Mis Venemaast saab?

Dokumentaalooperi „Russia: Today“ ettekannet Narvas võib pidada sotsiaalseks eksperimendiks.

IRIS OJA

Dokumentaalooperi „Russia: Today“ (2020) esietendus 30. IX Narva Vabal Laval. Helilooja Eugene Birman, libretist Scott Diel, dirigent Aivis Greters, ansambel Argentum: Agnese Pauniņa, Agate Pooka, Rūdolf Bērtiņš, Vitālijs Stankevičs ja Zigmārs Grasis. Lavastaja Sergei Morozov, videokunstnik Aleksandra Karelina, helirežissöör Margo Kõlar, produtsent Tonya Wechsler.

Mis oli Venemaa? Mis on Venemaa? Mis Venemaast saab? Need küsimused esitati Helsingis, Riias ja Vladivostokis inimestele, kellele pakuti võimalus helikindlas kabiinis oma vastus anonüümselt salvestada. Saadud materjalist vormis kirjamees Scott Diel libreto Eugene Birmani ooperi „Russia: Today“ jaoks, mis esietendus Narva Vabal Laval 30. septembril. Tegemist on dokumentaal­ooperiga, kus uuritakse häält kui fenomeni instrumendi ja väljendusvahendina nii muusikas kui ka ühiskonnas.

Millised olid küsimustele antud vastused? Kogutud materjal avaldatakse ka veebis, teoses tekstina kasutatud tsitaadid on kirjas partituuri esilehel. Näiteks:

Tа русская идентичность Которую мы соотносим с русской классикой Она уже не существует. Некрофилия Слова любви к смерти, Драму, трагедию, Kатарсис, который ведёт, на самом деле, к смерти Любим больше, чем жизнь. (a young woman in Vladivostok)*

Birman arutleb enam kui kahe aasta taguses intervjuus Baltic Timesile, kuivõrd on tänapäeva maailmas üldse võimalik anonüümseks jääda. Iseäranis Venemaal, tugeva Nõukogude Liidu pärandiga riigis, kus iga sõna võidakse kasutada sinu vastu. Eriti, kui ütlused salvestatakse ja need taasesitatakse teoses, mille tulevik ega levik ei ole inimese kontrolli all. Loomulikult paneb see paljud kõhklema ja loobuma, ent siiski koguti kokku üle kümne tunni materjali enam kui 300 inimeselt. See materjal paneb sügavalt järele mõtlema. Nagu ütles pärast ooperi esiettekannet vestlusringis libreto autor Diel: Venemaa asemel võiks vabalt olla ka Ameerika. Või, miks mitte, Eesti.

Birmani ja Dieli duo on tuntud justkui poliitiliselt provokatiivsete teoste poolest: Ilvese-Krugmani Twitteri-debatil põhinev Twitteri-ooperiks tituleeritud „Nostra Culpa“ (2013), Tartu rahule pühendatud meeskooriteos „No. 289“ (2014), klassivahesid lahkav Wall Streeti liikumisest mõjutatud „State Of The Union“ (2015-2016), keskkonnaprobleeme käsitlev hologrammooper „Aria“ (2019) ja nüüd „Russia: Today“ (2020). Tuleva aasta jaanuaris kantakse Euroopa Parlamendis ette nende uusim ooper „En vertu de …“, kus käsitletakse Euroopa inimõiguste deklaratsiooni.

Mina ei nimetaks nende loomingut provokatiivseks, pigem ärgitab see ärkama ja mõtlema. Nad ei vali poolt, vaid toovad avalikkuse tähelepanu keskmesse aktuaalsed teemad, mis lähevad neile korda. See ongi muusiku võimalus ühiskonna arengusse panustada, sest kõik ei mahu ju Toompeale või mõne teise riigi parlamenti-valitsusse.

Ent need teemad puudutavad lähedalt ka teisi inimesi. Loomulikult läheb venelastele korda nende maa saatus, ükskõik mis riigi kodanikud nad parasjagu on. Nii ka Narvas. Etendus oli välja kuulutatud ooperina, sissepääs tasuta. Viimane tähendab tavaliselt, et saali jõuab ka hulk inimesi, kes muidu ei hakkaks tulema, ja sel on nii hea kui ka vähem hea külg.

Etenduskunstikaugem publik ootab ooperit vaatama minnes siiski hoopis midagi muud. Tegelikult hakkas teost ooperiks nimetama lavastaja Sergei Morozov, Birman on selle määratlenud stsenograafiaga liturgilise lavateosena.

Esimese viie minuti jooksul lahkus saalist see osa publikust, kes sai aru, et nad on vales kohas. Pean nende lahkumist täiesti põhjendatuks: pole mõtet raisata tund aega oma elust millelegi, milleks ei olda valmis. Hoopis teisiti väljusid saalist inimesed etenduse teisest poolest alates või lausa enne lõppu: nemad läksid kolistades lava kõrvalt uksest, kõige vaiksematel hetkedel, väljendades oma meelsust. Korraldajate sõnul lahkus saalist etenduse jooksul kokku 13 inimest, mis on Narva Vaba Lava uus rekord.

Hoolimata tõsiasjast, et esinejal on tohutult ebamugav, kui kuulajad saalist pagevad (demonstratiivselt või mitte), oli see selles kontekstis ometigi hea: järelikult oli tükk kõnetanud. Kõik ei peagi meeldima: valusad teemad peavadki ärevust tekitama ja kui kuulajal mõõt täis saab, võib ta küll lahkuda, aga ärgitatud mõtted temast ei lahku – ja see on kõige olulisem. Üldse oli seda ettekannet publiku käitumise tõttu saalist jälgida küllalt suur katsumus, sest inimesed ümberringi reageerisid, kommenteerisid, väljendasid oma arvamust.

Jällegi, iseenesest hea – järelikult läheb korda –, ent esinejad paistsid pisut kohkunud ja mul kuulajana oli vahel päris raske keskenduda lavalt kostvale. Tõmbaksin piiri umbes sinna, kus spontaanne reaktsioon asendub kaalutletud seisukohanäitamisega. Näiteks kommenteeris üks härrasmees mu lähedal teose lõpu eel järjest rohkem just vaiksetel hetkedel. Tema etteastele järgnes lähinaabrite naerukahin. Tahes või tahtmata kuulati seega tema ütlusi vähemalt sama hoolega kui seda, milleks olime sinna kogunenud. Kontserdi lõpu vaikusse kostis temalt vaimukas „Наконец“.

Laval olid dirigent ning elektrooniliselt võimendatud lauljad, kelle selja taga suurel ekraanil jooksis film, külgedel seisid kaks väiksemat ekraani tekstidega nii eesti kui ka vene keeles. Teos algas fonogrammilõiguga, millesse põimusid lauljate vilistatavad kiriku­kellade harmooniad. Lakoonilisel kavalehel polnud küll kirjas, mis helid olid eelsalvestatud, ent mingi kummaline sünge ilu oli selles seletamatus praginas. Hiljem kuulsin heliloojalt, et tegemist oli 2019. aasta Siberi metsade põlemise helisalvestusega.

Ooper on üles ehitatud õigeusu panihhiida järgi. Teos on jaotatud kaheksaks osaks, mis on nimetatud leina­missa osade järgi, lõiguti kuuleb vene kirikumuusikast tuttavaid harmooniaid, samuti mõjutab kõla lauljate hääle­liikide valik: sopran ja metso­sopran, kontratenor/tenor, bariton ning basso profondo. Viimane hääleliik on harvaesinev eriti sügav bass, kelle põhiliseks kodumaaks peetaksegi Venemaad ning kelle osa Vene kirikumuusika traditsioonis on võimatu ülehinnata.

Üldmulje vokaalansamblist oli väga hea, eriti veenvalt mõjus esimeses pooles alumine bass Zigmārs Grasis, kel oli seal kandev roll ja tõeliselt vaheldusrikas partii. Teose edenedes vaimustas järjest enam kontratenor Rūdolf Bērtiņši meisterlik häälekäsitlus igas registris, intonatsioonitäpsus ning lavaline enese­kindlus, ehkki tema vene keele hääldus vajaks pisut professionaalset nõu. Bariton Vitālijs Stankevičs oli kauni hääletämbriga kindel ansamblipartner. Sopran Agnese Pauniņa lapselikult süütu sirge hääl sobis imeliselt eriti rahvalikumate meloodiate puhul, ent jäi muudes kohtades ehk pisut jõuetuks. Metsosopran Agate Pooka jäi vahest kõige tagasihoidlikumaks liig sahiseva hääletämbri tõttu, mis ei haakunud hästi meeste selgete häältega ning kippus harmoonias kaduma.

Suurel ekraanil näidati kaadreid Venemaa elust: peamiselt üldplaane loodusest, aga ka teedest, raudteedest jms. Aleksandra Karelinal oli õnnestunud tekitada justkui liikuvad maalid, koloriit meenutas väga XIX sajandi vene maalikunstnike töid. Film oli muusikale tasakaalustav partner, pehmendades ja mahendades oma traditsioonilisusega nüüdismuusika teravust ja tekstist lähtuvat pingelist õhustikku saalis.

Tekstid, mida näidati koos eestikeelse tõlkega kahel pool lava ekraanidele, olid aga põhilised, mis pälvisid kohaliku publiku põhitähelepanu ja reaktsiooni. Eks see, kes tuleb üleskutse peale rääkima nii suurel ja olulisel teemal, on ikka keegi, kel on midagi südamel. Nii olidki inimesed rääkinud hinge pealt ära oma valu, mured ja hirmud, oma mõtted mineviku hiilgusest ja oleviku masendusest, aga ka lootusest – ehk tulevikus, ükskõik kui kauges, see kõik muutub. On mis on, aga jumal on meiega.

Teose ettekande järel kuulutati välja väike vaheaeg, misjärel kogu loominguline meeskond rivistus publiku ette ning oli valmis vastama küsimustele ja kuulama rahva mõtteid. Neid jagus seinast seina, diskussioon võttis aega rohkem kui teose ettekanne. Oli inimesi, kes olid kolinud Venemaalt ära mõne või rohkema aasta eest ja hingepõhjani liigutatud, tänasid tegijaid pisarsilmi ning ütlesid, et see kõik on tõsi ja sellepärast nad sealt lahkusidki. Oli ka veendunud arvamusi, et autorid on inimeste ütlusi kas otseselt mõjutanud või siis jätnud välja kõik vähegi helgemad mõtted, et näidata Venemaa lootusetust. Kohalik mõjukas kultuuritegelane tänas esitajaid, ent küsis: „Mida ma peaksin mõtlema? Mida ma peaksin tundma sellist muusikat kuulates?“ Teos oli tema meelest mõttetu jama, emotsioonitu, sisutu ja ühetooniline. „Siin polnud ühtki helgemat kohta, ei ühtki mažoori,“ leidis ta.

Ma poleks vist ise tõesti selle peale tulnudki, et tänapäeval oodatakse endiselt, et öeldaks ette, mida peab mõtlema. Eriti, kui tegemist on positsioonika muusikategelasega, kes kujundab ju ka kaasteeliste mõttemaailma. Olin üllatunud ka sellest, kui paljud tajusid teost negatiivsena. Mõtlesin passioonidele, mille temaatika on samuti ränk, ent mis pakuvad ometi lunastust. See on ju tohutu kergendus, kui inimene saab raske koorma hingelt ära öelda ja seda muusikas pühitseda. Mis võiks olla veel ilusam kui luua teos lihtsate inimeste südamevalust sündinud tekstidele, anda ka nende siseilmale hääl ja aidata seeläbi maailma muuta.

Nagu helilooja Eugene Birman publikule ütles, ei pea tema oma ülesandeks kuulajale midagi ette öelda. Ei seda, mida peab tundma või mõtlema, ega ka seda, kelle poolt ta on. Ka libreto autor Scott Diel on alati rääkinud, et ei kirjuta poliitilisi tekste selleks, et mingeid arusaamu rõhutada või õhutada. Nad soovivad lihtsalt ärgitada inimesi iseseisvalt mõtlema. Igapäevameedias on ju nii palju teemasid ja kõik see muutub lõpuks justkui taustamüraks – oluline ei eraldu enam vähem olulisest. Ühiskonna valupunktid on aegade algusest andnud kunstiteostele tõukejõu. Inimene, kes läheb kontserdisaali, on avatud hoopis teisel tasandil kui hommikul raadiost uudiseid kuulates.

Mis oli Narva? Mis on Narva? Mis Narvast saab? Need küsimused esitati „Russia: Today“ esiettekandele eelnenud päevil Narvas inimestele, kes said seejärel oma vastused anonüümselt salvestada. Saadud materjal transkribeeritakse ning tehakse samuti veebis kättesaadavaks. Selle alusel loodetakse tulevikus ka valmivat mitmesuguseid kunstiprojekte. Üleskutse jagada oma mälestusi, lootusi, arvamusi ja tundeid seoses Narvaga oli osa sotsiaal-kultuurilisest programmist „Narva: Tomorrow“, mis kätkes avalikke arutelusid ja töötube, kus püüti luua turvaline keskkond eri perspektiivide, vastastikuse mõistmise ning inspireerivate uute tähenduste tekkeks.

Dokumentaalooperi „Russia: Today“ ettekannet Narvas võib vahest teatud mõttes pidada sotsiaalseks eksperimendiks. Eks kogu see projekt ole ühtaegu sotsiaalne uurimistöö ja kunstiteose loomine. Nagu itk: inimesed saavad oma kurbuse välja elada, et puhtamana ja lootusrikkamana edasi minna. Narvas oli huvitav kogeda, et publik osales aktiivselt nii verbaalselt kui ka füüsiliselt reageerides ettekandes, eriti aga vestlusringis pärast etendust. Inimene usub ikkagi seda, mida soovib, ja kuulaja võtab kontserdilt kaasa emotsiooni, millel muusika tema sees on vastu kajanud. Kunsti kogeja vastutab ise oma elamuse eest ja võimalus see saada on kõigil sama. Minu puhul jäi kõlama lootus ja helgus.

* See vene identiteet, / mida seostame vene klassikaga – / seda ei ole enam. / Nekrofiilia, / armastusest surma / draama, tragöödia, / katarsise vastu, mis õigupoolest lõpeb surmaga … / armastame rääkida rohkem kui elu.

(Vladivostoki noor naine)