Mount Kimbie’ live – „Jazzkaare” revolutsiooniline samm

Risto Kozer

Mount Kimbie: Kai Campos (vokaal, elektroonika, kitarr jm), Dominic Maker (elektroonika, kitarr, bass, elektroonilised trummid jm) ja Tony Kus (trummid) 26. IV „Jazzkaare” Merepaviljonis.

„Jazzkaar” pole nüüdsest enam ainult klassikalise jazzi festival, mille žestina kutsuti 25. sünnipäeva puhul kohale Londoni duo Mount Kimbie – Kai Campos ja Dominic Maker. Viimase veerandsaja aasta jooksul on muusikamaailmas sedavõrd palju uusi žanreid sündinud ja kadunud, et patt oleks nende esindajaid ühele suurejoonelisele festivalile mitte kutsuda. Sellise revolutsioonilise sammu osas tuleb „Jazzkaare” programmi eest vastutavaid inimesi vaid kiita – oli julgust jazzist kaugemale kiigata. On räägitud, et Mount Kimbie’ puhul on tegemist nullindate lõpu ühe olulisema ja murrangulisema produtsentide duoga, keda võib võrrelda samal ajahetkel kuulsaks saanud Buriali ja James Blake’iga. Olgu mis on, kuid see fakt vastab tõele.
Nagu paljud Londoni uue generatsiooni produtsendid, eeskätt Hotflushi ja Hemlocki plaadifirma omad, on ka Mount Kimbie’l urbanistliku, kuid indie-aktsendiga tulevikumuusika komponeerimiseks empaatiat, milleta muusikaäris revolutsiooni ei tee. Ega Mount Kimbie seda taotlegi, kuid nagu näha, on duol žanride vahel surfamises annet. See anne on loomulikult pärit Londoni multi­kultuurilisest elu- ja linnakeskkonnast, kus sünnib ladna mentaliteediga tänava ja popkultuuri igal järgmisel sammul. Asjata pole Londonit Euroopa muusika trendirajajaks tituleeritud, selle tõestuseks on lugematud uued muusikadistsipliinid nagu grime, rave ja dubstep.
Mount Kimbie pole varem Eestis käinud, nii et „Jazzkaare” kontsert oli ühtlasi nende esimene kokkupuude Eesti publiku ja kultuuriga. Mere­paviljoni sisenedes ei saanud igatahes aru, et tegemist oleks olnud kuidagi nõrgema lokatsiooni ja kontseptsiooniga kui mõnes Lääne-Euroopa linnas. Paviljoni ruumikujundus oli mastaapne ja avar ning, mis peamine, heli oli selleks live’iks disainitud ideaalile ligilähedaseks – kõrged, madalad, keskmised jne. Kui tüüpilistes angaarides või suurhallides tekib tohutu helide kaja ja selle põrkumine, siis „Jazzkaare” Merepaviljonis oli sound peaaegu sama paigas kui mõne melomaani kodus või stuudios. Selline positiivne nüanss rõõmustas kindlasti peale Mount Kimbie’ ka publikut.
Kimbie’ lavale saabudes oli juba eos näha, et tegemist on äärmiselt läbimõeldud etteastega.  Ei midagi liigset – isegi sõnu mitte. Alustati 2010. aasta albumilt „Crooks & Lovers” ehk „Kaabakad ja armastajad” pärit „Carbonated’iga” ehk „Gaseerituga”, mille lootustandvatele kordustele ehitatud lugu oli sama strateegiliselt valitud kui Norman Fosteri arhitektoonika. See lugu saatis publikusse ühtlasi lihtsakoelisemaid võnkeid kui ka adrenaliinirikast olustikku, pärast mida kontserdi kava juba katkematult kulges: lood olid tihedalt kombineeritud ning pause peaaegu polnudki. Vaatamata sellele suutis Mount Kimbie tervet paviljonitäit rahvast meeleliselt rikastada. Teinekord võib juhtuda, et publik on puine ega reageeri, ei liiguta kaasa – kuid Mount Kimbie’ puhul sellist rahvast küll ei kohanud.
Etteaste kava oli peamiselt üles ehitatud duo viimase albumi „Cold Spring Fault Less Youth” (’külma kevade süül vähem noorust’) materjalile, mille duaalsus liigub Detroiti tekno ja kingkrule’iliku valge souli vahel. Kujutage korraks ette, et viibite Jackson Pollocki näitusel, kus näidatakse paralleelselt ka Martin Creedi videoinstallatsiooni, ja konverteerige see visuaalne aines elektrooniliseks, avangardseks ja eksootiliseks muusikaks. Kui teil on annet ja tehnilist taipu, siis võib-olla sünnib midagi Mount Kimbie’ laadset, kuid tõenäoliselt mitte. Kontserdi lõppfaasis hakkasid just needsamad elektroonilised, avangardsed ja eksootilised nüansid kulmineeruma („So Many Times, So Many Ways” – „Nii palju aegu, nii palju viise”), mille tulemusena sündisid transilaadsed improvisatsioonid („Break Well” – „Murra hästi”). Pole kindel, kas see oli viimane lugu, kuid järgmisel silmapilgul sai etteaste läbi, misjärel publik aplodeeris ja vilistas artiste tagasi lavale, kuid tuli üksnes Kai Campos ja tal oli vaid üks sõnum: „Täname teid väga, kuid paraku pole meil rohkem lugusid – vabandust”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht