Mõnusalt ajas ja ruumis laiali

Viljandi orelifestivali üks eesmärke on avastada ja publiku ette tuua mitmesuguseid orelit sisaldavaid muusikalisi kollektiive.

FARIŠTAMO ELLER

Viljandi orelifestival 6. VII – 6. VIII Viljandi praostkonna kirikutes. Peakorraldaja organist Tuuliki Jürjo ja patroon Viljandi praostkonna praost Marko Tiitus.

Viljandi orelifestivali peeti juba neljandat korda 14 kontserdiga kuu aja jooksul kõikjal Viljandi praostkonna kirikutes. Mulle on selle festivali põnevaim omadus see, et festival on nii ajas kui ka ruumis mõnusalt laiali laotatud. Eks seetõttu on ühel inimesel kõigile kontsertidele raske jõuda, kuid rõõm on teada, et väga paljudel eri paikades elavatel muusikasõpradel on kuu aja jooksul võimalus kontsertidest osa saada.

Festivali nelja aasta jooksul on see jõudnud juba natuke muutuda. Näiteks oli festival seekord teist aastat rahvusvaheline. Festivali korraldaja Tuuliki Jürjo meenutab, et mõte selline festival teha tuli esimese koroona-aasta eel ja siis juhtuski nii, et kuigi lennupiletid olid ostetud, ei saanudki välisesinejad Eestisse. Seetõttu antigi esimesel korral kontserdid mitme kuu jooksul, aga järgnevatel aastatel on korraldajatel õnnestunud kontserdid mahutada kuu aja sisse.

Nimetus Viljandi orelifestival võib ehk mõnes kuulajas tekitada segadust ja panna küsima, kuidas sattus üks kontsert näiteks Põltsamaa kirikusse. Pea­korraldaja Jürjo sõnul on festivali patrooni soov olnud haarata kogu Viljandi praostkonna kirikud, mistõttu ongi saanud festivali kontserdipaikadeks ka Põltsa­maa, Helme ja Taagepera kirik.

Festivali seekordne üllatus oli meistri­kursus, mis tõi kokku oreliõpilased ja -õpetajad üle Eesti ja kaugemaltki. Kursuse lõppkontserte sai ka publik festivali osana Viljandi Jaani ja Pauluse kirikus nautida. Õpilasi üle Eesti õpetasid Ines Maidre, Kai Krakenberg, Kristel Aer ja Tuuliki Jürjo. Meistrikursus tõi huvilised kokku, andis võimaluse esineda, üksteist kuulata ja saada juhendajatelt kasulikke näpunäiteid. Üle Eesti on ligi 200 orelit, aga oreliõpet on võrdlemisi vähe – umbes 15 kohas –, mistõttu on meistrikursus igati tänuväärne lisa.

Festivali üks eesmärke on avastada ja publiku ette tuua mitmesuguseid orelit sisaldavaid muusikalisi kollektiive. Peakorraldaja Jürjo soov „põnevat avastusretke läbi erinevate stiilide ja värvikate kooskõlade kaugetest sajanditest tänaste meloodiateni“ on kirjas ka kavaraamatus. Rännata võis juba festivali kava sirvides, uurides esinejaid, teoseid ja ka ajastuid. Orel on ju traditsiooniliselt kogu kirikut täitev pühalikkust tekitav instrument ja ütlen ausalt, et folkmuusika ansambel, mille üks liige mängib orelit, oli mulle parajalt üllatav. Kuid täpselt nii tegi ansambel 6hunesseq
15. juulil Tarvastu kirikus. Kvarteti moodustavad neli noort muusikut, kes mängisid Hiiu kannelt, löökpille, viiulit ja orelit ning laulsid mitmesuguseid põnevaid seadeid. Sel kontserdil oli kahju, et esinejate ja publiku asetus ning akustika eriti hästi ansamblit ei toetanud, mistõttu kuulajateni päris kõik ei jõudnud –
ei visuaalselt ega kõlaliselt.

Ootamatult ja eriliselt mõjusid väga paljud teisedki koosseisud. Näiteks kontserdil „Ukraina rapsoodia“ Pilistvere ja Mõisaküla kirikus musitseeris orelil Ines Maidre ja ukraina rahvapillil banduural mängis (ja ka laulis) Inna
Lisnjak. Sel kontserdil kõlasid selles üllatavas koosseisus muu hulgas mõned väga tuntud lood, nagu Pachelbeli „Kaanon“ ja Händeli aaria „Lascia ch’io pianga“ ooperist „Rinaldo“, peale selle loomulikult ukraina heliloojate teosed ja mõni rahvalaul. Teine ukraina muusik, flötist Natalja Koljasnikova esines Tarvastu kirikus koos kahe organisti Hille Poro­soni ja Tiia Tennoga. Eri ajastutest pärit eriilmeline muusika sisaldas seegi kord üht ukraina rahvalaulu ja viis mõtted jubedale olukorrale Ukrainas.

Arvo Pärdi „Eesti hällilaulu“ ja „Ukuaru valsi“ esitasid Kõpu kirikus põnevalt ja ootamatult duona viiuldaja Leena Laas ja organist Tuuliki Jürjo. Kuna ajastu­pille kuigi tihti ei kuule, rõõmustasin, et Laas esitas Johann Sebastian Bachi viiuli­partiita E-duur BWV 1006 ajastupillil ja mängis kolmanda osa teisiti, kui olen harjunud seda kuulma, püüdes sellega veelgi enam tähelepanu.

Kujutlusvõimele erakordse elamuse pakkunud kontsert „Mägede vaikuses“ Suure-Jaani kirikus üllatas ka oma koosseisuga, sest organisti Francesco Di Lernia duopartner oli alpisarve mängija Carlo Torlontano. Sellisele muusika- ja kõlamaagia tekkele aitab peale heade muusikute kindlasti kaasa ka ansambli koosseis (pillivalik). Eesti muusikute, fagotimängija Peeter Sarapuu ja organist Kristel Aeru duokontsert „Üksi ja kahekesi“ Paistu kirikus andis põnevate teoste ja kõladega samuti kuulajatele võimaluse rännata ajas, ruumis ja ka kujutlustes.

Festivalil oli ka kaks klassikalist orelikontserti, kus esinesid solistid traditsiooniliste ja veel traditsioonilisemate oreliteostega. Neil, kel oli võimalus kuulata nii austria organisti Peter Frisée (Viljandi Jaani kirikus) kui ka Saksamaa organisti Kai Krakenbergi kontserti (Viljandi Pauluse kirikus), said võrrelda kahe meistri esituses Bachi tokaatat ja fuugat d-moll BWV 565. Frisée kontserdi tegi viljandlasele ilmselt eriti südantsoojendavaks tema seitsmeosaline improvisatsioon „Viljandi süit I“ (1. „Viikingid saabuvad“,
2. „Hommik Viljandi järvel“, 3. „Linnud ja maasikad“, 4. „Võimas kindlus“, 5. „Kuupaiste“, 6. „Kummitused öises metsas“ ja 7. „Hansalinna tokaata“). Teoses kasutas organist ka meloodiaid lauludest „Viljandi paadimees“ ning „Meil aiaäärne tänavas“. Meistri sõrmede alt tulev põnev teos meie kodulinna teemal tõi naeratuse suule küll.

Rahvalikke kõlasid ja mustreid sai kuulda veel mitmel kontserdil. Karksi kirikus mängis torupilli- ja flöödimängija Susanna Viktoria Mõtsmees koos organist Tuuliki Jürjoga rahvakoraale, eesti rahvaviise ja Jürjo enda loomingut. Arvo Pärdi „Ukuaru valss“ kõlas ka sel kontserdil. Taagepera kirikus esinesid rahvamuusik Tuule Kann kandle, vile ja häälega ning organist Marju Riisikamp põneva erilise rahvaliku muusikaga.

Ootamatuna mõjuv mandoliinimängija Alina Sakalouskaja ja organist Kadri Ploompuu koosseis Kolga-Jaanis rõõmustas suure eesti heliloojate teoste osakaaluga. Välismaiste heliloojate loomingu kõrval kõlas selles põnevas koosseisus Ester Mägi, Tõnu Kõrvitsa, Artur Lemba ja Rudolf Tobiase muusika. Põltsamaa kontserdilt „Külm ja soe“ jäi saksofonist Virgo Veldi ja organist Ulla Kriguli esituses kõrva Franz Schuberti teos „Arpeggione sonaat“ D 821, mida enamik on ilmselt kuulnud siiani vaid tšello ja klaveri esituses.

Rõõm oli näha ja kogeda festivali muutumist, täienemist ja arenemist ajas ning ühtaegu väärtuste hoidmist, mis meelitas igale kontserdile palju muusikaarmastajaid. Nõuandena soovitan täiustada festivali kavaraamatut. Ukraina rapsoodia kontsert tekitas veel paraja põnevuse ja omamoodi segaduse sellega, et muusikud esitasid teoseid veidi teises järjekorras, kui need olid kavas kirjas, sealjuures ette teadustamata. Samuti tahaksin eri koosseisude kohta teada, kuidas on tekkinud just sellised pillikombinatsioonid, kuidas ja miks on muusikud valinud just kontserdil kõlanud muusika, kas ansambel tegutseb ehk juba mõnda aega ja ka edaspidi koos … Igal juhul jään ootama järgmist suve ja festivali, et sõita kaunitesse paikadesse muusikat nautima.