Modern Stalking
Kaasaegsete muinaslugude festivali „Stalker” kontserdiprogramm 26. VIII Katlas. „Stalkeri” filmis on üks erandlik stseen: osas, kus eksistentsiaalne ja lüüriline kaotsiminek on juba oma täispööretesse jõudnud, vaatab Stalker sinust natuke läbi ja toob kuuldavale üsna ratsionaalse mõttekäigu. Võtame näiteks muusika. See on kõigest kõige vähem reaalsusega ühenduses, või kui ongi, siis sünnib see mehaaniliselt, mitte idee jõul, vaid lihtsalt kõla kaudu, ilma igasuguste assotsiatsioonideta ... jne. Pidin „Stalkeri” festivali ettevalmistuse ajal ajapuudusel tagasi lükkama kuraator Andres Lõo soovi kirjutada koos festivaliga ilmunud kasseti trükisesse essee. See oleks nõudnud liiga kaua aega, umbes 200 aastat, sest kogu see film ja see teema on liiga hirmutavalt suur, isiklik ja ilmamaad pähe kukutav. Selle asemel tahan pigem keskenduda ühele tarkovskilikule vaatele ja viibida helikõiksuses. Mida ma näen, on mõtlemine.
Mida ma kuulen, on ka mõtlemine, on öelnud Gilles Deleuze. Helimaastikes viibimine on kogu Stalkeri filmi loodud tähendus- ja tunnetusuniversumi üle kontempleerimiseks palju tulemuslikum. Teeksin sama tähelepaneku ka siis, kui filmis puuduks mainitud kõnekoht. Ehk see ongi liiga osutav. Stalkeri tsoonis on ühendatud ruumi ja ajakogemuse metamorfoos. Filmi võttepaik Tallinnas ja filmi helilise osa oluline seotus müramuusika, dark ambient’i, soundscape’i, postindustriaalse muusika, helieksperimentalistika, elektroonilise muusika, elektroakustika jt kui vahetult tunnetusega seotud suundadega lõi hea eelduse tuua Tallinnasse hiilgav komplekt süvaelektroonika ja helikunsti tipptegijaid. Kava koordineerimatus andis öö läbi tõeliselt stalkerliku võimaluse järjekordne esineja intuitiivselt tehasehoone pimedatest soppidest üles leida. Festivali kontserdiõhtu ava-performance’i esitas end Stylophonic Orchestra of Eurasiaks tituleerinud koosseis Ülo Krigul, Veiko Õunpuu ja Mart Taniel, kellega ühines timpanitel festivali kuraator Lõo, et esitada Richard Straussi poeemi „Also sprach Zarathustra” esimest osa. Stülofonide retrofuturistlikult metalse kõla ning Nietzche ja Tarkovski vaheliste seoste kõrvale üritasin tulutult meenutada, millises ENSV-aegses raadio- või telekõllis seda lugu kasutati, ent alateadvuse hämarasse laoruumi see jäigi. Kunagi ühe projekti jaoks Eesti helikunsti ajaloost kontseptuaalseid ja märgilisi eksperimente otsides leidsin, et nn kõllid või tunnusmeloodiad moodustavad täiesti omaette peatüki, kuna selles žanris oli ilmselt võimalik luua loomingulisemaid lahendusi kui muusika konventsionaalsemas sfääris. Teine oluline aspekt, et regulaarselt kõlavad helid olid argireaalsuse vältimatuks soundtrack’iks ja moodustavad omaette kihi postsotsialistliku subjekti teadvuses. Näiteks on mitmed inimesed rääkinud, kuidas kaasaegse elektronmuusika eelkaja jõudis nendeni läbi raadiosaate „Maailm täna” tunnusmuusika, kus oli mäletatavasti sämplitud Düsseldorfi electro-pioneeride Kraftwerki lugu „Trans-Europe Express”.
Seejärel toimus kohalikus muusikaelus küll ootuspärane, ent seni pretsedenditu koosluse etteaste – Erkki-Sven ja Lauri-Dag Tüür ühel laval. Arktilised atmosfäärid ja selles jäämõradest moodustuvate hargnevustena hajusalt mõtlikud kitarrikäigud muutusid dramaturgiliselt ootamatuid pöördeid võtvaks digitaalselt sekventsitud orkestratsiooniks, et kulmineeruda tihedas progerock’i-kompositsioonis. Ülemises saalis jätkus kontserdiõhtu Taavi Tuleviga (isa oli ta kahjuks koju jätnud), kes kasutas ära kvadrofoonilise helisüsteemi võimalusi. Glitch-techno-järgsed aeglased, ent tihedad rütmistruktuurid ja dark ambient’i kihid lõid küllaltki määratlematu helikeskkonna, milles säilis ainult kuulaja või tajuja üheaegne psüühiline ja füüsiline kohalolu. Veelgi totaalsema tehnodeelilise kogemuse pakkus hollandi livecinema duo Telcosystems, mille helilise ja pildilise sünergia intensiivsus oli viidud äärmuseni. Edgars Rubenise prepareeritud kitarriga tekitatud improvisatsiooniline, küllastatuse võimalusi kasutav drone’ide massiiv viis mõttele, et ilmselt just selline võiks olla Jimi Hendrixi hauatagune elu, kus kitarr realiseerib ilma nii popformaadi kui meelemürkide piiranguteta täielikult oma potentsiaali maagilise instrumendina.
Nüüdseks laiali läinud soome müraminimalismi klassikute Pan Sonicu liikme Ilpo Väisäneni käekiri oli erakordselt isikupärane: massiivne puhas heliline substants, milles tooni andsid maalähedased suured ja paukuvad tehnobassid ning mille peal rändasid noisikihid, mida Väisänen modifitseeris triksterliku teravmeelsusega. Orgastilise mõõtme saavutas etteaste elektroonilise saksofoni psühhedeelsel liitumisel. Puhkpill, mille kasutamine elektroonilises muusikas on üldiselt harva, oli kesksel kohal ka Mount Fuji Doomjazz Corporationi, tervele muusikastiilile nime andnud Madalmaade kollektiivi kavas. Võib-olla kõige ootamatum sürpriis oli senikuulmatu avant-rock’i kollektiiv, kes Velvet Undergroundi laadis hüpnootiliselt repetitiivsete trummirütmide ja elektrikitarri tugeva protsessueerimisega samuti end täielikult kehtestas. Kui kuulajad pärast võimsat finaali sõnatuna lava ette seisma jäid ja üks informeeritum inimene seletas, et tegu olevat kodumaise kollektiiviga Väljasõit Rohelisse, oli üllatus veelgi suurem. Heli ja tunnetuse võimaluste maksimaalne ärakasutamine, paljude stalkerite kokkutulek helitsoonis sai väärikalt lõpule viidud.