Moraalne kompass olgu paigas

Vahetevahel oli kahju, et ei saanud mõnda interpreeti või koosseisu pikemalt kuulata, kuna mitu kava oli üles ehitatud üsna galakontserdilikult.

ÄLI-ANN KLOOREN

Tallinna kammermuusika festival 23. – 30. VIII, kunstiline juht Anna-Liisa Bezrodny, resideeriv helilooja Rein Rannap.

Eestist on saanud tõeline muusikafestivalide maa: ei möödu vist nädalatki, kui mõni neist käimas ei oleks. Augusti viimastel päevadel anti XIX Tallinna kammermuusika festivali „Sümbioos“ raames kümme kontserti kolmes eri paigas. Lõppkontserdil kuulutati välja, kellele läks tänavune PLMFi noore muusiku preemia, nimelt metsosopran Sandra Laagusele.

Esimesena tõstan tänavuse festivali puhul esile muusikute erakordselt kõrge taseme: seitsmel kontserdil kuulsin vaid häid ja väga häid ettekandeid. Mõned interpreedid tegid ära lausa mammuttöö: näiteks osalesid tšellistid Marcel Johannes Kits ja Jan-Erik Gustafsson seitsmel, pianist Irina Zahharenkova kuuel, viiuldaja Anna-Liisa Bezrodny ja vioolamängia Răzvan Popovici viiel kontserdil. Kas see, kui interpreet peab pika festivali vältel igal õhtul vormis olema, mõnikord ainult üheks looks, on hea või halb, kerge või kurnav, sellele saavad vastata vaid esinejad ise. Publiku poolelt vaadatuna oli mul aga vahetevahel kahju, et ei saanud mõnda interpreeti või koosseisu pikemalt kuulata, kuna mitu kava oli üles ehitatud üsna galakontserdilikult. Ühest ülevaatekontserdist oleks piisanud ja rohkem oleks võinud olla kontsentreeritud kavasid.

Näiteks vaimustasid mind avakontserdil vioolamängijad Răzvan Popovici ja Kaija Lukas, kes esitasid Béla Bartóki viiuliduode seadeid kahele vioolale ning György Ligeti „Ballaadi ja tantsu“. Meeldis nende vaba olemine ning rütmierk ja emotsionaalne tõlgendus, seega oleksin neid soovinud kuulata palju kauem, nagu ka koosseisu, kes esitas imeilusa Felix Mendelssohni keelpilliokteti Es-duur op. 20. Ei panda ju oktetti väga tihti kokku ja veel niivõrd headest interpreetidest. Ning kui ka kaheksale mängijale poleks rohkem sobivaid teoseid leidnud – selles ma kahtlen –, siis viiele-kuuele ikka, ning oleks välditud õpilaskontsertidelt tuttavat olukorda, kui tuleb ridamisi esinejaid ja igaüks näitab, mida oskab.

Kummalise mulje jättis kontsert, mille pealkirja „Rannap!“ järgi eeldasin, et keskendutakse festivali resideeriva helilooja loomingule. Alustuseks kõlaski kolm tema teost, kuid siis järgnes mälestuslõik hiljuti meie seast lahkunud Aavo Otsale. See oli äärmiselt südamlik ja kena austusavaldus Otsale, kelle panus meie trompetimängijate arengusse on tohutult suur, kuid viis mõtted sootuks Rannapilt. Õhtu lõppes aga hoopis kolmandas tonaalsuses, särtsakates ladina­ameerika rütmides, mis kõlasid Argentina helilooja Osvaldo Golijovi keelpillinonetis „Viimane ring“. Paras segapuder. Kui juba Rannap, siis Rannap – ei ole ju kahtlustki, et tema loomingust oleks saanud kokku panna tervikkontserdi, seda enam et viimasel galakontserdil tuli samuti ettekandele üks tema lugu.

Mõni sõna ka kuuldud Rannapi teostest. Esiettekandena kõlas „Elukaar“, teema ja variatsioonid kahele keelpilli­kvartetile, mille kolme osa pealkirjad „Areng“, „Tegutsemine“ ja „Hääbumine“ osutavad selgelt teose sisule. Algus mõjus täiesti ebarannaplikult: dissonantside rägastikus ei suutnud ma tuntud meloodiameistri käekirja kuidagi tabada. Ju see peabki kujutama inimese elu alguse käänulist ja ebakindlat teed. „Tegutsemises“ käib muusika juba kindlamaid radu pidi, sisu aitavad avada ka varasemate laulude tsitaadid. „Hääbumises“ jõutakse aga tagasi alguse kaosesse. Teosele oli lisatud videofilm, mille oli loonud tehisintellekt Taavi Varmi ja Valdek Lauri juhtimisel. Filmis näeb ühe näo muutumist imikust raugani – lihtne ja loogiline lahendus ilmestamaks elukaart. Minu meelest on see siiski liiga tehislik, justkui plastist tehtud ja täiesti hingetu.

Samal kontserdil tulid ettekandele veel Rannapi tšellopalad „Burlesk“ ja „Ballaad“, mis on pühendatud Silvia Ilvesele, kes need ka esitas. Iseenesest huvitavad teosed ja nauditav esitus, aga arusaamatuks jäi lugude pealkirjade ja muusikalise materjali seos: need kõlasid äärmiselt ühetaoliselt, kuigi oleksin eeldanud suurt kontrasti.

Sügavama ja terviklikuma mulje jätsid kontserdid, kus fookus oli ühel koosseisul või kus olid teosed omavahel paremini seotud. Suurima elamuse sain raekojas antud kontserdil „Intiimsed kirjad“, millele oli pealkiri pandud esimesena kavas olnud Leoš Janáčeki samanimelise keelpillikvarteti nr 2 järgi. Janáček kirjutas teose oma viimasel eluaastal, olles 74aastaselt armunud endast 38 aastat nooremasse abielunaisesse Kamila Stösslovásse, ning pani oma sõnul sinna kõik, mis nende suhet iseloomustas. Siin on nii tundlevaid meloodiakäike kui ka katkendlikke kõhklushetki, tantsulisust ja lausa dramaatilisust ning kõik see on valatud mõõdukalt modernsesse helikeelde. Kvartett koosseisus Anna-Liisa Bezrodny, Jan Söderblom, Kaija Lukas ja Jan-Erik Gustafsson esitas teose äärmise intensiivsuse ja emotsionaalsusega, mis liigutas hingepõhjani. Loogilise jätkuna kõlas järgmisena soome helilooja Cecilia Damströmi (1988) keelpillikvartett „Kirjad“ op. 61. Meeleolult ja helikeelelt vahelduvate elementidega neljaosalises teoses on lähtutud Janáčeki kvartetist ja helilooja kirjadest armastatud Kamilale (nad vahetasid ligi 700 kirja), mida loetakse muusika vahele või saateks. Raekoja kontserdil kandis inglise keelest eesti keelde tõlgitud tekstid ette Tambet Tuisk, aga jäi täiesti arusaamatuks, miks ei olnud kavalehel märgitud ei tekstide päritolu ega ka tõlkijat. Raske uskuda, et kogu publik oli kursis Janáčeki eraelu üksikasjadega ja Damströmi teose taustaga – ise pidin küll vajaliku info internetiavarustest üles otsima. Tagapõhja tundmata jäävad need teosed aga justkui poolikuks.

Kaunis kontsert toimus Rootsi-Mihkli kirikus, kus tulid ettekandele Frank Bridge’i fantaasia klaverikvintetile H 94 ja Arnold Schönbergi „Kirgastunud öö“ keelpillisekstetile. Peab tänama interpreete, et nad sellise muusikalise pärli nagu Bridge’i kvintett oma kavasse olid võtnud – ma ei olnud seda varem kuulnud ja see lummas mind. Arnold Schönbergi teost kantakse sagedamini ette keelpilliorkestriga, kuid algupärane versioon sekstetile on palju intiimsem, läbipaistvam ja kirgastunum. Rootsi-Mihkli kiriku kontserdil lisas mõjusust veel hiline kellaaeg (algus kell 21) ning hämar ruum, valgustuseks vaid põrandale asetatud teeküünlad.

Festivali lõppkontserdil astus üles EMTA kammerorkester Jan Söderblomi juhatusel. See, mis jäi noortel veel kõlaliselt puudu, kompenseeriti suure musikaalsuse ja erksa mänguga. Kindlasti oli oma roll dirigendi sütitaval juhatamisel. Ühtmoodi hästi kanti ette Edvard Griegi „Holbergi süit“ ja Jaan Räätsa kontsert kammerorkestrile op. 16, viimane mõjus noorte esituses eriti kelmikalt.

Lõpuks tulen ka artikli pealkirja juurde. Sain selle idee Mihhail Lotmani intervjuust*, kus ta muretseb Eesti inimeste moraalse kompassi suuna pärast. Usun, et enamik eestlasi teab nüüdseks, et 24. august on Ukraina iseseisvuspäev. Festivali korraldajad olid aga otsustanud samal päeval tuua kuulajateni Pjotr Tšaikovski ja Sergei Rahmaninovi romansid ning Mihhail Lermontovi luuletused, esitajateks Monika-Evelin Liiv ja Irina Zahharenkova ning Tambet Tuisk. Ma ei arva, et vene muusikat või kirjandust ei võiks enam üldse esitada, aga teha seda sellisel päeval ja veel vokaalmuusika ja luule kujul – see tundus kohatu.

Loodan südamest, et kokkusattumus oli juhuslik ja seotud vaid inimeste teadmatusega (see ei ole küll hea vabandus), kuigi hinge puges väike kahtluseuss, kui lugesin kavalehelt festivalikorraldaja avateksti, kus ta mainib: „Maailmas toimuvad sündmused tekitavad meis aina suuremaid lõhestumisi, viimased kolm aastat eelkõige koroona ja sõja tõttu, kuigi tegelikult peaksime tegema kõik ühinemiseks ning eluga sümbioosis olemiseks.“ Eks siin või igaüks ise mõelda, kellega ühinemist silmas pidada. Aga kui juba Lotman on lõpetanud Puškini lugemise, siis kas oleks esinejatel olnud raske mõelda praeguse olukorra peale ja otsida maailma kammermuusika meeletust varamust sellisel päeval esitamiseks midagi sobivamat. Või tundsid Liiv ja Zahharenkova tõesti, et need on nende elu unistuste teosed, mida peab just nüüd ette kandma?

Lahkusin kontserdilt väga ebameeldiva tundega (ja ei olnud ainuke). Vabaduse väljakul süvenes see tunne veelgi. Parasjagu näidati seal heategevusüritusel suurel ekraanil ukraina lapsi, kes palusid abi pommivarjendite ehitamiseks, et nad saaksid jälle koolis käia. Jäin sinna üritusele kauemaks ja nautisin täiega ukraina muusikute Balaklava Bluesi ja Ruslana esinemist, kes mõjusid kui puhastustuli ja lasksid mul rahunenud südamega koju minna.

* Reedene Intervjuu. Kristjan Pihl ja Mihhail Lotman. – Vikerraadio 1. IX 2023. https://vikerraadio.err.ee/1609069001/reedene-intervjuu-kristjan-pihl-ja-mihhail-lotman