Minimalistlik „Tannhäuseri” lavastus

Allan Vurma

Richard Wagneri romantiline ooper „Tannhäuser”: lavastaja Daniel Slater (Inglismaa), dirigent Vello Pähn, kunstnik Leslie Travers (Inglismaa), valguskunstnik Anton Kulagin, liikumisjuht Kati Kivitar. Estonia koor, poistekoor, orkester ja solistid, nimiosas Mati Turi, Venuse ja Elisabethi kaksikrollis Heli Veskus ja Aile Asszonyi. Esietendused 14. ja 16. III Estonias. Richard Wagneri idee oli liita muusika, sõnakunst, näitlemine ja kujutav kunst ooperis üksteist toetavasse tugevasse harmoonilisse tervikusse. Estonia seekordse lavastuse puhul, mis on läbi viidud ajatus modernistlikus võtmes, on õnnestunud tegijatel sellele ideaalile küllaltki ligidale jõuda. Seda eelkõige nende ooperikülastajate meelest, kes seadsid end samale lainele väljapakutud minimalistliku visuaalse sümbolitekeele ja staatilisevõitu lavategevusega. Inglase Daniel Slateri režii aluseks on lihtsad puhtad kujundid ja liikumisskeemid, mida toetab tema kaasmaalase Leslie Traversi napp, kuid kõnekalt ja täpselt lavastusega hästi haakuv lavakujundus, aga samuti valguskunstnik Anton Kulagini töö. Selles lavastuses on suur kaal ka ooperimaailmas harval tegelaskujude ehedatest tunnetest kantud draamanäitlejalikul kehakeele ja miimika peennüansside väljatoomisel, seda eriti ooperi peategelaste Tannhäuseri ja Elisabethi puhul. Me ei saa muidugi kunagi päris detailideni teada, mis toimus Wagneri ooperite ettekannetel tema enda eluajal, kuid omamoodi paralleelina võib olla kõnekas see, et erinevalt Itaaliast olid tolleaegsel Saksamaal nii mitmedki ooperilauljad õppinud alguses nimelt draamanäitlejaks, nende hulgas ka Venuse rolli esmaesitaja Schröder-Devrient. Ka näitlejate draamaliku esituskunsti ühendamine hääle vokaalse laulvusega oli üks Wagneri kandvatest ideedest.

Ooperi „Tannhäuser” aluseks on arhetüüpne teema: püüe leida lepitust ja tasakaalu inimhinge kahe vastandliku tungi, impulsiivse sensuaalsuse ja mõistusliku maailma korrastatuse vahel. See avaneb rüütellaulik Tannhäuseri tegutsemise, kannatuste ja hukkumise loo kaudu, kus viimane sõna kangelase üle kohtumõistmises ei jää surelikele, isegi mitte paavstile, vaid ainult taevasele väele. Kahte vastandlikku poolust esindavad tegevuspaikadena Veenusemägi ja Wartburg. Omaette allteemana võib selles lavastuses tajuda ka meheliku ja naiseliku tunnetusmaailma omavahelisi kulgemisnurki, milles leidub nii üksteisest mööda elamise paralleelsust, konfliktset ristuvust kui ka teineteise poole püüdlemist ja ühisosa. Visuaalseid assotsiatsioone ooperis juhtuva seda laadi mõtestamiseks võis leida näiteks üle terve lava domineeriva kahe kõrguva paralleelpinna näol, mis etenduse käigus muutsid oma paigutust nii, et kitsas ruum nende vahel avardus punakast valgusest täidetud kolmnurkseks alaks sensuaalse maailma stseenides.

Olgugi et Wartburgi ja Veenusemäge on vastandatud (ühelt poolt wartburglaste rangelt ühesugune kostüüm ja soengulõige, nende liikumisjoonise korrapärasus – omaette nauditav vaatepilt – ja mustvalge maailm ning teiselt poolt varieeruvate kostüümide kaleidoskoop, väljendusrikkad liigutused ja lai värvipalett Veenusemäel), jäi peategelaste kuulumine ühte või teise maailma ambivalentseks. See väljendus näiteks Venuse ja Elisabethi rolli andmises ühele ja samale lauljale, aga ka Elisabethi Veenusemäe koloriidiga harmoneeruvas punases alussärgis, mis paljastus võistulaulmisel, või Tannhäuseri lipsuta avatud särgikaeluses muidu normikohase Wartburgi musta ülikonna all (samas stseenis). Visuaalselt kontrastse ja emotsionaalselt tugevana mõjusid ka inimeste allasurutud tunnetele ja meele surutusele vihjavad palverändurite protsessioonid ning hermeetilistesse vitriinidesse ahistatud tüdrukute vaevlemine kolmandas vaatuses.

On päris selge, et Eesti kui majanduslikult kitsalt elava väikeriigi ooperiteatril on raske saavutada kõiges samasugust meisterlikkuse ja viimistletuse taset, mida võime kohata Govent Gardenis või METis. Seetõttu võime andestada siin-seal silma hakkava konaruse dekoratsioonides, rütmiloksu orkestris või isegi veidi loperdava, kilkava või detoneeriva noodi solisti esituses, kui ettekandest tekib sellegipoolest nauditav elamus. Estonia „Tannhäuser” andis elamuse ka muusikaliselt, sest dirigent Vello Pähna kujundatud kõlaline faktuur oli läbipaistev ja selle arhitektooniline karkass selge. Orkestriaugu liikuv põrand paiknes seekord harjumuspärasest madalamal, millega saavutati solistide hääle kandvust arvestav hea dünaamiline tasakaal. Vokaliste toetas veelgi dekoratsioonide lai heli peegeldav pind nende selja taga. Tundub siiski, et lõpptulemus võis üsna palju oleneda ka istekohast saalis. Kui istusin 14. märtsi etendusel rõdukaare all parteri tagareas, siis tundus orkestri kõla isegi ülemäära kammerliku ja tuhmina, laupäeval viiendast reast kuulates oli balanss aga suurepärane.

Wagneri ooperite lavaletoomine pole mõeldav ilma väga võimekate lauljateta, sest vokaalpartiid helilooja kirjutatud üha edasi kulgevas lõputuna näivas muusikakangas on pikad ning nõuavad sageli lisaks ka tugevat dramaatilist kandvust ja vastupidavust. Solistidest moodustasid tugevama harmoonilise paari Mati Turi Tannhäuserina ja Aile Asszonyi Elisabethi/Venusena. Nende hääletämbris ja füüsilises kujuski on sarnasust, nad näivad üsna ühte moodi tunnetavat Wagneri muusikat ja ka kogu ooperit. Nende rollikujunduse emotsionaalsus ja omavaheline suhtlus mõjusid ooperistampidest vaba ja ehedana. Nauditav oli jälgida näiteks juba ooperi avamängu taustal toimunud tumma läbilavastatud kehakeelset stseeni. Hästi kandsid ka ülidramaatilised stseenid, näiteks teises vaatuses, kus wartburglased Tannhäuseri hülgavad, kuid emotsionaalselt vapustatud Elisabeth ei mõista Tannhäuseri süüd ja palub inimestel kuulata tema hukkamõistmise asemel Jumala tahet. Südantlõhestavana mõjus stseen, kus Asszonyi kehastatud Elisabeth otsis asjatult Tannhäuserit Roomast tagasipöörduvate palverändurite rivist.

Ka Heli Veskusele sobis mõlema naise roll hästi ja tema esitus oli professionaalne. Nagu Tannhäusergi Elisabethi kiindunud minnesinger Wolframina olid tugevad nii Rauno Elp kui ka René Soom. Kui Elbi tegelaskuju oli mängitud wartburglaslikult külmaks, siis Soomi kehastatud Wolfram väljendas oma lauluga samal ajal ka nukrat siirust ja soojust, näiteks üldtuntud „Ehatähe aarias”, lisades wartburglaste reglementeeritud maailmale teiseplaanilise allhoovuse. Publiku tunnustava aplausi pälvis ka noore lapskarjuse Marek Huntsaare (esimesel etendusel Armani Pogusjan) heal tasemel esitatud keeruline partii. Ehedana mõjusid ansamblites ja väikestes soololõikudes teised minnesingerid eesotsas maakrahv Hermanni kehastanud Pavlo Balakiniga. Põhjendatud ja selgelt läbi viidud karakter oli koorinumbritel (koormeistrid Marge Mehilane ja Hirvo Surva), mis kulmineerusid võimsaks apoteoosiks ooperi finaalis. Suurem roll ja kindlam teostus tuli seekord meeslauljate poolelt.

Kokkuvõttes, nii ooperi intrigeerivalt mõjunud kujundus kui lavastus toetasid selgelt Wagneri muusikas toimuvat ning lauljate esitus pakkus võimsa vokaali kõrval ka draamanäitlejalikult ehedaid tundeid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht