Milline on kultuurikorraldus muutunud maailmas?

Varsti on rohkem näha hübriidüritusi, mille puhul on küll mindud tagasi tavapärase ürituse juurde, kuid on kaasatud ka digilahendusi.

MERLI ANTSMAA

Foorum „Kultuurikompass: milliseks kujundame kultuurikorralduse uue ajastu?“ 7. V. Korraldaja Tartu linnavalitsuse kultuuriosakond. Esinesid Virgo Sillamaa (Music Estonia), Astrid Hallik (Tartumaa Omavalitsuste Liit), Marleen Viidul (Tartu linnavalitsus), Krõõt Kiviste (Shaté tantsukool), Vahur Keller (Kellerteater), Matis Leima, Joanna Hoffmann (Tartu kunstimuuseum), Berk Vaher (kirjanike liidu Tartu osakond), Marko Lõhmus (Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, Eesti muusika- ja teatriakadeemia), Linnar Viik (IT-visionäär ja Suure Muna leivaküpsetaja). Vestlusjuht Urmas Vaino.

Eriolukorrast ajendatuna sooviti seekord „Kultuurikompassi“ foorumil arutleda, millised on uue olukorra esimesed mõjud, kuidas tullakse toime piirangutega ja leitakse uusi lahendusi ning milliseks kujundame kultuurikorralduse uue ajastu. Esinejad olid eri taustaga, kuid siiski inimesed, kes on kujunenud olukorras hakkama saanud ja lahendusi leidnud. Põnev oleks olnud kuulda, kuidas tuleb toime kultuurikorraldaja, kes on pidanud kultuurimaja või kontserdimaja uksed kinni panema ja üritusi edasi lükkama, kui igapäevategevuse jätkamine on raskendatud.

Music Estonia tegevjuht Virgo Silla­maa oli esimese ploki üks esinejatest ning eriolukorra kehtestamisest alates on ta oma toimkonnaga teinud uuringuid, kirjutanud arvamusartikleid ja üldse hoidnud muusikavaldkonnas toimuval silma peal – häälekalt toetusmeetmete kujundamisel kaasa rääkinud ja avalikkust teavitanud. Ta tõstatas „Kultuurikompassil“ mitu teemat, näiteks peavad nii riik kui ka omavalitsused pärast eriolukorda kultuuriasutuste ja -organisatsioonide struktuuri ja tegevuse üle vaatama, et sellised kriisid asutusi edaspidi kohe jalutuks ei võtaks. Samuti rõhutati mitmes vestlusringis koostöö tähtsust, sest eri organisatsioonid saaksid üksteisele tuge pakkuda. Samuti toonitas Sillamaa, et muusika­valdkond on suur organism, mille seisaku tõttu kaotavad ka paljud teiste valdkondade organisatsioonid, nt tehnika rendifirmad, toitlustusasutused, majutusasutused jpt.

Kuigi on palju veebikontserte, virtuaaltuure ja muid võimalusi, et kultuurist osa saada, on kõiki vallanud ekraaniväsimus. Pealegi lähevad ilmad järjest ilusamaks, väljas on valgem ja piiranguid hakatakse leevendama. Muusik, helilooja ja õpetaja Matis Leima jagas oma kogemust, kus esimestel veebikontsertidel oli vaatajaid 200 kandis, kuid mida rohkem tekkis pakkujaid ja paremaks läksid ilmad, seda vähemaks neid iga kontserdiga jäi. Sama tendentsi on näinud ka Kellerteatri juht Vahur Keller, kelle kiire tegutsemine andis teatrivaldkonnas hea edumaa ja tegi teatri populaarseks, kuid nüüdseks on sealgi näha huvi vähenemist. Suurtest tuluallikatest ei saa samuti rääkida: professionaalse veebisalvestise või otse-eetri tekitamine on kulukas, kuid pileti hind ei saa olla samaväärne päristeatri piletiga. Keller lisas oma ettekandes, et nad ei saa garanteerida ka kõigile sama kvaliteeti, sest inimeste käsutuses olevad ekraanid ja vaatamisvõimalused on erinevad. Siiski on veebietendus andnud võimaluse senisest rohkem näidata lavastuse detaile, lavastuse fookust täpsemalt suunata ning jõuda nendeni, kes muidu teatrisse ei jõua.

Hea sissevaate huvihariduse valdkonda andis Shaté tantsukooli looja ning (ka Tartu tantsuakadeemia) tantsu­õpetaja Krõõt Kiviste, kes avaldas, kuidas neil kujunes tantsutreeningute veebi kolimine. Korraldaja vaatevinklist on see kindlasti kasulik juhtumiuuring ka seepärast, et Shaté tantsukool suutis säilitada suure osa kuumaksudest, jätkas hoogsalt e-treeningutega ja väärtustas organisatsiooni tugistruktuuri, et õpetaja saaks õpetada. Krõõt Kiviste nimetas märksõnu motivatsioon ja kommunikatsioon. Vaja on säilitada need mõlemad nii oma töötajate seas kui ka n-ö klientidele, seega lapsevanematele ja õpilastele. Ta avastas, et õpilased igatsevad tantsimise järele, samuti koges, et noorte seas on populaarsed improviseerimist vajavad ülesanded ja oma koreograafia filmimine. Uut hingamist ja motivatsiooni tõusu märkas oma õpilaste seas ka Matis Leima, kes on varemgi veebis tunde andnud. Oma pillimängu filmimine pani õpilasi rohkem keskenduma detailidega tööd tegema, oma vigu nähti paremini ning töötati rohkem.

Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 tunnuslause on „Ellujäämise kunstid“. „Kultuurikompassil“ visati nalja, et ehk peaks see olema „Kunstide ellujäämine“. Fotol Tartu 2024 esitlusmeeskond 28. IX 2019 koos lõppvooru kandidatuuriraamatutega: Nastja Pertsjonok, Triin Pikk, Erni Kask, Anneli Saro, Urmas Klaas, Berk Vaher, Jakob Päll, Kadri Laube, Kalle Paas ja Mariann Raisma.

Tartu 2024

Foorumi viimases plokis rõhutas IT-visionäär Linnar Viik, et eriolukorrast välja tulnuna hakatakse väärtustama kultuuritippe. Kultuurikihi keskpärases osas hakatakse aga võistlema digimaailmas toimuvaga. Vestlejad arvasid, et kõik soovivad tagasi minna füüsiliste ürituste juurde – kes julgeb neist kohe osa võtta, kes mõne aja pärast. Ühtlasi toonitati, et kultuuritarbijana peame olema hoolivamad ja hoolitsevamad ning kõiki korraldatud üritusi väärtustama – märkama, kui palju tööd ja vaeva on nende taga. Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia dotsent Marko Lõhmus tõi huvitava näitena kümne aasta taguse aja, mil töötuse kasv oli korrelatsioonis publiku kadumisega, ometi ei kadunud ustavate kultuuritarbijatena kuhugi pensionärid. Kas neil on aga nii palju digipädevust, et olla praegu toimuvaga kursis? Kas neil on julgust kultuurist osa saada, kartmata viiruse tagasitulekut? Neid küsimusi aruteludes küll ei puudutatud, kuid kindlasti tuleb sellele mõelda.

Vestlustest kujunesid välja mõtted, mis aitavad kaasa kultuurikorralduse uue ajastu kujundamisele. Need on ideed, mille korraldajad peavad omaks võtma, et end arendada ja näha oma üritusest kaugemale. Kindlasti on vajalikud kõikvõimalikud kompetentsikeskused, kus koostatakse juhiseid, korraldatakse koolitusi ja kokkusaamisi, kus kultuurikorraldajad saavad ideid vahetada.

Digikompetents

Praegusel ajal on edukad olnud need inimesed, organisatsioonid ja artistid, kes on leidnud oma sõnumi edastamiseks digilahendused. „Kultuurikompassi“ esinejatelt kõlas mitmel pool, et nad pidid õppima mitmesuguseid programme ja võtma appi uusi tööriistu. Digipädevus on eelarve ja projektide koostamise kõrval kultuurikorraldajale väga vajalik oskus. Astrid Hallik Tartumaa Omavalitsuste Liidust mainis oma ettekandes, et Tartumaa kultuurikorraldajate oskused on praegu eri tasemel, kuid töötajaid koolitatakse. Kindlasti on tähtis äsja õpitud oskust rakendada, et see kinnistuks.

Kui vanemaealised korraldajad oma digikompetentsi edasi ei arenda, saavad noored nende ees suure eelise. Nagu rõhutas ka Linnar Viik, saab samal ajal tähtsaks digitaalse ja traditsioonilise ürituse hübriid. Kirjanik, Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 kandidatuuri­raamatu peatoimetaja Berk Vaher tõi välja, et digipealetung tekitab ka vajaduse füüsilisi kultuuriüritusi rohkem väärtustada. Igal juhul tuleb üritust plaanides mõelda tegevustele, mis toimuvad erilises kohas, kuid kantakse üle ühismeedias. Matis Leima julgustas oma ettekandes õppima uusi tehnoloogiaid ning kindlasti ei tohi karta neid kasutada.

Kõigi ligipääsetavus

Nii Tartu kunstimuuseumi direktori kohusetäitja Joanna Hoffmann kui ka Kellerteatri juht Vahur Keller mainisid videoülesvõtteid, mis on andnud võimaluse ka vaegkuuljatel kultuurist osa saada. Joanna Hoffmanni sõnul plaanitakse muuseumi giidituuridega jätkata. Kellerteatri etendused ei ole küll eraldi kirjandustõlkega, kuid on dubleeritud eesti ja inglise keelde, ning samuti on suurperedel võimalus vaadata etendust ühe pääsmega. See on toonud kultuuri lähemale neile, kel muidu oleks olnud raske selleni jõuda.

Kultuurikorralduses peab ligipääsetavust alati silmas pidama. Kuigi erivajadustega publikule on aastatega järjest rohkem mõeldud, jääb see publikusegment planeerimisfaasis sageli kõrvale. Tihtipeale on küsimus piiratud eelarves ning suuremas kulus. Kui kontserdisaalis on ratastoolikoht olemas, siis juba ongi justkui hästi. Kas veebisait on aga vaegnägijasõbralik? Kas on võimalus näiteks eksponaatide kirjeldused punktkirja panna? Ehk on võimalik veebisaidile lisada tõlkega videoid ja helikirjeldusi, et publik saaks end vajaduse korral lisainfoga kurssi viia. Kultuurile ligipääsu parandamiseks saab palju ära teha.

Ohutus

Ürituse ohutuse idee saab värskenduse. Kui muidu oli peatähtis palgata turvamehed, et ohjeldada joovastunud publikut, samuti arstiabi kättesaadavus ning tuleohutus, siis nüüd on tähelepanu all puhastusvahendite tagamine ja publiku arvu ohjamine ürituse territooriumil haiguste leviku vähendamiseks. Viljandi kultuuriakadeemia kultuurikorralduse õppekavas on ohutusega seotud aine juba aastaid oma kohal, kuid nüüd ilmselt on vaja seda uue olukorra järgi kohandada. Marko Lõhmus lisas vestlusringis, et põnev on jälgida, kuidas on eriolukord mõjutanud muusika- ja teatri­akadeemia kultuurikorralduse magistritööde teemasid ning analüüsida trendimuutusi.

See, kuidas inimesed ohutusest mõtlevad, kindlasti muutub. Isegi kui tavaolukord taastub, eelistavad mõned veel mitte niipea suurüritusele minna, vaid jälgivad olukorda kõrvalt. Samal ajal ootab osa publikust pikisilmi kõige taastumist, et kontserdil esiritta naasta. Neile kõigile peab kinnitama ürituse ohutust – neile, kes ei julge veel tulla, ja ka neile, kes kindlasti kohale tulevad. Ürituse ohutus peab olema hoolikalt läbi mõeldud, kirja pandud ja avalikkusele selgitatud. „Juhul kui …“ korral teavad kõik, mida tegema peab, kelle käest infot küsida ning säilib turvatunne, et kõigi aspektide peale on mõeldud.

Paindlikkus ja avatus

Eriolukord on kindlasti õpetanud paindlikkust. Edukad on olnud need, kes kiirelt kohanevad. Nüüd on ka suuremad skeptikud oma ideed vastavalt võimalustele teostanud. Kultuurikorralduses jätkatakse paindlikult koos uute ideedega.

Eriolukord on toonud nutikaid lahendusi muidu keelatud tegevustele, näiteks muuseumieksponaadid akendel või autokino Vilniuse lennujaama territooriumil. Selline leidlikkus ja ideejulgus võiks jätkuda. Kui mingi üritus ei saa toimuda kehva ilma, lennuliikluse seiskumise, viiruse leviku või muu tõttu, on korraldajal siis välja pakkuda mitu lahendust ja ta valib neist sobivaima.

„Kultuurikompassi“ osalejad arvasid, et ehk jääbki mõni tegevus digitaalseks ning saab rohkem näha hübriidüritusi, mille puhul on küll mindud tagasi füüsiliste ürituste juurde, kuid on kaasatud ka digilahendusi.

Struktuur ja analüüs

Virgo Sillamaa rõhutas, et uued olud kultuurivaldkonnas ja -korralduses peavad kaasa tooma struktuuride analüüsi ja korrastamise, nii et eriolukorras saadaks ka edaspidi hakkama ja süsteem ei kukuks kokku. Igas asutuses, samuti valdkonnas üleüldiselt on vaja analüüsida, millised on ohud, kuidas neist hoiduda, mida teha kriisiolukorras, et säiliks kommunikatsioon ja usaldus – seda mainis huvihariduse puhul ka Krõõt Kiviste. Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Marleen Viidul tõi esile linna uued pikaajalised tegevustoetused, mis olid küll osale organisatsioonidest plaanitud juba enne eriolukorda, kuid tagavad neile nüüd teatud stabiilsuse. Toetuste poole püüdlevad kindlasti paljud korraldajad.

Virgo Sillamaa kutsus üles panema muusikavaldkonnas rõhku ka metseenlusele ning kujundada süsteeme, mis aitaksid hoida suuremaid fänne ja suhet nendega. Sillamaa näide tugines džässiklubile Philly Joe’s, kes platvormi Patreon kasutades on teinud just sellise püsiannetustele tugineva metseenluse süsteemi.

Kindlasti peavad korraldajad omavahel suhtlema. Astrid Hallik kirjeldas, kuidas Tartumaa kultuurikorraldajatel on iganädalased koosolekud, tegeletakse strateegia ja töökavaga. Möödunud kuude jooksul on ära jäänud tohutult eri suuruse ja kaaluga üritusi, millest osa on paar kuud edasi lükatud, paljud aga järgmisse aastasse üle viidud. Omavaheline suhtlus aitab kultuurikalendrit planeerida ja kooskõlastada, sest kui iga üritus tähendab ka partnerite kaasamist, olgu selleks tehnikapartner, toitlustaja või kohalikud koorid ja rahvatantsijad, siis on vaja tegevus koordineerida.

Kui esimesest ehmatusest on taastutud, jagub inimestel motivatsiooni, et kriisieelsest elust palju kaasa tuua, loodab Berk Vaher. Enamiku esinejate arvates taastub kultuurielu sellisena, nagu see oli enne kriisi – võimalik, et esialgu küll vähema hulga korraldajatega. Määrav on publiku soov kultuuriasutusi külastada ning kultuuritegelasi ja -korraldajaid toetada. Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 tunnuslause on „Ellujäämise kunstid“ ja „Kultuurikompassil“ visati nalja, et ehk peaks see olema „Kunstide ellujäämine“. Loodame siiski, et tegelik olukord seda ei nõua.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht