Mis on uudisloomingu interpretatsioon?

Kuidas ja kui palju mõjutavad olemasolevad koosseisud helilooja helikeele kujunemist? Mida saab muusik teha selleks, et helilooja mõtted veelgi eredamalt kuulajani tuua?

TALVI NURGAMAA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Uudisloomingu kontsert 11. III EMTA kammersaalis. Yxus Ensemble: Olga Voronova (viiul), Mari Targo (viiul), Laur Eensalu (vioola) ja Leho Karin (tšello). Uudisteoste autorid EMTA heliloomingu üliõpilased Pranav Sivakumar, Ryan Adams, Viktoria Grahv, Sofie Meyer, Inessa Green, Paul Daniel ja Yang Ren.

Eesti muusika- ja teatriakadeemia kompositsioonitudengitel oli sel aastal harukordne võimalus teha koostööd Yxus Ensemble’iga ja kuulda oma teoseid nende esituses. Olen mõelnud, et noorte heliloojate teoste esiettekanded on interpreetidele mitmeski mõttes hoopis vastutusrikkam ettevõtmine kui näiteks Helmut Lachenmanni, Rebecca Saundersi või Erkki-Sven Tüüri teoste esitamine. Kui viimased kolm (juhuslikult näiteks valitud) heliloojat on üld­juhul oma teostest juba lemmikinterpreetidelt ideaalversioonid kätte saanud, siis noortel heliloojatel võib olla iga uus esiettekanne kui oma hääle otsingute ja kirjapandu peegeldus. Sellest johtuvalt võib esiettekanne osutuda nii suureks inspiratsiooniallikaks kui ka pidurdavaks kogemuseks.

Mis on üldse uudisloomingu puhul interpretatsioon? See on heliloojaga vahetu loominguline koostöö, mis põhineb küll kirja pandud nooditekstil, kuid suheldakse ka vahetult helilooja endaga, et teose mõte kanduks kõige paremal viisil kuulajani. Siis, kui esiettekande puhul pääseb mõjule esmajärgus just teos, on ka esitaja teinud oma tööd väga hästi. Yxus Ensemble, kes oli EMTA kammersaalis antud kontserdil esindatud keelpillikvarteti koosseisus, oli minu meelest eranditult kõikide kammersaalis kõlanud teoste puhul väga hästi tabanud teose atmosfääri ja fraaside nõtket liikumist ning diferentseerinud teoste kõlalise eripära. Kuigi ma nooditekstiga seekord ei tutvunud (püüdsin teadlikult lähtuda ainult kuuldust), tundus, et Yxus suhtub suure austusega kõikidesse heliloojate kirja pandud nüanssidesse.

Nautisin, kuidas imeilusa vioolasoologa (Laur Eensalu) alguse saanud Pranav Sinakumari teoses „Where Mist Meets Water“ ehk „Udu vee kohal“ lineaar­selt kulgev meloodialiin kandus üle eri pillidele ning moodustas ilusa terviku. Sinakumari teos avaloona on huvitav valik, sest kõik kvarteti pillid ja mängijad tõusid reljeefselt eraldi soolot mängides esile ja see mõjus nagu tegelaste tutvustamine mõne draamaetenduse alguses. Teose „Where Mist Meets Water“ algupooles oli tunda ansambli mõningast rahutust fraasilõppude ühisel kuulamisel ja tunnetamisel, kuid teose lõpus oli kuulatamisoskuseks vajalik seisund juba saavutatud.

Minu meelest on Ryan Adamsi, Viktoria Grahvi ja Inessa Greeni teostes ühiseid elemente, eriti teoste algusosas. Adamsi ja Grahvi puhul tajusin algul isegi pisut hommikumaist hõngu. Greeni ja Adamsi puhul jällegi tuli esile mõningane kõrvalekaldumine tempereeritud häälestussüsteemidest. Nii Ryan Adamsi teose „nomeleesinifnigaamidnüs“ kui ka Viktoria Grahvi helitöö „Siis kui talv suudleb viimase sula“ esitus oli väga nüansirohke ja veenev. Adamsi teose teises osas resoneeris kvartett täies hiilguses ja heas balansis, täites EMTA kammersaali. Viktoria Grahvi teoses „Siis kui talv suudleb viimase sula“ pääses mõjule teose keskosa motoorne pizzicato ning teose lõpu naasmine justkui muundunud ostinaatse alg­materjali juurde. Inessa Greeni keelpillikvartetis nr 1 oli huvitavaid elemente ja nüansse. Ometi mõjus teose terviklik esitus mulle monotoonselt. Greeni keelpillikvartetis täheldasin elemente, mis sellist monotoonsust soosivad. Tundsin puudust mõningasest hingamispausist, piano-nüansist või siis, vastupidi, veelgi suuremat rõhuasetust, mis osutaks, et „just sellist pikka liini soovingi“. Siin tekkiski minu arvates tähtis küsimus: mida saab muusik teha selleks, et helilooja mõtted veelgi eredamalt kuulajani tuua. Iseenesestki mõista on see interpreedile väga habras piir, kui kaugele suunavate küsimuste või ettepanekutega minnakse. Kui jääda rangelt distantseerituks ja tugineda ainult teoses märgitud nüanssidele, võib vahel olla tulemus isegi väga hea, kuid tihti siiski liiga formaalne.

Paul Danieli „Argumentum“ ehk „Vaidlus“ eristus ilmselgelt kõikidest sel kontserdil ette kantud teostest. „Argumentumis“ kuulsin teistest teostest väga erinevat mõttemaailma ja ülesehitust. Selle tingisid köitev mäng rütmidega, pillide hea energia ja huvitava rütmi­struktuuriga soolod.

Tundus, et kvartett tabas ja tunnetas kõige paremini Sofie Meyeri muusikat. Teoses „Euanthe“ oli nii hilisromantismile kui ka impressionismile omast kõlamaailma, kuid seda nüüdisaegsete nüanssidega. Siin tajusin kõige paremini kvarteti ühist hingamist, kõlavaid kulminatsioone, fraaside selgust ja eredalt nüansirikast kõlavärvide timmimist. Jäi meelde väga ilus keelpillide sul tasto kõla.

Minu meelest oli väga huvitav ja isiku­pärane Yang Reni teos „Overnight“ ehk „Öine“ muutustest: need muutused ja meeleolud järgnesid väga huvitavalt üksteise sisse põimudes.

Kui mõelda korra laiemalt nüüdismuusikat esitavatele keelpillikvartettidele – näiteks kas või Arditti kvartett või Diotima kvartett –, siis neid kuulates ja nende valikuid jälgides võib tõdeda, et neil on kindel interpretatsiooniline eripära ja kellegi maitsest lähtuv repertuaari­valik. Yxus Ensemble’i puhul tekkis kontserti kuulates sama arvamus, et ka neil on oma kindel suunitlus – võib-olla ka noored heliloojad tegid teoseid kirjutades teadlikke valikuid konkreetselt Yxus Ensemble’i muusikuid silmas pidades. Eksperimentaalsus, laiendatud tehnikad ja mittetempereeritud häälestussüsteemid ei ole tänapäevaste väljendusvahendina loomulikult ainsad võimalused. Ometi tunnistan, et olin üllatunud, et need elemendid olid kogu uudisteoste kontserdi vältel esindatud väga minimaalselt. Siit edasi tekkis küsimus: kuidas ja kui palju mõjutavad olemasolevad koosseisud tänapäeva helilooja helikeele kujunemist? Muidugi on vastus, et väga palju. Näiteks kui teha eksperiment ja samad heliloojad kirjutaksid teosed U: ansamblile, siis millised oleks need teosed? Kindlasti lähtuvad ka nooremad heliloojad teose loomisel eelkõige oma sisemisest häälest, kuid selline katse oleks minu arvates väga huvitav.

Yxus Ensemble’i esitatud uudisteosed mängisid kätte hea võimaluse teha kriitikaeksperimendi, kus üks publikus viibinud arvustaja, Talvi Nurgamaa, keskendus artiklis interpretatsioonile ja teine, ansambli liige Mari Targo, teostele, millesse ta esitajana niigi on süvenenud. Kas uudisloomingu puhul on nii lihtne käsitleda teost ja esitust teineteisest lahus?

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht