Mozart oma kerguses ja raskuses

Igor Garšnek

  Täna, mil möödub 250 aastat Wolfgang Amadeus Mozarti sünnist, on ehk paslik mõelda ka sellest, mis tegi Mozartist nii tema oma sajandi kui järgnenud ajastu klassikalise muusika sümboli – ja seda mitte vaid õhtumaise helikunsti plaadistuste populaarsuse edetabeli juhtfiguurina. Mozart oli helilooja-interpreedina nii XVIII sajandil (mil ta tegutses) ja on mõistagi praegugi üks eredamaid vaimseid teenäitajaid. Piltlikult öeldes majakas, mis heitis (ning heidab edaspidigi) valgust mõõtmatult kaugemale, kui osanuksid oodata nii suure helilooja kaasaegsed kui takkapihta isegi nüüdismaailm. Selle tõsiasja adumine tundub olevat ühtaegu justkui hästi kerge ning samas ka raske ülesanne. Pean silmas eelkõige seda, mis teeb tänastele interpreetidele Mozarti muusika esitamise (ideaalis) ühelt poolt näiliselt kergeks ning teiselt poolt (praktikas) võrdlemisi raskeks, s.t esitusliku veenvuse mõttes problemaatiliseks. Teisisõnu: kuidas küll mängida Mozartit nii, et tema kõlaline “kergus” jõuaks publikuni sel kombel, et harjutusperiood ei kumaks muusikast “raskepäraselt” läbi?

Kuid enne kui heita pilk Mozarti muusika kerguse-raskuse vaekaussidele, oleks ehk õigem vaimus kaeda, millised valikud võinuksid õhtumaisel helikunstil olla ilma Viini klassikalise koolkonnata (selle palgejoonte üheks vormijaks oli teadupärast ju Mozart ise). Arvan, et ei liialdagi nii väga, kui ütlen, et kogu tänane õhtumaine helikunst tugineb oma peajoontes sellele muusikalis-dramaturgilise mõtlemise tüübile, millele panid aluse Viini klassikalise koolkonna heliloojad Haydn, Mozart ja Beet­hoven.

Mis mõtlemistüübile nad siis aluse panid ning milline osa oli selles Mozartil? Siinkohal ei tahaks üle korrata muusikaloolisi aabitsatõdesid, et muusikalist vormi (ja samas ka mõtlemist) mobiliseeriv üksus – klassikaline sonaat-allegro vorm ja takkapihta kogu klassikaline sonaaditsükkel – said alguse mõistagi XVIII sajandi Viinist. Seal ilmselt juurdus ka viimaste sajandite muusikaline mõtlemine kui protsess ehk helilooja muusikaline mõtlemislaad, kuhu oli muusikaline dramaturgialiin juba kodeeritud. Ent kuidas lahendasid selle liini oma loomingus siis Haydn, Beethoven ning eelkõige kõnealune Mozart?

Kui Haydn lähtus XVIII sajandil oma sonaatides-kvartettides-sümfooniates suuresti divertismentliku (s.t üldiselt meelelahutusliku) muusika nõudlusest, siis temast veidi noorem Mozart oskas samal sajandil tegutsedes oma muusikasse ning samasse sonaat-allegro vormi sisse kirjutada niisuguse dramaturgia, millest õppis juba tema Viini kolleegidest veelgi noorem Beethoven. Siinkohal pole ehk mõtet arutelul, kummalt õppis Beethoven rohkem, kas Haydnilt või Mozartilt.

Aga tagasi Mozarti juurde – mis on see Mozarti fenomen, mis teeb ta muusika esitamise korraga nii raskeks (võrreldes näiteks Haydniga) ja samas ka kergeks (kui pidada silmas tema muusika loomust)? Teadagi, et neid tegureid on palju, kuid ka põgus pilguheit tema partituuridele võiks viia neis otsingutes mõneti vastusele lähemale. Veelgi lähemale sellele kerguse-raskuse probleemile võiksid ehk viia kuulsa dirigendi-tšellisti-muusikaloolase Nikolaus Harnoncourt’i tähelepanekud, mis ajendatud peale kõige muu ka Mozarti kirjavahetusest. Nimelt selgub, et Mozarti sümfooniate ettekandeid saatis ka tema eluajal dirigentide pealiskaudsus ning isegi võimetus näha n-ö partituuri taha. Mozart kaebas kibedusega ühes oma kirjas, et tema sümfoonia ettekandele pühendati äärmiselt vähe aega.

Ja Harnoncourt kirjutab sinna juurde kommentaariks: “Kui tänapäeval üldse mõnda Mozarti või Haydni kolmest-neljast kõige kuulsamast sümfooniast mängitakse, jääb see ikka vaeslapse ossa. Suurema osa prooviajast kulutab dirigent kava ulatuslikule lõpunumbrile, mida pillimehed niikuinii läbi ja lõhki tunnevad. Viimase proovi lõpus mängitakse kähku-kähku läbi Mozarti sümfoonia… ja nõnda mängitaksegi teost, mis võiks olla paljude kavade raskuspunkt, improviseeriva ükskõiksusega ja osavõtmatule publikule” (Nikolaus Harnoncourt, “Kõnelev muusika”, 2003).

Harnoncourt läheb oma mõttearenduses veelgi kaugemale, kui märgib, et paljusid Mozarti suurepäraseid teoseid ei mängita peaaegu üldse. See võiks ju olla isegi etteheide iseendale, kui teada, millise suurepärase interpreedina on ta end muusikalukku jõudnud jäädvustada. Ning kui vähe (järelikult?) Mozarti tõlgendajana.

Kõikvõimalike Mozarti-tõlgenduste arvatavast pealiskaudsusest kirjutab muuhulgas ka Nicholas Cook, kui ta mainib Mozarti klaverisonaatide ettekannete kohta sellist tõika: “Rahulduse saab mängija kätte vähemalt sellest, et ta trügib ennast Mozarti keerukast sonaadist läbi.” Siin on tegemist juba provokatiivse sõnastusega – kuidas end interpreedina Mozarti muusikast läbi trügida. Aga milleks siis üldse trügida?

Võib-olla resoneeris Jaan Kaplinski, kui ta avaldas oma luulekogu “Raske on kergeks saada” (1982), ka nendele mõtetega, mis teevad muusika esitamise ühtaegu kergeks-raskeks.

Nii et selgub justkui triviaalne tõsiasi – Mozarti muusika ettekanne on ühtaegu nii ületamatult raske kui lendlevalt kerge väljakutse? Aga küsida võiks ka nii – kui raske on Mozartit kergeks mängida?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht