Milleks üldse muusikat kuulata?

Muusikaga saab vaikust vältida ning lämmatada – nii saab sellest pelgalt üks vahend teiste seas.

AURORA RUUS

Muu hulgas kirjandusteadlase, filosoofi, esseisti ja kriitiku tiitliga pärjatud prantsuse-ameerika erudiit George Steiner (1929–2020) kasutab filosoof Martin Heideggerist rääkivas raamatus¹ tabavat metafoori kirjeldamaks, mida too peab silmas olemise unustuse ning üleüldse olemise kui sellise käsitlemise keerukuse all. Nimelt toob ta illustreeriva näitena esile muusika, sest just muusika on sarnaselt olemisega küll kõigile mõistetav, ent verbaalselt varjestatud.

Kuna Heidegger on siinmail taas – ammugi veel lihtsalt jätkuvalt – aktuaalne², tahan teemaringi avardamiseks osutada tema mõtete mõningatele seostele muusika(filosoofia)ga, hoolimata sellest, et Heideggeri muidu üpris vohava retseptsiooni hulgas ei leidu kuigi palju käsitlusi, mille keskmes oleks muusika.³ Selle asjaolu tingib muu hulgas tõik, et Heidegger ei käsitle muusikat oma kirjutistes kuigivõrd eksplitsiitselt (kui üldse). Peamiselt leidub neis vaid viiteid muusikale või muusikalisele sõnavarale ning seeläbi on leidnud tõlgendajad tema kirjutistest seoseid muusikaga esmalt ja enamasti metafoorsel tasandil. Vahest kõige mõjusam Heideggeri ja muusika seos tuleb esile tema ühe põhimõiste, häälestuse ehk Stimmung’i puhul, mis assotsieerub nii eesti kui ka saksa keeles muusikaga.

Heideggeri varasest elik käände-eelsest perioodist pärit peateos „Olemine ja aeg“ („Sein und Zeit“, 1927) algab tõdemusega, et küsimus olemise tähenduse järele on unustatud. Kuna selle järele ei pärita, viibitakse olemise unustuses ning seepärast peabki uuesti olemise järele küsima. Olemisel pole aga Heideggeri järgi entiteedi iseloomu ning juba olemise enda iseenesestmõistetavus pärsibki seda küsimist. Niisiis, vähe sellest, et meil puudub vastus mainit küsimusele, on ka see küsimus ise võrdlemisi hägune ning kindla suunata.

Olemise järele pärimine määratleb aga inimese kui Dasein’i, kes juba alati on oma olemist, kuna see ongi tema olemisviis: juba pelgalt tema loomuses on pärida oma olemise järele. Siinkohal on oluline, et olemine saab oma tähenduse ajalt (Die sein ist Zeit – olemine on aeg) ning olemise järele küsitaksegi niisiis ajahorisondist lähtuvalt.

Siit jõuame tasa üle silla sõites eespool mainit Steineri juurde, sest muusika ja olemise analoogia üks oluline moment on just nimelt mõlema temporaalne iseloom. Erinevalt paljudest teistest kunstivormidest teeb muusika olemisviisi kurioosseks olm, et sel on palju erinevaid väljendusviise või avaldumisvorme noodistusest elava ettekande ja salvestiseni. Seetõttu pole sel ka n-ö algupärast objekti. Sellegipoolest on muusika(teose) terviku ammendavaks adumiseks tarvilik eeltingimus selle otsast lõpuni läbi kuulamine (hea muusikalise kujutlusvõime puhul ka partituuri läbi lugemine). Kui ka sünteesida minevikus tajutud ehk kuuldud helid olevikus kõlavatega ning proovida nende põhjal järgnevaid helisid justkui ette ennustada, saab tervikust aru ikkagi alles siis, kui muusika ise on lõppenud, surnud.

Sellesama Dasein’i olemine, millest Heidegger räägib, on aga samuti surma poole ning just olemine surma poole on tema olemasolemist määratlev olemisviis: surm on otsekui „olemise artikulatsioon“.⁴ Rääkides surma poole olemisest muusika kontekstis tekibki niisiis intrigeeriv paralleel, sest ka muusika on oma lõpu kui surma poole. Olm, et muusika ühel hetkel n-ö sureb, konstitueerib selle olemise tajutavas maailmas muusika kõlades, sest kõlanud muusika on oma kõige täiuslikumal ja terviklikumal kujul paradoksaalsel kombel olemas alles siis, kui see on lõppenud. Seega on ka muusika kogu aeg oma lõpu poole: oluline pole siin aga mitte niivõrd lõpp kui sündmus, kuivõrd selle poole suunatus.

Muusika võrdlemisi kentsakast olemisviisist rääkides nendib ka Steiner, et ehkki muusikal on inimese mentaalsetele ja füüsilistele seisunditele tugev mõju, ei osata siiski öelda, mis muusika ise on.⁵ Muusika küll tähendab midagi, ent sellegipoolest ei osata seda kuidagi sõnastada. Või Heideggeri sõnadega: „Olemise defineerimatus ei elimineeri küsimust selle tähenduse kohta.“⁶ Niisiis jõuab Steiner järelduseni, et muusika puhul on selle olemine ja tähendus lahutamatud ning mõlemad tõrguvad sõnastamise vastu. Ometigi on muusika olemas, sest juba kogemus kinnitab seda. Kokkuvõtteks võetakse muusika olemist samamoodi iseenesestmõistetavalt, nagu võetakse iseenesestmõistetavalt olemise olemist.

Püüdmata siinse mõtiskluse pealkirjas püstitatud küsimusele vastust anda, tahan lõpetuseks siiski välja pakkuda paar Steinerist inspireeritud mõttekohta. Nimelt, ehkki muusika temporaalse iseloomu tõttu saab sellega heideggerliku olemise kui sellise ise­pärasel moel teemaks võtta, ei tasu unustada, et täpselt samamoodi saab muu hulgas just muusika abil olemise unustust veelgi süvendada. Muu hulgas näiteks siis, kui eristada n-ö süvenenud ja analüüsiv muusika kuulamine muusika kuulamisest (sageli kõrvaklappidest) selleks, et iseenda mõtteid ja ehk suisa iseenda olemist vaigistada.

Kui Friedrich Nietzsche kirjutas raamatus „Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja eikellelegi“, et „raske on elada inimestega, sest et vaikida on nii raske“⁷, kuna inimesed sunnivad kasutama keelt, saab selle edasiarendusena öelda, et ka iseendaga olla on raske, sest vaikuses endaks saamine nõuab kontemplatsiooni ja süvenemist. Küll saab aga muusikaga seda vaikust vältida ning lämmatada – nii saab sellest pelgalt üks vahend teiste seas. Ehkki loomulikult on siin erandeid ning tõlgendus- ja vaidlusruumi, kas või meie oma Arvo Pärdi vaikusest sündinud ja vaikusest pregnantse muusika või muusikateraapia näitel, on muusika kuulamise viisid ja eesmärgid siiski koos voogedastusplatvormide ja tehnoloogia arengu võidukäiguga ilmselgelt üha kiiremas muutumises. Küll aga on ehk selle tehnoloogia tõttu muusikast otsitava „vaikuse“ eesmärk üha enam just iseenda mõtete, ent võib-olla siis tõesti lausa iseenda olemise vaigistamine ja seeläbi olemise koorma kergendamine.

1 George Steiner, Martin Heidegger. The University of Chicago Press, 1992.

2 Vt Ahto Lobjaka hiljutine tõlketöö: Valle-Sten Maiste, Me kõik oleme potentsiaalsed Anaximandrosed. – Sirp 31. V 2024.

3 Üks oluline erand on artiklikogumik Heidegger and Music. Toim Casey Rentmeester, Jeff R. Warren. Rowman & Littlefield Publishers, 2022.

4 Eduard Parhomenko, Martin Heidegger. Toim Epp Annus. – 20. sajandi mõttevoolud, Tartu Ülikooli Kirjastus 2009, lk 243.

5 Vt nt Aurora Ruus, Mis asi see on, mida nimetatakse muusikaks. – Sirp 5. I 2024.

6 Martin Heidegger, Being and Time. Tlk Edward Robinson. Harper Perennial, New York 2008, lk 23.

7 Friedrich Nietzsche, Nõnda kõneles Zarathustra. Raamat kõigile ja ei kellelegi. Tlk Johannes Palla. Olion, Tallinn 2008, lk 74.