Mina kuulan ainult õiget muusikat!

Ühe kuuldemänguga ei kao levinud arvamused kuhugi, kuid sest saadu on kõigile muusikaõppuritele ja niisama muusikutele toeks ses hinnangurohkes ühiskonnas.

GREGOR KULLA

Matis Leima kvadrofooniline kuuldemäng ja digialbum „Ülem heli“.

Kuuldemäng? „Muusikast ja helidest rääkiva loo jaoks sobib kuuldemängu formaat eriti hästi, sest kuulaja kogeb kõike kõrvadega,“ on Matis Leima tutvustanud oma suurimat teost portaalis Hooandja.1 Milleks meile muusika? Kuidas muusikat hinnata? Millist muusikat hinnata? Nendele küsimustele on Matis Leima võtnud vastata oma 63 minutit kestvas kvadrofoonilises kuuldemängus „Ülem heli“.

Leima mõte vapustas mind, sest teema pakub mullegi suurt huvi, võib-olla teeb ka muret. Loojana on keeruline orienteeruda tänapäeva maailmas, kus tagasisidest on saanud igapäevaelu vältimatu osa: oleme sellega harjunud ja saame selle kaudu pidevalt teavet, kas see, mida teeme, on õige. Puutume kokku nii paljuga, samal ajal nii piskuga, sealhulgas muusikas. Muusika ümbritseb meid igal pool: poes mängib taustaks selle nädala või kuu populaarseim mixtape, tänaval kostab kokteilibaarist drum’n’bass’i ning autogagi raatsivad vähesed sõita vaikuses. Enamjaolt tarbitakse seda, mis kätte satub või mida sisse söödetakse. Sellega harjutakse ning uuega kohanemine nõuab energiat, mida jagub lugematute argimurede kõrval vähestel. Popmuusika on kujunenud oskuslikult viimistletud disainkaubaks, klassikaline elitaristide õhtutäiteks, nüüdismuusika liigkeeruliseks. „Eks probleem on mingil määral ka selles, millist muusikat inimene vajab. Kaasaegne inimene kõrge elutempo ja rohke töö ja tegevuse juures vaevalt et vajab väga keerukat muusikat. Ja meie muusika on sageli ülepingutatult keerukas,“2 on nentinud Aarne Männik, kui temalt päriti 1970ndatel uue muusika kitsa ringi kohta. Valitakse kättesaadavaim ning hoitakse sellest kinni. Kuulaja tähelepanu on kujunenud omaette kaubaks. Kui kuulata Youtube’is või Spotifys Ariana Grande ja Justin Bieberi lugu „Stuck with U“ või Beethoveni üheksandat, siis tehisintellekti valem täieneb ning edaspidi kuuled vaid sellesarnast. Facebook hakkab soovitama lehti, mida laikida, ja gruppe, millega liituda. Äärmiselt hõlbus on oma mätta otsa jääda ning muu kohta öelda „ma ei saa aru“ või „see pole muusika“.

„Muusika ongi klassikaline, muidu ei saa seda muusikaks nimetada. [—] Poppmuusika on populaarne. See tähendab, et pikema jututa selle poolt on maailm – meie populatsioon – oma hääle andnud! Improvisatsioon on ainus aus musitseerimisviis ja seepärast on see kõigist teistest muusikastiilidest parem!“3 Selliste ilusate mõtetega puutub mingil hetkel kokku iga muusik ning halvimal juhul hakkab neid ise reprodutseerima, sest mingi seisukoha peab ju ometi võtma. Kui Matis Leima kuuldemängu „Ülem heli“ (sõnast „ülemheli“, tähendab kõige paremat heli või heliteost) peategelane saadab oma seitse poega uurima, mis on õige ja vale muusika, siis jääb ta just seda sorti arvamuste tormi kätte. Peategelane on isa ja dirigent, kes on pärast antud kontserti koju jõudnud muserdatuna, sest ei saa aru, kas see, mida ta teeb, on kunnaline, õige. Ta manab omaette erudeeritust tähistavas ladina keeles: „Musica mundana …, […], musica humana …, concordia vocis et mentis …“ ning langeb sügavasse meelehärmi, tunnistades teenrile, et ta enam ei suuda: tema viimane püüe eristada head muusikat halvast on lennanud vastu taevast. Pojad saadavad oma avastustest isale ippolitlikke kirju.4 Isa ja poegade rolli kandev Marius Peterson loeb kirjad ette ning mälub loetu üle, igale tekstiosale järgneb helilooja teos peatükile teemakohase muusikaga. Seitse poega sümboliseerivad seitset suunda muusikas (see kajastub ka teose alapealkirjades): popp, traditsioon, religioon, loodus, süntees, süsteem ja improvisatsioon. Vaid viimases sümbioosi peatükis ja epiloogis väljendab pereisa kirjade lugemise vahel oma mõtteid. Teosel on muinasjutuline lõpp: isa lahendab peremure. Ta vastab poegadele: „Jah, popmuusika ongi see kõige kõigem!“ ning lisab, et klassikaline oli oma aja popmuusika ja india popmuusika kõlab nagu pärimusmuusika, tänapäeva pärimusmuusika on praegu popmuusika. „Olgu kaasaegne- või vanamuusika, folk- või rokkmuusika, nende kõigi ühine nimetaja algab ikkagi m-tähega. Mehed, vennad, te olete tõesti oma peene ala parimad asjatundjad, aga ennekõike olete te minu pojad. Kõige selle juures pole teie vanaks jäänud isa soovinud teid kasvatada võistkondadeks, vaid meeskonnaks! Kuulake ja pange tähele: te olete vennad ka muusikas.“

Matis Leima kuuldemängu „Ülem heli“ peategelane on isa ja dirigent, kes on pärast antud kontserti koju jõudnud muserdatuna, sest ei saa aru, kas see, mida ta teeb, on kunnaline, õige.

Maris Savik / Rockphoto Studio

Kuuldemäng on kraaditöö kohta äärmiselt meisterlik, nii digialbumi kujunduselt kui ka helitehniliselt. On ütlemata tänuväärne luua elektro­akustilise eriala hõlmas midagi, mis on orienteeritud kuulaja harimisele, heita oma loominguga valgust paljude sees kedranud loometegevusega seotud murekohtadele ja küsimustele. See võib olla millegi sootuks värskema, omanäolisema ja vabama algus. EMTA professor Margo Kõlar on sedastanud ajakirjale Muusika: „Noorte huvid ja ootused kujunevad meediauputuse tingimustes ning on sageli orienteeritud popkultuurile. Süvamuusika, eeskätt nüüdisaegne, kipub jääma kõrgkoolieelses hariduses ja kogemuses tagaplaanile.“5 Tulevikus looks kõrgkooli tasemel parema tasakaalu, kui kunstmuusika kõrval oleks ka filmimuusika ja laulukirjutamise eriala.

Matis Leima on muusiku ja heliloojana end Eestis juba tõestanud. Teose salvestused on selged, detailsed ja viimistletud, tekst läbimõeldud. Teos pidi olema heliloojale äärmiselt hingelähedane, kui sellega nähti seesugust vaeva: Hooandja platvormil rahakogumine, teose reklaamimine, pildimaterjali hankimine, salvestamine, näitleja ja interpreetide leidmine, mitmekesise muusika loomine jne. Teose ainestik on kiiduväärt, väga hariv ja illustreerib hästi eri muusikasuundi.

Kogu materjalist kumab kõrgkultuuri viljelejale omast eemust: pildimaterjal oleks justkui pärit möödanikust, mis kiirgab minu arvates võõrast eluviisi. Rikkus ja luksus, samuti kuuldemängu keel ja toon kuuluvad minevikku ja väljuvad minu samastumisraamidest. Võib-olla pole samastumist taotletudki? Sellegipoolest pani mind kulmu kortsutama kuuldemängu värv. Leima, kes on olnud kimpus „karmide ning rohkem või vähem varjatud hinnangutega muusikale“,6 mida loob või armastab, on loonud kuuldemängu, et kriitikaamburite nooli nüristada. Teema on õrn, sest levib arvamus, et maitse üle ei vaielda, ning seda kaitstakse kirglikult. Kunstmuusika vallas ei peeta levimuusikat helivõngete vastuvõtmise vääriliseks. Helilooja üritab mahuka teose vältel mõista anda, et „üks muusika avaldumisvorm pole teisest õigem, parem, väärtuslikum. Igasugusel muusikal on eluõigus, kui keegi seda kuulata või mängida soovib“.

Sellegipoolest on Leima värvinud oma kuuldemängu mulle mõistmatut värvi. Teener, ladina keel, uhked sõnakõlksud, näitleja tohutu melanhoolia, seitse poega ja möödanik on kõik märgid, mis juhatavad mind vastassuunda. Kõigele arhailisele järgneb ilmatu kontrastne elektrooniline muusikanäide, mis ei loo minu meelest ühtset pilti – otsad ei lähe kokku. Jääb mõistatuseks, kus paikneb kuuldemängu tegevus ajateljel. Ehk kehastab stereotüüpne romantiline meesfiguur oma seitsme poja ja kõrgi keelega muusikas vananenud arusaama, mida püütakse kuuldemänguga ümber lükata. Plaadi tekstimaterjalis on kajastatud nn üllatusmunad, kus helilooja on täpsustanud, kust kõlanud muusika pärineb või mille ainel miski on sündinud. Näiteks avamängus koosneb elektrikitarri partii Brian May „Bohemian Rhapsody“ tagurpidi pööratud kitarrisoolo lõikudest ja kaheksanda loo raadiokatke „Unbelievable! The fact that he doesn’t make sense, is what makes sense!“7 võtab tähelepanuväärselt kokku filosoofia, kuidas kunstis vanu mustreid murda. Üllatusmunade peatükk oleks olnud sobiv koht ka kuuldemängu ideelise plaani täpsustamiseks, valikute põhjendamiseks.

Kõigest hoolimata kannab kuuldemäng väga olulist sõnumit: mis tahes muusika on võrdväärne. Julgustav on täheldada, kui palju mahub vaid heliriba sisse, kui palju on tähele panna ja kui palju on võimalik tähele panna. Muusika annab tekstile ohtralt juurde ning emotsiooni saab juhtida, ilma et nähtu seda mõjutaks. Teater sinu kõrvas! Tore on asju ette kujutada ning oma vaimumaailma luua, olgugi et sel korral tekkis minu maailm heliplaati kaunistavate fotode ja heliplaadilt kuuldu maskuliinsesse miljöösse, mis mind natuke heidutas. Kummatigi on Matis Leima astunud suure ja uue sammu Eesti muusikavaldkonna harimise teel. Ühe kuuldemänguga ei kao levinud arvamused kuhugi, kuid sest saadu on kindlasti kõigile muusikaõppuritele ja niisama muusikutele toeks ses hinnangurohkes ühiskonnas.

1 Hooandja projekti „Matis Leima kuuldemängu „Ülem heli“ plaadistamine“ kirjeldus.

2 Immo Mihkelson, Uus heli. Eesti Raadio eesti muusika uuenemises 1956–1980. – NYYD-muusika. Uued helid Klassikaraadios. Toim Immo Mihkelson. Eesti Raadio / Klassikaraadio, Tallinn 2007, lk 88.

3 Hooandja projekti „Matis Leima kuuldemängu „Ülem heli“ plaadistamine“ kirjeldus.

4 Tegelane Ippolit Terentjev Fjodor Dostojevski raamatus „Idioot“.

5 EMTA erialad lähivaates. – Muusika 2019, nr 9. https://www.ajakirimuusika.ee/single-post/2019/09/18/EMTA-erialad-lähivaates

6 Matis Leima, „Ülem heli“ digiplaadi pildi- ja teksti­materjal.

7 „Uskumatu! See, et sel puudub mõte, ongi mõttekas!“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht