Mõtleme koos oma peaga

Kas demokraatia ikka tähendab seda, et igaüks püüab oma häält üle teiste kuuldavaks teha ja „kõiki pille proovida“?

MARI TARGO

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „URR-33: publikuorkester“ 1. III Eesti Raadio 1. stuudios. Ansambel U: (Tarmo Johannes – flööt, Helena Tuuling – klarnet, Vambola Krigul – löökpillid, Taavi Kerikmäe – klaver, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello), Tammo Sumera (helindus, andmetöötlus) ja publikuorkester. Klassikaraadio kontserdiülekande ja vestlusringi vahel said raadiokuulajad osa Ukraina nüüdismuusika valimikust.

Kevadkuu esimese päeva õhtul sammusin õhinaga raadiomaja poole, et pilviseid mõtteid eemale pühkida. Koroonapausid on musitseerimise suhtes januseks teinud, seega tekitas erilist ootust välja kuulutatud publikuorkester. Pähe kerkis kelmikas kujutlus, kuidas hakkan iseennast kui esinejat arvustama. Nagu ootustega ikka kipub olema, osutus aga publikuorkester ennemini (pseudo)eksperimendiks kui võimaluseks end kunstiliselt välja elada. Nimelt imbus pärast kontserti Klassikaraadio otse-eetris peetud vestlusringist ansambel U: liikmetega välja infot selle kohta, et teatud määral on publikuorkester manipulatsioon. Sellel ma aga pikemalt ei peatu, kuna ei soovi tekitada järgmise publikuorkestri liikmetes skeptilist eelhoiakut.

Mina olen selle poolest tänuväärne eksperimendis osaleja, et usun sinisilmselt laval olijaid ega aimagi, et mind võidakse ninapidi vedada. Ometi andis vihje, et tegu pole üksnes musitseerimise eesmärki täitva ettevõtmisega, juba kavalehe kommentaar, et publikuorkester uurib demokraatia võimalikkust kontserdisituatsioonis. Kui mõne aasta eest kanti sama projekt ette USAs, kandis see alapealkirja „Let’s Make Music Great Again“ ehk „Teeme muusika taas vägevaks“, sedapuhku oli alapealkiri „Mõtleme koos oma peaga“. Publikuga suhtlemise enda peale võtnud Taavi Kerikmäe sõnul tekkis moto viimase aja ühiskondlike hoovuste tõukel täiesti loomulikult.

Publik pandi musitseerima kolmel meetodil, tarvis oli vaid spetsiaalsesse wifi-võrku ühendatud nutiseadet. Esimene teos pakkus võimaluse mängida telefoni toksides flööti, klarnetit, vibrafoni, klaverit, viiulit või tšellot, seejuures oli võimalik virtuaalsete liuguritega valida madalam või kõrgem ning vaiksem või valjem heli. Nagu eksperimendi korraldajad ilmselt ka ootasid, kulus minul küll suur osa teosest sellele, et aru saada, kas minu hääl on üldse kuulda. Pealegi oleksin tahtnud proovida kõiki instrumente, kuid lugu oli selleks liiga lühike – kaks pilli jäi katsetamata.

Kuigi äratundmisrõõm ja tundmatus tuttava otsimine on sügavalt inimlik, siis aju januneb pidevalt uue informatsiooni järele. Seda oskab ansambel U: hästi pakkuda, iseäranis tavatu kogemuse saab publik nende publikuorkestris osaledes. Fotol juhatab U: ja publikuorkestri väge Taavi Kerikmäe.

Mari Targo

Kordumatu uudisteose lõppedes tehti väike vahepeatus, et analüüsida loo õnnestumist meetodil „mida rahvas arvab?“. Publik oli meelestatud heatahtlikult. Juba hakkas vaikselt selguma suhtumine demokraatiasse: kas demokraatia ikka tähendab seda, et igaüks püüab oma häält üle teiste kuuldavaks teha ja „kõiki pille proovida“? Nii nagu edukas koosloome, nii sisaldab ka demokraatia suurt hulka kokkuleppeid ja reeglitest kinnipidamine on üks demokraatliku ühiskonna liikme kohustusi. Kui oleksime sama teost kohe korranud, siis oleks tulemus olnud ilmselt teistsugune. Siit tekkiski mõte, et publikuorkestri projekt on mitmel tasandil väärt koolikontserdi vormi. Näitlikustada saab ühtviisi nii kokkulepitud reeglite eiramist kui ka neist kinnipidamist ning üheskoos tajuda ja uurida, kas ja kuidas loovad need olukorrad erisugust muusikat. Kui raadiostuudios kohapeal ja Klassikaraadio vahendusel kuulas kontserti ilmselt keskmisest nüüdismuusikateadlikum rahvas, siis koolides võib kaaluda ka puhaste harmooniate kasutamist, et reeglitest kinnipidamisel tekiks üheselt mõistetav „ilus“ tulemus.

Publikuorkestri teine ülesanne oli partituuriloome. Seal oli meid väidetavalt jagatud n-ö parteidesse, s.t igat pilli esindas tundmatu osa publikust. Vastavalt iga grupi keskmisele klõpsamisaktiivsusele tema pill kas pääses või ei pääsenud end partituuri esindama. Kui suurel ekraanil kuvatud partituuri tekkis noote, siis vastav pill ka esitas need. Siin tekkis vist sedalaadi efekt, et paljud püüdsid elu eest muudkui klõpsida, aga pill pääses harva suurele ekraanile. Hiljem kuulsin, kuidas üht publiku liiget liigutas väga tšellomängija žest häälestada käigu pealt pilli madalaim keel veelgi madalamaks, kui partiisse ilmus tšelloregistrist allapoole jääv noot. Teeb ju tõesti õnnelikuks, kui pärast linnavalitsusele saadetud ettepanekut kodutänavas juba pikemat aega haigutanud löökauk ära parandada tehaksegi tee korda – ja veel kodaniku saadetud kirja peale! Kui esimene teos oli (küll ägeda toksimise teel sündinud) loominguline puhang, siis ülesanne „partituur“ jättis kuiva ja tehnilise mulje.

Kolmas vaatlus demokraatia toime­mehhanismidele kontserdi vormis tehti kahes voorus. Ekraanile ilmus tabel, kus osaleja (muide, osaleda võis veel ka Klassikaraadiot kuulates või kontserdiülekande videovoogu jälgides) sai määratleda oma soo ja vanuserühma. Saalis viibinud publikus olidki vist esindatud kõik määratletud grupid. Kui ansambel hakkas teost esitama, oli publiku ülesanne, ikka nutiseadme abil, oma meelsusest parajasti kõlava muusika suhtes märku anda. Ansambel jälgis pingsalt ekraanil muudkui üles-alla kõikuvaid tulemusi ning kui ilmnes n-ö halb seis, püüti publikule rohkem meeldida mängitavat muusikat ümber kujundades. Teises voorus muusikud rahva meelestatust kõlava muusika suhtes ei jälginud. Väga napilt osutus just selles versioonis kõlanud muusika rahva arvates paremaks. See tõstatas filosoofilise küsimuse: miks peaks rahvas olema rohkem rahul selliste otsustega, mille tegemisel ei võeta tema arvamust kuulda?

Tabasin end mõttelt, et mulle on üks osa uue muusika kontsertide võlust uudsuse ja teadmatuse nauding. Kuigi äratundmisrõõm ja tundmatus tuttava otsimine on sügavalt inimlik (see on üks põhjusi, miks armastatakse kuulata just klassikuid), siis aju januneb pidevalt uue informatsiooni järele ning seni kuulmata muusika täidab värske teabe nälja täiesti edukalt.

Kui projekt „Publikuorkester“ oli muigega lõpetatud, kostitas meie uue muusika lipulaev kuulajaid juba nüüdis­muusika kaanonisse kuuluva palaga „Treize couleurs du soleil couchant“ ehk „13 päikeseloojangu värvi“ (1979), mille autor on prantsuse spektralist Tristan Murail (snd 1947). Kuigi nüüd oli lava vaid ansambel U: päralt, jäi mulje, et publik on endiselt teose kaaslooja: muidu nii suurepärase tulemusega renoveeritud 1. stuudio tooliarsenal ei kannata kriitikat, kuna iga väiksemgi liigutus toob kuuldavale valju nagina. (Olen stuudios omal nahal kogenud, kui ebamugav on neil toolidel istudes salvestada – vahest saab sellega midagi ette võtta?) Kui tavaolukorras vajab Murail’ esitamine keeruka partituuri tõttu dirigenti, siis selle, tunduvalt rohkem kui 13 kõlavarjundit pakkuva teose esitamise on ansambel U: teinud iseseisvalt mängitavaks spetsiaalselt loodud metronoomiprogrammiga: muusikud jälgisid sünkroniseeritud metronoomi puldile asetatud nutiseadme ekraanilt.

Saalis kohatud tuttavalt väike (just uue muusika?) kontserdihuviliste ring tegi mind aga kurvaks. Juba 20 aastat oma nišile pühendunud ansambel U: pakub väga laia ampluaaga nüüdismuusikakontserte, esinema kutsutakse neid festivalidele üle maailma, kollektiiv on kodumaiste heliloojate tänuväärne partner, teiste sarjade kõrval on Eesti Raadio 1. stuudio kontserdisari „URR:“ toimunud juba 33 (sic!) korda. Jätkugu ansamblil vaid indu oma asja süvenenult ja hästi ajada. Kindlasti ei paku ma lahenduseks, et ansambel U: peaks püüdma odavate trikkidega tuntust võita. Ent ometi võiks levida sõnumeid, mille ajel on igal kontserdil kas või üks „uus ja julge“ kuulaja, kes on sammud esimest korda kontserdisaali seadnud. Väike idualge võimalus kõnealusel kontserdil paistis: üks (eksperimenteeriv?) isa oli raadiostuudiosse tulnud kahe väikese, aga juba inimese mõõtu viisaka lapsega. Seeme on sellega külvatud: küll tekib neil lastel ükskord huvi teada saada, mis kontsert see õigupoolest oli ja kas saaks minna uuesti midagi sellesarnast kuulama. Meie ise ju kasvatamegi tulevast publikut!

Kui tulla lõpetuseks tagasi kontserdi alguse juurde, siis vestlusringis jäi keeruliste aegade valguses kõlama Taavi Kerikmäe mõte: „Selleks et kollektiivselt saaks midagi ilusat sündida, peame ruumi jätma teistele, enda kõrval teisi märkama ja siis neid ka kuulama, mitte vaid „oma pilli mängima“.“

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht