Mis on tõde ja kellel on õigus?

Tee tööd ja näe vaeva ning siis kaob ka armastus, nagu Eestis mõnikord näha võib. ERSOga seda õnneks siiski veel juhtunud ei ole.

KAI TAAL

ERSO sarja „Klaverikontsert“ kontsert „Liszt ja Berlioz“ 10. I Estonia kontserdisaalis. Kristi Kapten (klaver), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Jun Märkl. Kavas Ferenc Liszti ja Hector Berliozi looming.

2020. aastat on muusikamaailmas nimetatud Beethoveni aastaks – kuulsa austria sümfooniku sünnist möödub 250 aastat. Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri hiljutine kontsert tegi kummarduse eelmise aasta juubilarile: Hector Berliozi surmast möödus siis 150 aastat ning ka mul õnnestus mullu eri kontserdi­saalides tema muusikat kuulata. ERSO kontsert äratas ilusaid ja kohati ka valusaid mälestusi.

Paratamatult on kõik siin ilmas suhteline ning arvamusavaldus sõltub palju arvaja praegusest elust ja hiljutistest elamustest. ERSO kontserdil kõlanud Berliozi „Fantastilist sümfooniat“ kuulsin viimati kontserdisaalis pool aastat tagasi, kui Viini kontserdimajas dirigeeris Viini filharmoonikuid maestro Mariss Jansons. Ka Liszti esimest klaverikontserti kuulsin viimati just tema juhatamisel, kui aasta tagasi Berliini filharmoonias soleeris Berliini filharmoonikute ees Jevgeni Kissin. Möödunud aasta detsembris siit ilmast lahkunud Jansons oli muusik, keda hindasin kõrgelt ning kelle kontserte alati ootasin, Liszti ja Berliozi teoste taaskuulamine meie koduorkestri esituses tõi palju mälestusi ja tundmusi.

Kummalisel kombel tekkis kõige teravam ja kurvem kontrast hoopis akustika osas – kui matilt ja säratult kõlab muusika Estonia kontserdisaalis! ERSO kontserdid näiteks Pärnu, Tartu ja Jõhvi kontserdimajas on palju elavamad ja kõla(ilu)rikkamad juba üksnes parema akustika tõttu. Kuidas kritiseerida muusikuid, kes kuulevad laval üksteist halvasti, kelle kehvadest töötingimustest on palju räägitud ja tundub, et jutuks see jääbki? Tee tööd ja näe vaeva ning siis kaob ka armastus, nagu Eestis mõnikord näha võib. ERSOga seda õnneks siiski veel juhtunud ei ole.

Õigupoolest olen kaugel sellest, et haletseda ning sellest johtuvalt ilusaid sõnu lausuda – selle kontserdi puhul pole selleks ka mingit põhjust. Ikka ja jälle üllatun, kuidas üleväsinud ja alamakstud eestlased oma välismaa kolleegidele silmad ette teevad. Välismaal kontserte kuulates olen tihti kogenud, et suurepärane kontsert läheb pooltühjale saalile ning et publik ei oska kontserdil käituda. Kõnealune kontsert (ning ERSO kontserdid enamasti) oli välja müüdud – kui palju see aitab kaasa kontserdi õnnestumisele, pole vist tarvis selgitada. Rohkearvuline publik teadis, et osade vahel pole kombeks plaksutada, ei märganud ma ka jutlemist ega nutitelefonides surfamist – seegi aitab palju muusikuid, kes saavad rahulikult keskenduda. ERSO kavabukletid on huvitavad, põhjalikud ja professionaalselt tehtud. Oleme nii harjunud, et Klassikaraadio teeb kontsertidest ülekandeid ning ka see pole tegelikult midagi iseenesestmõistetavat. Pigem on luksus, et väljaspool Tallinna ja ka Eestit saadakse ERRi vahendusel kontserte kuulata ning seda salvestuskvaliteediga, mis on parem nii mõnegi suurema ja rikkama riigi omast. Kõige selle taga on sadade inimeste töö ning tunnen selle üle suurt uhkust.

Kristi Kapteni esitus liigutas südant ning ka tehnilisele teostusele polnud midagi ette heita. Kapteni mängus oli sellist pehmust ja soojust, mida tänapäeval muusikas enam kahjuks väga tihti ei kuule.

Mait Jüriado

Tunnustust väärivat oli rohkesti ka kontserdil kõlanud muusikas ning eriti hea meel oli, et soleeris eesti interpreet – tundub, et publiku meelitamiseks pole küll välismaiseid soliste vaja. Kontserdi dirigent Jun Märkl debüteeris ERSO ees eelmisel aastal ning ilmselt oli mõju orkestrile nii hea, et ta tagasi kutsuti. Mina nägin teda juhatamas esimest korda ja kahtlemata imponeeris juba ainuüksi see, et nii Berliozi „Fantastilist sümfooniat“ kui ka Liszti „Prelüüde“ juhatas saksa dirigent peast. „Kui ma ei suuda teost peast juhatada, siis ma järelikult ei tunne seda piisavalt hästi,“ on öelnud Claudio Abbado, üks dirigeerimismaailma suuremaid legende. Sellega saab ainult nõustuda, ehkki meid ümbritseva digimaailma hävitav mõju mälule ja kontsentratsioonile teeb seesuguse ettevõtmise üha riskantsemaks.

Märkl on väga energiline, intensiivne ja positiivse hoiakuga dirigent, oma nõudmistes konkreetne ja sõbralikult järeleandmatu. Eriti vaimustas see Liszti sümfoonilises poeemis, mis on ERSO praegusele koosseisule ju üpris tundmatu – meie esindusorkester esitas seda viimati 23 aastat tagasi! Kui loo alguses oli orkestris pisut tehnilist ebakindlust ja muusikalisi kõhklusi, siis teose edenedes läks kujundus üha veenvamaks ja kvaliteetsemaks. Ka Berliozi sümfoonias oli rohkelt nauditavat musitseerimist: tuleb nõustuda ERSO tulevase peadirigendi Olari Eltsi sõnadega, et meie rahvusorkester pole kunagi nii hästi mänginud kui praegu. Teises osas oli prantsuspärast nõtkust, elegantsi ja paindlikkust, neljandas ja viiendas osas vajalikku otsustavust, teravust ja karakterijulgust. Mõnikord tundus, et detailirohkus hakkab varjutama suurt plaani, nii et „puude taga oli raske metsa näha“. Less is more, eriti kui detailid kuhjuvad võrdse intensiivsusega. Esimeses ja kolmandas osas igatsenuks rohkem unistavamat ja romantilist kõlamaailma, kujundus tundus kohati liig tõtlik ja energiline. Ometi köitis ERSO esitus mu meeli rohkem kui juba mainitud õhtu Viini kontserdi­majas, mis oli järjekordne kurb näide sellest, kuidas isemängiv tipporkester kontserdil dirigendi n-ö välja lülitab. Seda fenomeni on maailma juhtivate orkestrite juures ilmselt märganud paljud ning kelle meelest dirigendi tegevus pelgalt show-number pole, see vaevalt seda nähes rõõmustab. Märkl oli orkestriga väga heas kontaktis, seda soodustas loomulikult ka partituuri puudumisest johtuv pidev silmside ning ERSO andis oma parima, et dirigendi soove teostada.

Loomulikult on interpreedielus tegureid, mis paratamatult mõjutavad esituse kvaliteeti: kui sooloõhtuid ja soleerimisi orkestri ees on liiga harva, siis tekitab see liigset närvipinget. Kardetavasti on ka Kristi Kaptenil, kes esitas ERSOga Liszti säravat esimest klaverikontserti, orkestriga mängimise kogemust pigem vähevõitu. Minult juba laidu­sõnu saanud Estonia kontserdisaali kehv akustika ei aidanud üritust kahtlemata kergemaks muuta. Ometi on esinemiskindlus ja laitmatu tehniline teostus siiski vaid üks osa interpretatsioonist. Üha rohkem kohtab arvustustes ette­heiteid, et muusiku mäng „oli tühi“ ja „ei tulnud südamest“ ning seda tihtipeale just maailmakuulsate, ülipopulaarsete ja tiheda esinemisgraafikuga interpreetide puhul. Mis mille üles kaalub ja kas ongi üldse vaja esitusi pingeritta seada, on iseküsimus. Sageli taandub kõik kuulaja maitsele, halvemal juhul lausa hetke­meeleolule või eelarvamustele. Kristi Kapteni esitus liigutas südant ning ka tehnilisele teostusele polnud midagi ette heita. Avaosa alguses kõlavad oktavid kõlasid uhkelt, säravalt ja veendunult, sihikindlust ning oma arusaama tarka ja julget kujundamist sai kuulda kõigis osades. Kapteni mängus oli sellist pehmust ja soojust, mida tänapäeval muusikas enam kahjuks väga tihti ei kuule. See polnud küll väga traditsiooniline viis seda Liszti teost mängida, kuid see-eest oli värske, paelus ja läks hinge.

ERSO kontsert pakkus elamuse, mis soojendab ilmselt veel kaua südant. Hindan kõrgelt meie rahvusorkestri muusikute paindlikkust, musikaalsust ja potentsiaali ning uus peadirigent toob kahtlemata uut hingamist. On väga palju head ja rõõmustavat ning suure tõenäosusega läheb tulevikus veelgi paremini.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht