindatud helilooja – Cipriano de Rore – on oma loomingus neidsamu Petrarca värsse suisa fraas-fraasilt sõnadesse seadnud, kasutades selleks selget deklameerimisstiili. Omamoodi „sõnamaalis“ on pingsalt jälgitud eri emotsioone, mida kannavad sõnad, ning tõlgitud need subtiilselt kompositsiooni­tehnika mitmekesisesse keelde.

Ka Saale Fischer, kes mängis ansamblis seekord orelit, on öelnud, et just Petrarca värsside kaudu on võimalik aimu saada sellest kaunist ja rikkalikust keelest, mille „metafooridesse peidetud erootika on ehk põhjustanud ka tolle kuulsa äraseletatud naeratuse Mona Lisa palgeil“.3 Samal ajal on aga Mona Lisa naeratus sama salapärane kui selle autor, „mõistatuslik meister“ Leonardo da Vinci, kelle ümber paikneb peen udu.4 Võiks öelda, et da Vinci analoog mõjub siinkohal klišeelikult ja veidi triviaalselt, ent sellegipoolest ilmestab see renessansi markantse esindajana ajastu vaimu ning seeläbi ka pinnast, millelt on võrsunud toona kirjutatud muusika.

Renessanss surub varem esile tõusnud rahvuslikud stiilierinevused tagaplaanile ning püüab haarata universumit tervikuna. Ilu tõeline loomus ei seisne kaugeltki vaid selle üksikute osade ilus, vaid hoopis ülemeelelises ilus, mida saab tajuda meeltega tajutava ilu sees (ehkki ta on sellest üle).5 Renessansliku ülemeelelise ilu taaselustamine ei ole tänapäeva kiirustamist ja pealiskaudsust täis (muusika)elus kindlasti kerge ülesanne. Just seepärast ongi tänuväärne, et meie hulgas leidub entusiastlikke ja kompetentseid muusikuid, kes võtavad vaevaks ning süüvivad muusikasse niivõrd põhjalikult, et pakkuda pika töö ja vaeva tulemusena publikule võimalust sellest esteetikast osa saada. Võib-olla saab sellest aimu, kui küsida, miks Mona Lisa naeratab ning miks on renessansi renessanss ikka veel päevakohane.

1 Leeman L. Perkins, Music in the age of the renaissance. W. W. Norton & Company, Inc. 1999, lk 649.

2 Samas, lk 927–931.

3 Eesti Kontserdi kevadtalvine hooaeg algab renessansiaegse vokaalmuusikaga. – ERR 5. I 2022. https://kultuur.err.ee/1608455945/eesti-kontserdi-­kevadtalvine-hooaeg-algab-renessansiaegse-vokaalmuusikaga

4 Egon Friedell, Uusaja kultuurilugu I. Suurest katkust kuni Esimese maailmasõjani. Tlk Ilme Rebane. Kupar 2002, lk 223.

5 Umberto Eco, Ilu ajalugu. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004, lk 184.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht