Mis oli see kohatu „teine“?

Maailma muusika päevade mitmekesine muusikapidu heidab valgust ka võõrustajamaa mõtisklust ja loodust rõhutavale panusele.

SIMON CUMMINGS

Eesti muusika päevad ja rahvusvahelise nüüdismuusika ühingu (ISCM – International Society of Contemporary Music) rahvusvaheline nüüdismuusika festival, World Music Days ehk maailma muusika päevad 2. – 10. V Tallinnas, Tartus ja Laulasmaal.

Tallinna linnahall on koht, kus olen käinud iga kord, kui olen viimase nelja aasta jooksul Eestis olnud. Käin seal selle täielikku ühitamatust nautimas ja imetlemas. Muidugi on Tallinnas hulk harilikke kontorihooneid, pilvelõhkujaid jne, mis on palju suuremad ja teravamad kui vanalinn ja seda ümbritsevad müüri­lõigud. Linnahall on aga teist­sugune, selle arhitektuuri iseloom tundub nii võõras: see on massiivne, toores, laialivalguv ja vankumatu. Justkui insenerikunsti testament, mis on projekteeritud nõnda, et see avaldaks tohutut mõju. Ja see ongi igas mõttes imposantne. Mulle tundub, et kõik selles vastandub suurele osale Eesti nüüdismuusikast, mille iseloom on õrn. Seal rõhutatakse selliseid asju nagu mõtisklus ja võib-olla ka väiksus, teadlikkus loodusest, orgaanilisest maailmast ja intuitiivsest loomingulisusest, ollakse avatud pigem diskreetsele olemisele kui sellele, mida me vahetult näeme ja tunnetame, või muljeavaldamisele. Linnahall on Tallinna „teine“, ses linnas sama kohatu kui astronaudi jalajälg kuul.

Sel aastal kombineerusid Eesti muusika päevad oma 40. aastapäeval ISCMi maailma muusika päevadega ja juba enne Eestisse tulekut mõtisklesin, kas nende kahe väga erineva festivali kohtumisel võiks tekkida samalaadne kohatu tunne. Kas need töötavad koos, istuvad kõrvuti või on vastandid – äkki suisa vastased? Viimastel aastatel olen Eesti nüüdismuusika mõtlemist mõneti tundma õppinud ja vaimustunud selle suhtest ülejäänud muusikamaailmaga. See suhe on keeruline: olen tajunud erineval määral huvipuudust ja/või segaduses olekut, kohati isegi vaenulikkust selle suhtes, mis toimub väljaspool riigi piire. Nõnda siis tõotas nende kahe festivali kokkupõrge tulla ääretult põnev.

Nagu alati, oli muljetavaldav sündmus reedeõhtune orkestrikontsert Estonia kontserdisaalis, kus esines Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Olari Eltsi dirigeerimisel. Üks selle kava eredamaid teoseid oli Lotta Wennäkoski kitarri­kontsert „Susurrus“. Kummastaval kombel kõlas see peaaegu nagu harilik kontsert, kus suurem osa helikõrguslikust materjalist on kustutatud. See viis huvitava topelttegevuseni: tuli kuulata otseselt helisid, aga ka kuulata n-ö läbi helide, panna kujutlusvõime abil liha luudele. Kõigist teostest parim oli Ülo Kriguli „kuskil … kõlade murdudes“. Mitte miski sel kontserdil ei demonstreerinud sellise selgusega heliloojat heliga lõbutsemas, sõna otseses mõttes mängimas. Kuulaja juhatati läbi pidevalt muutuva faktuurimaastiku, kus suur helikõrguste meri muutus pärast kokkupõrget käänuliseks, tihedad kiirelt muutuvate nootide klastrid lõid aga kääksuvatest klaverikeeltest ja basstrummist lahku (maagiline efekt) ning mürinad ja taevalikud helid olid õnnelikult kõrvuti.

Maria Kõrvitsa uus teos „Öö/Night“ näitas tema jätkuvat huvi külma ja pimeda keskkonna vastu. Võimatu oli kuulda, kus lõppes meloodia ja algasid kaunistused. Fotol Maria Kõrvits, taustal Liis Viira.

Rene Jakobson

Ühel kammermuusikakontserdil esines Una Corda, kus saavad kokku ahvatlevalt sümpaatsed tämbrid: kannel, harf ja klavessiin. Mitmes teoses oli kasutatud lähedase tämbrisuhte võimalusi. Kõige pidurdamatum oli Mirjam Tally, kelle teoses „Voolujoon“ tuli triol kaelamurdval kiirusel lipata läbi tiheda improvisatsiooniliste žestide pilve, pärast väikest hingetõmbepausi saavutati aga tohutu kaal ja ülevus. Maria Kõrvitsa uus teos „Öö/Night“ näitas tema jätkuvat huvi külma ja pimeda keskkonna vastu. Ettevaatlikult, peaaegu pidulikult edastas kogu trio sama põhiideed, seda mängiti justkui üksteise lauseid lõpetades. Kokku mõjus see efekt hüpnootiliselt: võimatu oli kuulda, kus lõppes meloodia ja algasid kaunistused. Selgus tuli hiljem, kui valjude klastrite rida vallandas ootamatu ja rõhutatud kulminatsiooni. Selles puhangus oli aga midagi peaaegu ebaloomulikku, päris kindlasti ebamugavat: kui trio jälle taandus, sai selgeks, et just seal see muusika tahabki olla, sisemises vaikuses ja mõistatuslikkuses. Jumalik.

Festivalil sai kuulda palju elektroonikat hõlmavat muusikat. Marianna Liigi teoses „Mets“ on tõelist manavat jõudu. See algab imeväikeste kompivate helidega, justkui varitseksid kõikjal ruumis kujutletavad olendid. Nende kõrval kõlasid pikemad ja kandvamad helid, mis näisid olevat inimhääle tekitatud, kuid kõlasid ometi nagu vihisev tuul. Ehkki teos algab justkui mõneti distantsilt, kasvab „Mets“ kulminatsioonis ülivõimsaks, näidates, kui palju potentsiaalset energiat on sellesse lukustatud ja ootab vabanemist. Walesi helilooja Andrew Lewis oli leidnud ootamatult inspiratsiooni eskalaatorikiunatustest, mille ta on teoses „Straatmuziek“ ehk „Tänavamuusika“ tõlkinud altflöödi, bassklarneti, klaveri ja elektroonika helimaterjaliks. Algul eskalaatorit imiteerivat muusikat on pärastpoole romantiseeritud ja arendatud. Kummaliselt lüürilisena on tõesti väga armas, kuidas liin jookseb keskelt läbi, hälbed ülal ja all. Lõpu eel on Lewis sisse toonud päris eskalaatoriheli, mis on kaunilt märkamatu, lubab tekitada sügavat mürinat ning tõsta ansambli müra- ja hõõrumisheli taset.

Kammerkontsertide kõrval oli selle aasta maailma muusika päevadel kõige suurem võim koorimuusika käes. Collegium Musicale tõi võrratult kütkestavalt ettekandele Kanada helilooja Gabriel Dharmoo teose „Futile Spells“ ehk „Kasutud loitsud“. Dharmoo materjalis paistis korraga olevat tegemist kahe asjaga: helilooja on püüdnud esile manada kujutletava iidse, rituaalse, loitsulaadses vormis muusika, küsides samal ajal, miks inimestel sellist asja vaja on. Ebatraditsiooniline vokaal­tehnika sulas kokku löökpillidega ning tekkis hüpnotiseeriv, hämmastav vaatemäng, mis sisendas ühtaegu usaldust ja ka ebakindlust, oli tunne, justnagu kuuleks mitte kellelegi mõistetavas keeles võimsat loitsu. Teos leiab tähenduse küsimuses, kuidas ja kus otsime oma elus ja tegevuses mõtet, kas tunneme midagi maagilist, kui see juhtub, või mitte, ning kas põhjustame selle ise. See kõik pani sügavalt mõtlema. Serbia helilooja Jug K. Markovići „Nirvana“ on sootuks tähelepanuväärne teos: autor oleks justkui püüdnud teha muusikat udust, sest noodid triivisid pidevalt üles-alla ja minema. Kuidagi oli Marković moodustanud nendest võimsa faktuuri, kuigi selle elementide pidev libisemine mõjutab stabiilsust ja viib mõne imeliselt keeruka klastri tekkimiseni. Selles teoses oli siiski rohkemat kui vaid hulk põnevaid efekte. Seotus tekstiga, mis räägib tundelisest kohtumisest surnutega, juhib selles teoses kõike: aurjat materjali, koori­struktuuri liikuvat olemust ning kummalist katkevat laulu, mille Marković on kavandanud sügavalt häirivaks, kuid liigutavaks lõppsõnaks.

Algul rääkisin linnahallist kui Tallinna „teisest“, kui soovimatust võõrast sissetungijast. Varem tundus mulle, et festivali kavas välja pandud üleilmne mitmekesisus võib olla Eesti mõõdetuma ja sissepoole vaatavama loomingulise keskmega võrreldes see „teine“. Ometi ei saa ma lõpuks lahti mõttest, et äkki tundus hoopis rohke Eesti muusika ülejäänud maailmale „teine“ – „teine“, mida võib pidada loominguliselt pelglikuks, suletuks ja iseseisvaks, kui see pole liiga ettevaatlikult sõnastatud. Maailma muusika päevade mitmekesine muusika­pidu heidab valgust ka võõrustajamaa mitmekesisele panusele. Eestil on väga palju pakkuda, aga peab ütlema, et Eestil on ka palju ülejäänud maailmalt õppida. Uks on ilmselgelt lahti, kuid küsida jääb, kui palju huvi ja vastastikust mõju selle lahtise ukse kaudu tegelikult läbi liigub.

Tõlkinud Maria Mölder

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht