Mis võiks olla Haapsalu regulaarse muusikaelu alus?

Kolmas Tšaikovski festival jättis suvise kerge muusikapõimiku mulje, kusjuures mõneti eklektilise kava tõttu kerkis küsimus, kas sel on ka kunstiline juht.

MIRJE MÄNDLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Haapsalu Tšaikovski festival 27. – 30. VI.

Laupäeva, 29. juuni õhtul Haapsalu toomkirikus aset leidnud kontserdi pealkiri oli „Serenaad“, et rõhutada orkestri Capella Cracoviensis kava sidusust festivali Tšaikovski-teemaga ning joonida alla kontserdi esimese poole lõpetuseks kõlanud Tšaikovski samanimeline teos. Rõõmustan toredate kokkulangevuste üle, mis tõid ilmselt Eesti Poola suursaatkonna algatusel siia veel ühe poola muusikaruumi pärli, mida meile on aastate jooksul järjekindlalt näha toodud. Orkester tõestas, et ajastutruu interpretatsiooniga, askeetlikult viimistletud, delikaatse ning polüfoonilise aegruumi rõõmustavalt selgete ja kargete partiide kaudu saab Tšaikovski „Serenaad“ puhastatud sellega tihti kaasas käivast üheülbalisest sentimentaalsusest.

Orkester keskendus oma mängus Tšaikovski loomingulisele essentsile, kaasatud oli fraasi kujundamise tehnika rikkalik varamu ja keelpillide poognatehnika variatiivsus. Kontsertmeister Maciej Czepielowski võime kogu kehaga orkester kaasa haarata tekitas kohati tunde masurkalikust energiast. Tšaikovski kõlas äärmiselt peenetundelises ja kvaliteetses interpretatsioonis. Peale selle sai tutvuda ka suhteliselt vähe mängitud eleegiaga. Capella Cracoviensis mängis Haapsalu toomkirikus püsti seistes. Järgmisel päeval Mustpeade majas antud kontserdi kõlapildiga võrreldes saavutati väga klaar helipilt, mida timmiti peamiselt piano’des. Dünaamika jõulisemat poolt käsitleti suure täpsuse ja ettevaatlikkusega, nii ei läinud fraasid pudedalt kõlamühaks kokku. Võimalik, et orkestri mängule mõjus inspireerivalt ka Haapsalu keskkond. Nad olid saabunud suhteliselt kuuma õhutemperatuuri käest karastavalt jahedasse linna, mis oli pealegi meeldejäävalt idüllilise ja rahuliku atmosfääriga – see kõik aitas kontserdi õnnestumisele kaasa.

Orkester mängis 430 Hz häälestuses ja haaras kohale tulnud küllalti asjatundliku publiku oma haardesse juba esimese teosega – kuulata õnnestus pigem haruldast repertuaari. Poola varajase muusika orkester tõi oma aardekambrist välja XVIII sajandi teisel poolel tegutsenud, Eesti publikule ilmselt mitte just liiga tuttava helilooja, trükkali ja muusikakirjastaja Jan Engeli kompaktse helinäite, mängulise sümfoonia G-duur (trükis ilmunud 1772. aastal). Helilooja pärand on rikkalik: selle hulgas on reekviem, „Stabat Mater“, litaaniaid ja ofertooriume ning tema eluajal populaarseid sümfooniaid. Engeli helikeelt on põhjendatult võrreldud Joseph Haydni muusikalise maailmaga. Pärast sümfoonia kuulamist Engeli tuntuse üle ei imesta, sest värvikas ja meisterlik teos sunnib kuulajat lisa otsima. Minu tagasihoidlik lootus, et ehk mängitakse lisaloona veel mõni katkend Engeli sümfooniatest, kahjuks ei teostunud.

Capella Cracoviensis esindab jätkuvalt rafineeritud ning kõrgetasemelist poola muusikakultuuri, kus on palju ruumi ka varajasele muusikale, mille viljelemise keskus jääb Krakówi kanti, kust on pärit ka see orkester. Seal mängivad eri põlvkonnast muusikud, kuid neid ühendab ergas ja intensiivne mängulaad. See ei väljendu kiirustavalt rabedates või forsseeritud mänguvõtetes, vaid esiplaanil on piano, detailid, fraaside kalligraafiliselt peen ja nõtke kaar, peale selle särav kammermusitseerimine ning rõõm muusikast endast. Orkestril on väikesearvuline kahene koosseis ehk neli esimest ja teist viiulit ning kaks vioolat, kuid tänu väga intensiivsele ja teravdatud mängumaneerile suutsid nad kõlapildis mängida orkestri suuremaks.

Haapsalu Tšaikovski festivalil esinenud Vene sarveorkestrit on selle kunstiline juht Sergei Poljanitško võrrelnud inimoreliga: iga mängija saab instrumendi spetsiifika tõttu esitada vaid üht helikõrgust. Orkestris on siiski ka mõned tavapärasemad vaskpillid, nagu trompetid ja tromboonid.

Gunnar Laak

Õhtu teises pooles ettekandele tulnud Mozarti sümfoonias nr 41 avanes orkestri potentsiaal täiuslikult ja sellest kujunes omamoodi ooperlik vaatemänguline ja kaasahaarav esitus. Suurepäraseid etteasteid tegi kogu puhkpilligrupp. Esile võib tuua flöödisoolod, mis olid koherentselt kooskõlas keelpillide muusikalise kõlapildiga. Rappuvalt ja otsekoheselt astusid sisse ajastuinstrumendid – metsasarved. Rõõmu pakkusid ka oboed ja fagotid. Kõlaline tasakaal oli läbiv ning pakkus kuulajatele rõõmsaid elamusi Mozarti värvikas harmooniagammas ja polüfoonilistele lahendustele kaasa elamises. Ehe ja värvikas muusikaline pilt avanes kiriku eesosas, kuid ma ei julge kinnitada, kas delikaatne musitseerimine jõudis kiriku akustikas samasuguse kvaliteediga ka tagumiste ridadeni.

Capella Cracoviensise vastu oli huvi küll veidi tagasihoidlikum kui vene sarvemuusika puhul, mis oli eelmisel päeval oodatult saali toonud vene turistid, kuid see pakkus muusikaliselt küpse kunstielamuse, mis jääb kauaks hinge kirgastama. Vastupandamatu soov nendega kohtuda viiski mu järgmisel päeval Mustpeade majja, kus tuli ettekandele Schuberti sümfoonia nr 5 B-duur.

Eesti Kontserdi kodulehelt orkestri Capella Cracoviensis ülesastumise tutvustust lugedes ei tule selle pealegi, et tegemist on kvaliteetkontserdiga. Ettevaatust, turundusinimesed: lisage kindlasti peale PR-lausete ka professionaalidele vihje, millistel festivalidel muusikud on esinenud või kellega koostööd teinud, muidu võite ühest osast publikust kogemata kombel ilma jääda – silm võib reklaamtekstidest üle libiseda.

Muide, Capella Cracoviensis ei ole väga uus orkester. See alustas tegevust 1970ndatel, mil Krakówi filharmoonia direktori Jerzy Katlewiczi algatusel kutsuti kokku uus orkester, mille esimene dirigent oli Stanisław Gałoński. Orkester ongi tuntud ennekõike selle poolest, et mängib ajastuinstrumentidel ja repertuaaris on muusika renessansi polüfooniast alates. Orkestri juures tegutseb ka koor ning tänu sellele on esitatud Händeli, Glucki ja Mozarti oopereid. 2008. aastast juhib orkestri tegevust ka Haapsalus ja Tallinnas dirigeerinud Jan Tomasz Adamus, väga põnev muusikaline persoon, kes on hariduse saanud Krakówis ja Hollandis. Adamus on tuntud ka Sileesia ajaloolistel orelitel kontsertide andmise poolest.

Rõõm oli taas kohtuda rikkaliku ja hästi toimiva poola muusikaeluga ja tunnetada, kui oluline on muusika­hariduslik baas ja riigi tugi ning kuivõrd erinevaid institutsioone ja värvikat kultuurielu saab sel kombel pakkuda nii Poolas kohapeal kui ka viia väljapoole. Jätkuvalt rõõmustan ka selle üle, et Poola suursaatkond Tallinnas ja Sławomira Borowska-Peterson hoiavad kultuurielul teraselt silma peal ja seisavad hea selle eest, et saaksime poola muusikaeluga tihedas kontaktis olla. Tähenduslike sündmuste taga tunduvad olevat ikka erksad isiksused. Miks mitte pärjata pikalt tegutsenud kultuurisildade eestvedajaid näiteks kultuurkapitali preemiaga?

Nagu öeldud, sai enne Capella Cracoviensise kontserti Haapsalu toomkirikus tutvuda vene sarveorkestriga, omamoodi huvitava ajaloolise nähtusega. Viimati andis see Eestis kontserdi kümme aastat tagasi Pärnu kontserdimajas. 1751. aastal Peterburis sündinud traditsioon on taastatud tänu suure­pärastele instrumentidele ning meisterlikele ja haritud mängijatele. Sarve­orkestri kunstiline juht Sergei Poljanitško on võrrelnud seda inimoreliga: iga mängija saab instrumendi spetsiifika tõttu esitada vaid üht helikõrgust. Orkestris on siiski esindatud ka mõned tavapärasemad vaskpillid, nagu trompetid ja tromboonid. Kava oli üles ehitatud kena ülevaatena sarve­orkestri ampluaast: esitusele tuli nii originaalrepertuaar, näiteks XVII ja XVIII sajandil kasutusel olnud Pre­obraženski rügemendi marss, kui ka festivalil temaatiline Tšaikovski „Päästa, Issand, oma rahvas“. Esile tõusis siiski Beethoveni sonaadi nr 14 I osa, milles avaldus orkestri orelilaadne kõlakujutelm, kuivõrd mängiti klahvpillispetsiifilist muusikat. Muusikaliselt köitvaks kujunes ka Maurice Raveli „Boolero“ seade kontserdi lõpul. Kontserdi muusikalist poolt liigendasid rohked selgitused, mis tõlgiti vene keelest eesti keelde. Nii anti küll hea ülevaade orkestri tekkeloost ja repertuaarist, kuid loodi ühtlasi galakontserdi või vabaõhukontserdi meeleolu. Publik reageeris pigem vene keeles kõlanud naljadele, mis osutas, et kohale oli tulnud suur hulk vene turiste, keda silmas pidades on festival ilmselt ka loodud. Sellele publikule oli kava kindlasti sobiv vaheldusrikas, lühikeste ja suhteliselt tuntud teoste põimik, kus kõlas rõõmsaid laulukesi või Bachi tuntud meloodiaid, samuti katkendeid ooperitest. Eksootilisemat hõngu lisas dudukisoolo Vardan Harutunjani esituses Piazzolla „Oblivionis“ ning armeenia rahvalaulus.

Nimekatele meistritele pühendatud festivale on meil ja mujal maailmas palju. Kindlasti on palju selliseid, kus pretensioonikale nimetusele vastavalt tegeletaksegi mõne helilooja loomingulise pärandiga. Esimese hooga meenuvad Pärdi päevad ja Chopini festival. Üldjuhul valivad festivali kunstilised juhid sel juhul esinema parimad selle helilooja loomingu interpreteerijad, kes on leidnud helilooja teostele omanäolise vaatenurga või saavutanud selles vallas hõrgu kvaliteedi. Festivale ei pea muidugi siduma ainult ühe helilooja loominguga. Ka Haapsalus on laiemalt varajasele muusikale keskendatud vanamuusikafestival, mille kava on siiski koondatud ja kus saab kuulata teoseid, mida kunstiline juht on soovinud esile tuua, või eredaid nähtusi interpretatsiooni vallas – ning miks mitte edendada eesti muusikute tegevust teatud repertuaari piires.

Kolmas Tšaikovski festival jätab praegu suvise kerge muusikapõimiku mulje. Kava on mõneti eklektiline: peale kontsertide leiab siit balletigala ja teatrietenduse ning kontsertidesse on lõimitud ka sõna. On tänuväärne, et festival annab Eesti interpreetidele võimaluse esitleda end kammermuusikutena. Festivalil kerkis mul küsimus, kas sel on ka kunstiline juht, sest kavalehel oli kirjas vaid festivali toimkonna pikk nimekiri. Võimalik, et festivali kergem ülesehitus sobib suvisesse Haapsallu. Küllap on silmas peetud ennekõike puhkusest rõõmu tundvate inimeste sihtgruppi. Teadlikum kuulaja eelistab kindlasti kontseptuaalsemat ja süvenenumat lähenemist, aga ka seda oli festivalil leida, kui veel kord esile tuua suure­pärane otsus tuua Poolast esinema orkester Capella Cracoviensis.

Rõõmu teeb, et Haapsalu muusika­elu edendatakse ning linnal on ette näidata mitmed festivalid klassikalise muusika vallast: Kreegi, Tšaikovski ja traditsioonidega vanamuusikafestival. Soovitan astuda veel sammukese edasi ning alustada Kadrioru lossi regulaarse kontserdielu vaimus kord nädalas kindlal kellaajal toimuva kammermuusikasarjaga – esialgu vähemalt suvisel ajal. Rahastuse huvides võib seda nimetada ju ka festivaliks. Esinema võiks tuua parima osa talvisest interpreetide liidu sarjast, aga miks mitte ka huvitavaid isiksusi väljastpoolt. Mõned noored interpreedid olid Tšaikovski festivali kavas näha ja osa käib Haapsalus juba regulaarselt. Ehk soovib mõni neist panustada Haapsalus stabiilse muusikaelu loomisse? Samuti soovitan institutsioonidel omavahel või linna eestvõttel luua toomkiriku muuseumi ning kontserdielu tihedama suhtlusbaasi. Suurepärane näide on Kadrioru loss, kus muuseumi piletiga saab ka kontserdile ja vastupidi, et publiku segmentide teavitus oleks sidusam – seda enam et toomkirik on nüüd kenasti restaureeritud ja vähemalt mõnda aega võimas publikumagnet. Regulaarsus tagab ka selle, et iga üksikut kontserti ei pea eraldi tutvustama ja kuulajad neid otsima. Peale väikest kohanemisaega teavad kõik, kus meelepärane elamus ees ootab. Muidugi peab olema sari läbitöötatud kava ja kindla kvaliteediga, aga selle eest hoolitseb kindlasti professionaalse muusika­maitsega kunstiline juht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht