Mitmekülgne mai

Eri ajastute muusikat on samal kontserdil esitatud kogu aeg, nüüd aga olid mitmed interpreedid oma kava üles ehitanud vanemat ja nüüdismuusikat korrapäraselt vaheldades.

ÄLI-ANN KLOOREN

Kuu muusikaelu ülevaadet kirjutades leian end tavaliselt küsimuste eest, kas rõhuda mingile ühisjoonele või tuua välja just erisusi; kas rõõmustada turvalise repertuaari kõrgetasemelise esituse üle, kuna see toob publiku saali, või tõsta esile kõrvalradu pidi käijad, kellel sageli kuulajaid heal juhul paarkümmend. Maikuus pakkus elamusi nii üks kui ka teine suund, kuid et „klassikaline muusika ei ole veel eksistentsiaalses kriisis, aga sellele väga lähedal“*, alustan just uuenduslikumast poolest, kuigi publiku arvukuselt on sellised kontserdid ikka alles kaotaja positsioonil.

Ühe huvitava joonena, millest on tasapisi kujunemas vaata et moeasigi, hakkas maikuu kontserdikavades silma vanema ja uuema muusika segu. Eri ajastute muusikat on samal kontserdil esitatud kogu aeg, nüüd aga olid mitmed interpreedid oma kava üles ehitanud vanemat ja nüüdismuusikat korrapäraselt vaheldades.

Hea ja võib-olla ka kõige äärmuslikum selline kava oli Kirke Karja soolo­õhtu, kus Paul Hindemithi „Ludus tonalis’e“ osad vaheldusid pianisti enda improvisatsioonidega. Kokku sai väga orgaaniline tervik, üleminekud ühelt stiililt teisele olid läbimõeldud ja mõjusad. Kindlasti ei ole sellise kava esitamine solistile kerge, ei füüsiliselt ega ka vaimselt. Karja esitus avaldas tõepoolest muljet: ta näitas taas oma häid pianistivõimeid ning avatud ja otsivat meelt.

Karja kontserdiga sarnanes festivalil „Odessa Classics“ antud saksa pianisti Sebastian Knaueri oma. Tema klaveriõhtu keskmes olid Wolfgang Amadeus Mozarti klaverisonaadid, kuid ühtegi neist ei esitanud ta terviklikult, vaid osad olid valitud mitmetest, sealjuures tuntumatest sonaatidest. Et asjast ei kujuneks „best of Mozart“, oli Knauer tellinud Mi­chael Nymanilt kuus pala, mida ta mängis vaheldumisi Mozarti sonaatide osadega. Selline lahendus andis hea koosluse: Nymani minimalistlikud, peamiselt ühel motiivil põhinevad lood olid piisavalt pretensioonitud sobitumaks Mozarti ülimalt tuntud meloodiatega.

Veel võib samalaadse lähenemise alla liigitada Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe Eesti muusika päevade (EMP) kontserdi, kus barokiajastu heliloojate David Kellneri (1670–1748) ja Johann Valentin Mederi (1649–1719) teosed vaheldusid eesti heliloojate uudisloominguga. Anna-Liisa Elleri kontserte ootan alati põnevusega: tema repertuaarivalik kandlele on täis meeldivaid üllatusi ning mängu­tehnika erakordne, koos Kerikmäega toob ta kuulajateni ka järjest uusi pillikooslusi. Nii ka sel korral, kui muusika kõlas kandlel, harmooniumil, klavikordil ja süntesaatoril. Eesti muusikast oli meeldejäävaim Märt-Matis Lille „Un’aura dolce … soave vento“ ehk „Õhu pehme paitus … mahe tuulehingus“ kandlele ja klavikordile. Tegemist on väga kujundliku teosega: kandle tremolo’d ja mõlema pilli katkendlik helikude toovad silme ette pildi õhuvirvendusest ja kergetest tuulepuhangutest.

EMPil kuulasin teistki kontserti „21 g“: ansambel U: esitas Age Veeroosi, Alisson Kruusmaa, Tatjana Kozlova-Johannese ja Sander Saarmetsa loomingut. Järjest enam jälgitakse läänemaailmas, et nais- ja meesheliloojate teosed oleksid kontserdikavas tasakaalus, mis võib teatud juhtudel viia ka absurdsete nõudmisteni ja tekib küsimus, kui palju võib interpreet ise oma kava üle otsustada. Eesti praegune helilooming on selles mõttes heas seisus, et meil on nii palju väljapaistvaid aktiivselt tegutsevaid naisheliloojaid (kuigi seda sõna vist ei ole ka enam soovitav kasutada), et isegi kui mitte lähtuda soolisest kuuluvusest, on ikkagi üsna tõenäoline, et nüüdismuusika kontserdil kõlab mõni naise loodud teos. Ansambel U: kontserdil kuulus minu isiklik sümpaatia Kozlova-Johannese teosele „Nurgad“, kus niigi huvitavat kõlamaastikku täiendasid muusikud kilega krabistades.

Kui tulla traditsioonilisemate kontsertide juurde, tuleb kindlasti ära märkida ERSO omad: seal lihviti mai teises pooles toimunud Ühendkuningriigi turnee kava, kus oli oluline koht Rahmaninovi klaverikontsertidel. Tallinna kahel kontserdil kõlasid esimene ja kolmas klaverikontsert (solist inglise pianist Barry Douglas), samuti kanti ette Jean Sibeliuse viies ja Antonín Dvořáki seitsmes sümfoonia. Kui sümfooniate ettekanded pakkusid tõelist naudingut, siis Douglase Rahmaninov oli minu arvates natuke liiga mõistuspärane, hillitsetud, väheste emotsioonidega – kõik oli kuidagi liiga korralik. Hoopis mõjusam oli Douglase lisapala, tema enda iiri rahvamuusika seade.

Inglismaa reisi tegi maikuus ka Eesti Rahvusmeeskoor ning enne seda anti samuti kontsert, mis ei olnud siiski kuidagi seotud eelseisva turneega. Tänavu tähistab oma 70. sünnipäeva Rein Rannap ning Tallinna ja Pärnu publik sai meeskoori esituses kuulda tema laulude kooriseadeid, mille autorid on Riivo Jõgi, Siim Aimla ja Kuldar Schüts. Meie meeskoor on viimastel aastatel olnud suurepärases vokaalses vormis ning kiitma peab ka nende repertuaarivalikut, ometigi on tavaliselt nende osaks esineda pooltühjas Estonia kontserdisaalis. Seekordne kombinatsioon Rannapi kõige populaarsematest lauludest ja meeskoorist tõi aga saali täis ja kontserdi lõpus mitte lõppeda tahtev aplaus leevendas ehk natukegi pettumust senise publikupuuduse pärast.

Kõlanud Rannapi laulude seaded võib paigutada kahte kategooriasse. Oli neid, mis olid nagu ühed korralikud lauluseaded ikka, näiteks „Eesti muld ja eesti süda“ (seadnud Riivo Jõgi) – ilus seade, aga kergelt kergemuusika koori hõnguga, mille tekitas eesti keele väldetest lähtuv sünkoopide (liigne) kasutus. Aga oli ka selliseid seadeid, mis andsid oma mitmekesise faktuuriga välja üsna komplitseeritud kooriteoste mõõdu, nagu näiteks „Tule minuga sööklasse“ (Siim Aimla) ja „Kes kellega käib“ (Kuldar Schüts), eriti kaasahaarav oli „Tango“ (Riivo Jõgi).

Külaliskollektiividest oli suursündmus Soome Raadio sümfooniaorkestri esinemine inglasest peadirigendi Nicho­las Colloni juhatusel. Kui nüüd stereotüüpide keeles rääkida – soomlased kui rahulikud, pikaldased, põhjamaiselt vaoshoitud –, siis see kontsert kummutas küll kõik eelarvamused. Kava koosnes vaid tantsulistest teostest ja nende esitamiseks vajalikku tulisust ja temperamenti jagus soome muusikutel küll ja veel. Huvitav avastus oli avaloona kõlanud Väinö Raitio (1891–1945) ballett-intermetso „Vesipüks“, värvika ja isikupärase helikeelega teos heliloojalt, kes on siin täiesti tundmatu ja kelle suurem avastamine on ka Soomes alles ees. Teises pooles kanti hoogsalt ette Leonard Bernsteini sümfoonilised tantsud muusikalist „West Side’i lugu“ ja Maurice Raveli „Valss“. Veel kõlas kontserdil tehniliselt keerukas Mieczysław Weinbergi trompetikontsert op. 94, soleeris orkestri esitrompet Jonas Silinskas, kelle esitus pakkus väikestest apsudest hoolimata võimsa elamuse.

Maikuusse jäid ka pianist Sten Hein­oja ja viiuldaja Peeter Marguse doktorikontsert. Heinoja, kes uurib oma doktoritöös Mart Saare klaveriprelüüde, oli kavasse valinud teosed, mis on õhk­õrnalt seotud ka Saarega. Koos ansambli­partneri Marcel Johannes Kitsega kanti ette Lepo Sumera „To Reach Yesterday“, Francis Poulenci tšellosonaat FP 143 ja Sergei Rahmaninovi tšellosonaat g-moll op. 19. Kaks esimest teost kõlasid kontserdi esimeses pooles ja nende esitus oli niivõrd kõrgel tasemel ja väljendusrikas, et teise poole Rahmaninovi sonaat jäi paratamatult nende varju. Heameelt valmistas Sumera teose valik – põnev, improvisatsiooniline teos, mis väärib kindlasti sagedamat esitust.

Viiuldaja Peeter Marguse doktorikontsert kandis pealkirja „Estländer“ ning koos pianist Lukas Gedvilasega esitatigi vaid eesti muusikat. Taas väga hea ja läbimõeldud kava ning meeldejääv ettekanne. Sügavaima mulje jättis selleski kavas Lepo Sumera teos – „Quasi improvisata“. Huvitav leid oli ka Jaan Räätsa vaid käsikirjas olemas sonaat viiulile ja klaverile op. 71. Au noortele, et nad toovad kuulajateni veel avastamata muusikat.

* Richard Morrison, Can classical concerts in unlikely settings attract new audiences? – BBC Music Magazine, juuni 2023.