Mõtteid koorimuusika-aastast 2010

Kaie Tanner

Olen kasvanud ajas, kus koorimuusika tähendas koorilauljate poolt dirigendi juhtimisel interpreteeritud muusikat. Tulemus võis olla suurepärane, keskmine või kehvapoolne, kuid ikka oli tegemist koorimuusikaga ning sellest  mõistest saime kõik üsna ühtmoodi aru.        Muusika- või sotsiaalprojekt?  Praeguseks on koorimuusika Euroopas otsekui teisenenud üheks alaliigiks kooriliikumises, viimasest aga räägitakse üha enam kui sotsiaalsest, integreerivast, hariduslikust või majanduslikust nähtusest. Euroopa Liit toetab mitmeid kooriprojekte, kuid rahasaamiseks tuleb  eelkõige kirjeldada, mida seal peale muusika tehakse. Sest toetuskõlbulik ja jätkusuutlik on võimalikult paljude partnerite ja suure lisaväärtusega projekt, mis integreerib, ühendab, harib, täiendab, parendab, arendab ja sotsialiseerib. Eestis oleme harjunud koorimuusikat hindama selle kunstilise tulemuse ja vokaalse kvaliteedi järgi ning koore jaotama nende koosseisu või spetsiifika järgi. Mujal maailmas tekib aga järjest enam koore, mis koostatud sotsiaalseid  gruppe või inimeste iseärasusi arvestades.       

Nii on olemas geikoorid, emade koorid, vanaemade koorid, seenioride ja senjoriitade koorid (nunnu nimetus vanemaealist seltskonda koondavatele lauluühendustele), puuetega inimeste koorid, viisipidamatute koorid (sest ainult musikaalsete inimeste koorilaulu kaasamine olevat diskrimineeriv nende suhtes, kellele karu kõrva peale astunud), integratsioonikoorid, mille ülesandeks kasvatada ühiskonnas tolerantsust ning lõimida sisserännanuid jne.  Korraldatud on ka kooriprojekte vaenutsevate piirkondade esindajate osalusel: koos pannakse laulma juudid ja palestiinlased, türklased ja küproslased jne. Möödunud aasta lõpus lõi Örebros laineid 50-liikmeline noortekoor, mille iga laulja esindas mõnd kohalikku rahvust. Paljud kaasatud noored polnud seejuures varem muusikaga kokku puutunud, mitmed kutsuti koori tänavalt või asotsiaalsetest peredest. Integratsiooniprojektina hinnati tulemus hiilgavaks,  muusikalisest küljest eriti ei räägitud. See lihtsalt polnud esmatähtis.   

Mullu toimus Torinos esimene Euroopa noorte muusikafoorum „ACCE SS!”, mille põhiteemadeks olid Euroopa kultuuri-, noorte- ja muusikapoliitika, muusiku roll XX I sajandil, muusikaturundus, -haridus ja sotsiaalsed muutused. Muu hulgas esitleti foorumil liikumist Live Music Now, mis kaasab Ühendkuningriigis igal aastal oma projektidesse 200 000 inimest  ning annab tööd 330 muusikule. Põhimõte on lihtne: pakkuda tööd noortele muusikutele ning elavat muusikat lasteaedade, koolide, hoolde- ja vanadekodude asukatele. Muusikaprojektide teisenemisel muusika-, haridus- ja sotsiaalprojektideks on üks põhjusi kindlasti asjaolu, et sel viisil on lihtsam leida rahastust. Ometi teeb kirjeldatud tendents murelikuks. Kui eestlane oma loomupärase rehepapiandega kirjutab euroraha saamiseks  muusikaprojekti mõneti ümber, aga ajab seejuures ikkagi oma rida, ei tee see kahju muusikale ega ELi toetusprogrammidele. Euroopas jääb aga kohati mulje, et (koori)muusikaline kõrgtase ongi eesmärgina muutumas teisejärguliseks, ning see toob paratamatult kaasa kvaliteedi languse.         

Konkurss või koolitus?       

Lisaks koorilaulu sotsiaalsetele aspektidele väärtustab Euroopa hariduslikke. Nii korraldati ka 2010. aastal kümneid suuremaid ja väiksemaid muusikaprojekte kõikvõimalike õpitubade,  loengute ja ühiskontsertidega. Kunstiliselt kõige kõrgetasemelisemaks võib pidada Maailma Noortekoori suvesessiooni ning kontserte Kanaari saartel ja Hispaanias. Sisuliselt on kõigi nende sündmuste puhul tegu õppimisvõimalusega – olgu isetegevuskooride lauljateledirigentidele või end täiendada soovivatele heal tasemel koorijuhtidele ja vokalistidele. Väga häid rahvusvahelisel tasemel koorilauljaid koondavasse ja harivasse Maailma  Noortekoori on kahjuks viimasel kümnendil Eestist pääsenud vaid üks-kaks lauljat igal sessioonil. Sealjuures on meie siinsel eelkonkursil põhiprobleemiks huviliste vähesus ja kohaletulnute nõrk noodist lugemise oskus. Ehkki lauljate kulud kaetakse suuremas osas, pole kolm nädalat vältavad kooriprojektid Eesti noortele kuigi atraktiivsed. Kas põhjus on huvivõi ajapuudus (paljud noored töötavad juba muusikaõpingute ajal), ma ei tea. Kuid sellest  on kahju, sest Maailma Noortekoor on suurepärane võimalus näha ilma ja inimesi ning täiendada end tippdirigentide käe all. Skandinaavia koorid paistavad rahvusvahelisel areenil juba ammu silma oma soovimatusega konkursil osaleda (ei räägi üksikutest tippudest, vaid üldisest suundumusest). Mullu Islandil toimunud 15aastase traditsiooniga Põhja- ja Baltimaade koorifestivalil jäeti konkurss esmakordselt programmist välja, selle  asemel pakuti kõigile koorilauljaile õpitubades osalemise võimalust.   

See ei tähenda muidugi, et vana Euroopa kõrgetasemelised konkursid oleksid kuhugi kadunud: Euroopa koorimuusika grand prix’ sarja võistlused (Arezzo, Tolosa, Varna, Debrecen, Gorizia, Tours, Maribor) on endiselt heas vormis. Kuid kui varem moodustasid rahvusvahelised konkursid kooriürituste hulgas suurema  osa, siis praeguseks on nende protsent sündmuste koguhulgas kahanenud. Kui Eesti koorid välismaale sõidavad, siis enamasti ikka konkursile; veidi vähem populaarsed on festivalid, mis pakuvad kontserdivõimalusi ilma võistlusmomendita. Kuid Euroopa praegune põhisuund, s. o kooride reisimine õpitubadesse ja seal töötamine rahvusvaheliste dirigentide käe all, on eestlastele veel üsna võõras. Ühelt poolt näitab see, et 

Eestis nähakse koorimuusika väärtust kvaliteedis: me soovime end arendada ja rahvusvahelisel tasandil võrrelda, mis on kahtlemata positiivne. Konkurss motiveerib amatöörkoori tohutult. Meie amatöörkoorilauljale kuluks muidugi ära ka enda rajatagune täiendamine, kuid see eeldaks suuremat rahalist panust oma hobisse ehk koorilaulu. Vaja on nii konkursse kui koolitusi ning Euroopas piisab mõlemaid, huvitaval kombel on aga Eesti kooride huvi just  esimeste poole kaldu.       

2010. aastal sai oma- ja välismaistelt konkurssidelt auhinnalisi kohti 60 Eesti koori ja puhkpilliorkestrit, neist mitme kontol on aga rohkem kui üks saavutus. Sealjuures on ainult  veerand neist täiskasvanute kollektiivid: maailma lavadel löövad laineid eelkõige meie lasteja noortekoorid. Meenutagem kas või viimaste aastate EBU (Euroopa Ringhäälingute Liidu) koorikonkursse, kus võisteldi laste, noorte ja täiskasvanute kategoorias. Eesti laste- ja noortekoorid on finaali pääsenud korduvalt ning jõudnud seal alati ka esimese kolme hulka. Täiskasvanute kooridest pole aga plaadivoorudest finaalini pääsenud ükski.     

Kuigi meil on häid täiskasvanute amatöörkoore, ei piisa sellest, et pakkuda konkurentsi rahvusvahelisel tasemel (üks õnnelik erand siiski on – Voces Musicales). Miks, on miljoni krooni, vabandust, miljoni euro küsimus. Veel enam oleks väärt selle küsimuse vastus või vähemalt lahendusidee. Kodumaistel võistlustel (kammerkooride festival Haapsalus, poistekooride võistulaulmine  Tallinnas, pop-jazzkooride festival Viimsis, üleriigiline muusikaõpetuse olümpiaad ja Pärnu rahvusvaheline koorifestival) osales möödunud aastal kümneid koore. Kuid Eestisse hakkab tasapisi jõudma ka koorilauljate koolitamise trend. Mullu toimusid nii Kooriühingu (KÜ) korraldatud koolisegakooride festival Pärnus kui mudilaskooride festival „MudiFest” Lihulas ilma võistluseta, pakkudes lastele ja noortele kooslaulmist, õpitube ning  kontserte.         

Eesti koorijuht koolitab end õnneks üsna agaralt ja järjepidevalt. Nii viimasel Rahvusvahelise Kooriföderatsiooni kui Euroopa Kooriföderatsiooni koolitusfestivalil (vastavalt 2008 ja  2009) kuulusid Eesti dirigentide õpperühmad suurimate esinduste hulka. Iga-aastastel KÜ suveseminaridel Vigalas osaleb stabiilselt sadakond koorijuhti, kiiresti täituvad ka dirigentide talviste kursuste rühmad.       

Kunst või äri?       

Maailmas on kooriliikumine lisaks sotsiaalsetele ülesannetele saanud ka turismimajanduse oluliseks sihtgrupiks. Ärksamad turismifirmad pakuvad kooridele lisaks lennupiletitele ja hotellidele ka kontserdivõimalusi, edasijõudnumad  korraldavad juba ise koorifestivale. Selline festival pakub koorile täispaketi majutuse, ekskursioonide ja kontsertidega, mõnel juhul ka konkursiga. Turismifestival parimatele rahalist preemiat mõistagi ei anna ja ka saali üür jms maksab tellija oma taskust kinni. Kuid huvilisi on rohkesti.     

Viimastel aastatel on oma haaret järjest laiendanud ka üks tuntumaid koorimuusikabisnise esindajaid – Saksamaal asuva peakontoriga Interkultur, keda maailmas enim teatakse maailma koorimängude korraldajana. (Varem kandis üritus kooriolümpia nimetust, kuid Rahvusvahelise Olümpiakomitee sekkumise järel sellest loobuti.) Interkulturi meeskond korraldab  koorimängud riigis, mis nõustub selle eest küsitava summa välja käima (eurodes seitsmekohaline arv) ning toob selle eest maale vähemalt 20 000 turisti ehk koorilauljat. Koorid maksavad oma osaluse ise kinni, boonuseks kooriolümpial osalemine CVs ning diplomid ja medalid, mis antakse punktisummade põhjal: ülemine vahemik saab kuld-, järgmine hõbeja kolmas pronksmedali. Ilma jäävad väga vähesed. Ja osalejaid jätkub: 2010. aasta koorimängudel  Hiinas Shaoxingis käis 472 koori üle 20 000 lauljaga.         

Eesti on seni veel liiga väike, et pakkuda kooriturismi ärimeestele väga atraktiivset keskkonda. Siiski on koorimänge meile müüa tahetud juba mitmel korral, turismifirmad on  olnud huvitatud ka näiteks laulupeopakettide ainumüügiõigusest USAs. Koorilaulja on tänuväärne klient, meeldib see meile või mitte.       

Isetegevus, elukestev õpe või kultuurilooline protsess?       

Koorilaul on üks inimeste sadadest võimalikest hobidest, mida maailmas harrastatakse oma võimetele ja huvile vastavalt kõrgel, keskmisel  või madalal tasemel. Sageli kuulub see peamiselt eakama elanikkonna harrastuste hulka. Eestis on olukord teine. Meie kooride enamiku moodustavad laste- ja noortekollektiivid ning koorilaulul on oluline roll laulupeotraditsiooni kandjana.   

On selge, et laulupidu poleks võimalik korraldada projekti korras, selle fenomeni aluseks on meie umbes 1200 pidevalt tegutsevat koori. Kord viie aasta tagant rahvaga lauluväljakule  kokku tulles oleks võimalik 20 000kesi bändi saatel ühe-kahehäälseid laulukesi esitada, kuid praegusest nelja- kuni kaheksahäälsest a cappella laulust ei saaks olla juttugi. Et kooridel oleks võimalik pidevalt tegutseda, panustavad lauljad oma raha, enamasti toetab kohalik omavalitsus ning alates 2006. aastast ka riik. 2010. aastal aga toimus kooride jaoks oluline muutus: laulupeoprotsessis osalevate kooride ja puhkpilliorkestrite riigitoetus liikus KÜ menetlusalasse. 

Taotlemine muutus elektrooniliseks, paberikogus väiksemaks, aruandlus lihtsamaks. Esmakordselt said koorijuhid ka õppestipendiumi, millest on abi tänavuse noorte laulupeo „maa ja ilm” repertuaari omandamisel. 2010. aasta Eesti koorimuusikas oli meile suuresti pidustuste nägu: Veljo Tormise 80. ja Arvo Pärdi 75. sünnipäev ühes nendenimeliste pidunädalatega; Vaike Uibopuu 70., Ants Söödi ja Olev Oja 75. sünnipäev ning nende juubelikontserdid,  Heino Kaljuste 85. sünniaastapäev ning seda tähistanud konverents, õpitoad ja kontserdid Tallinnas ja Narvas.       

KÜ alaliidud korraldavad traditsiooniliselt iga-aastaseid tähtpäevakontserte, mis on meie kultuurikalendris leidnud kindla koha. Rõõmu ja lusti tõid hästi õnnestunud „Uma pido” Intsikurmus ning peipsiäärsete maakondade laulupäev Elvas, segakooride laulupäev Türil ning naiskooride ja meeskooride laulupäevad Rakveres – osalejaid kõikjal tuhandeid.   

Aasta koori ja dirigendi valimine kuulub Eesti koorimuusikasse juba kaheksandat aastat. Analoogset preemiat antakse välja näiteks ka Rootsis, aga KÜ on auhinnasaajate ringi laiendanud: lisaks aasta koorile ja dirigendile valitakse aasta puhkpilliorkester ja orkestridirigent, noor dirigent, korraldaja, kooriplaat, tegu ja toetaja ning antakse välja koostöö- ja üksmeele preemia. Mullune aastakontsert tõi  omalaadse rekordi: kunagi varem pole üks dirigent või koor saanud kolme auhinda korraga. Nüüd see juhtus: 2009 aasta dirigendiks valiti Risto Joost, aasta kooriks tema kammerkoor Voces Musicales ja aasta kooriplaadiks nende CD „Pilgrim’s Song” Arvo Pärdi muusikaga. Meie koorimuusikakalender on tihe ja kirev. Peame oluliseks nii vokaalset kõrgtaset kui üheslaulmist, nii parimate tunnustamist kui oma sädeinimeste meelespidamist (sünnipäevadel  või niisama), nii Eesti heliloojate laululoomingu väärtustamist kui maailmamuusika õppimist. See on meie oma muusikas olemise viis, osa meie kultuuriloost, ning just siit on välja kasvanud ka meie oma laulupidu. Loodetavasti julgeme edaspidi ja eurotsooniski oma tavasid hoida.     

Eelkõige tuleb leppida sellega, et koorimuusika ei tähenda maailmas enam ainult muusikat. Lisandunud on palju muud tegevust, teisi  väärtusi ja tähendusi, millega võivad kaasneda nii ohud kui võimalused. Mõlemast peaksime teadlikud olema või teadlikuks saama. Kohtume Kooriühingu aastakontserdil 29. jaanuaril kell 12 Estonia kontserdisaalis!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht