Müramuusikast Edasi näitel

Kaur Garšnek

Iga eelarvamusvaba kuulaja võiks leida neilt kahelt plaadilt vähemalt paar lugu, mis teda kõnetavad.        Aasta algul ilmus debüütalbum eksperimentaalselt projektikoosluselt Edasi. Õigupoolest on tegu üle kahetunnise kogumikuga, millele sattunud lood aastatest 2004–2010 on jaotatud kahele plaadile: „Night At The Museum” ja „White Tie Black Noise”. Plaadipoodidest väljaandeid ei leia, küll aga saab need endale alla laadida Mihkel Kleisi muusikablogist (historyofmisery. blogspot.com). Sest just see, peamiselt  Luarvik Luarviku eestvedajana tuntud melomaan, B-filmide asjatundja ning õudseidkummalisi pilte maaliv loovtegelane (vt Sirp 14. I 2011) on nimetatud projekti keskne lüli ja võti. Ülejäänud koosseis on olnud tinglik ning tihtilugu komplekteeritud lihtsalt käepärastest muusikutest, kes mõnel üritusel parajasti saadaval ega kirtsuta vabaimpro peale nina. Nii et Edasi puhul tekivad piiritlemise küsimused juba välisel tasandil ja jätkuvad sisulises plaanis.  Viimasesse puutuv määratlematus on aga kõige üldarusaadavamalt väljendatav mõiste „müra” abil. Seetõttu võiks hetkeks mõelda, mida selle all muusikas üldse silmas peetakse. Küsimus on asjakohane ka seetõttu, et Tallinn Music Week’il astus Edasiga samale lavale teinegi müraartist, Jaapani nn japanoise’i esindaja K. K. Null.       

Miks müra?       

Esmalt tundub ju, et helimüra (kui kaos) on hoopis muusika (kui korra) vaenlane. Kommunikatsiooniteoorias tähendab müra juhuslikku signaali, mis tekib sidekanali iseärasustest või muudest välistest mõjudest tingituna ja okupeerib õige signaali edastamiseks vajaliku  ruumi. Esinedes informatsioonina, vähendab see edastatu tegelikku infoväärtust, lähendades seda sisuliselt vaikusele, olematusele. Ideaalis oleks see absoluutne valge müra, mis summutab kõik meeldivad ja ebameeldivad helid.       

Muusikalises kontekstis pole aga „müra” peaaegu kunagi absoluutne, mistõttu muusikat ja müra rangelt vastandada ei saa. Mida  muud on trummilöök muusikas, kui mitte täpselt doseeritud müra, mis just seetõttu kostab teistest instrumentidest üle ja aitab helipilti organiseerida? Kui tihedalt peaksid trummilöögid kõlama, et struktuur kaoks? Mõtleme siin Edasi albumi ühe inspiratsiooniallika, black metal’i müdiseva ja põriseva kõlapildi peale, kus rütmist on saanud kaootiline foon. Heaks näiteks sageduslikust mürast muusikas on ka igasugused klaster-akordid ja dissonantsed  helid, kuid ka näiteks õhuvoolu kahin puhkpilli torus, mis ju tegelikult moodustab osa äratuntavast tämbrist, jne. Nii et muusikas leidub alati müra.     

Vastandus muutub veel kahtlasemaks seetõttu, et peale helisageduse füüsikalise iseloomu on „müra” mõistega piiritletud  laiemalt igasuguseid helinähtusi, mis ei ole allutatud käibivatele organiseerimisprintsiipidele ning mõjuvad seetõttu juhuslikult või soovimatult. Kas ei ole müramuusika ka juba Leopold Mozarti „Lastesümfoonia”, kus kuuleme igasuguseid kolisevaid mänguasju? XX sajandil on muusika ja müra seose küsimus olnud õhus aleatooriliste, serialistlike, konkreetse muusika ja elektronmuusika nähtuste puhul nii akadeemilises valdkonnas (Cage,  Boulez, Schaeffer, Stockhausen jt) kui mitteakadeemikute seas (biitlid, Lou Reed, Throbbing Gristle jt). Nii et müra kui selline võib olla ka muusika.   

Viimaks ei tähenda ka heli täiuslik organiseeritus veel automaatselt muusikat, sest sellisel juhul peaks ideaaliks olema põhitoon, veidi seiklushimulisematele aga põhitoon koos ülemhelistruktuuriga. Huvitavad muusikalised  kooskõlad ja suhted (eriti tempereeritud häälestustes) on aga oma olemuselt niikuinii dissonantsed. Seega asub muusika alati vaikuse ja müra vahepeal ning küsimus on lihtsalt kaldenurgas ühe või teise pooluse suhtes.   

Edasi müra     

Ka tänapäevases mitteakadeemilises muusikas käibib noise nii füüsilise helisageduse iseärasuste kui kaose-printsiibi kohta laiemalt. Näiteks japanoise’i esindaja Merzbow sarnaneb K. K. Nulliga ja Edasiga laia väljendusvahendite spektri poolest: lisaks füüsilisele mürale kasutatakse n-ö leitud helisid, sämpleid, isetehtud instrumente ja juhuslikkuse printsiipi helide organiseerimisel (olgu siis algoritmiliselt või  intuitiivselt). Tulemuseks on omanäoline helipilt, mis ei mõju sugugi ebameeldivalt. Samas kostuvad Hanatarash, Hijokaidan või Masonna esmalt tõesti nagu kõrvulukustav valge müra ja loomalik röökimine.   

Üks tänapäevaselt retrospektiivne viis müra tekitamiseks on muidugi lo-fi salvestusmeetod, mida kohtab ka Edasi albumitel: lindikahin iseenesest peidab ja moonutab algset signaali ja tekitab ruumi muusikalisele kujutlusvõimele. Seejuures on valdav osa nende plaatide algmaterjalist juba olemuselt juhuslik, improvisatoorne, sündinud helikatsetuste käigus eri aegadel eri koosseisudes ning eri prooviruumides  ja stuudiotes. Tervikuks seob materjali aga ülevõimenduse ja kompressiooni (üsnagi kõrvasõbralikus sagedusvahemikus) müravaip või sulatuskatel, mis heliallikate identiteedi sisuliselt hävitab. Diskreetsus asendub kontinuaalsusega. Selline ülevõimendatus tähendab lahtiütlemist traditsioonilisest autoripositsioonist, kuid album ise pole ometi abstraktne – pigem kergitab see kujutlusse hulgaliselt unenäolisi kujundeid, mis esitavad „justkui-objekte”. 

Mõni näide. „White Tie Black Noise” algab petlikult turvaliselt. Sillerdavate elektriklaveri harmooniate seest kostab juba mõningaid urinaid, otsekui kipuks lõõskav päike mõnd magavat, kuid ohtlikku elukat üles ajama. Kui nüüd lähemalt vaadata, siis selgub, et päikesel on silm sinine ja nina veriseks löödud. Järgmise loo ajal tõmbub päike juba tervenisti sinakaks ja taevas värvub lillakasmustaks. Kuuleme kitarrimüüride dionüüsiat ja ühtlases meetrumis,  kuid hoomamatus taktimõõdus kulgevat kappamist, helklevates valgusvihkudes kihutamist „kadunud kiirteel”, rongirataste raginat või hoopis lainte pekslemist vastu kaljumüüri. Erosioon on vältimatu, kuid võtab aega aastasadu, ning selle paratamatu kestuse teadvustamine tekitab hullunud joovastuse. Kolmas lugu ei haaku enam nostalgiliste ega romantiliste kujutlustega. Paistab hoopis, et keegi on täitnud metalltünni tuhandete mesilastega – see  on survestatud elujõud, mis ihkab väljapoole tungida ja millel iseenesest pole piire. Kellegi kriiskav hääl? Nähtavasti mesinik … Neljas pala kõlab juba palju rahulikumalt, isegi introvertselt ja samas mänguliselt – nagu robotlapse mängutuba. Viies lugu kestab peaaegu 17 minutit, kuid süvenemisel tundub ometi huvitavalt õudne. See on täielik eksortsismiseanss, kuid õnneks siiski tulemusrikas – mälu taastub ja isiksus saavutab terviklikkuse. Kuues pala  on kõige üllatavam, läheneb tumedale folgile, ning müraelementi siin otseselt ei leidugi – see kõlab nagu lauakatmine tähtsale külalisele, näiteks mõnele majavaimule.   

Mitmest loost leidub plaatidel kaks versiooni, müraga ja ilma, ning neid on huvitav omavahel võrrelda. Kuid mitte kõik albumil leiduv pole „puhas kuld”. Näiteks oli 17minutiline originaalversioon „Horror Mirror (Original Version)” komponeeritud taustana näitusesaali tarbeks ja sinna see võinuks jäädagi, kuigi pala töötlus on üsna põnev. Mõneti küsitav on ka esiletükkiv vokaal mõnes loos, kus karjuva vokalisti „nina” justkui müravaiba alt hetkeks  nähtavale tuleb ja kogu peitusemängu ära rikub. Samuti saaks kritiseerida mõningate võtete, näiteks helinivoo mehaanilise „hakkimise” ülekasutust. Sellest hoolimata võiks iga eelarvamusvaba kuulaja leida neilt kahelt plaadilt vähemalt paar lugu, mis teda kõnetavad. Ilmselt on selleks siiski vajalik teatud muusikatajumuslik mänguoskus – ning oskus märgata, millal on vaja kõrvu puhata

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht