Mul oli tohutult hea meel ja tohutult kahju

Collegium Musicale, Eesti Sinfonietta ja Endrik Üksvärava esituses kõlas Arvo Pärdi „Aadama itk“ kui küüditamiste ohvrite mälestuspäeva kõige sobilikum teos üldse.

PÄRTEL TOOMPERE

Kontsertpalvus „Mööda linnuteed“ küüditamistes kannatanute mälestuseks. 14. VI Tallinna Jaani kirikus. Collegium Musicale,

Eesti Sinfonietta, dirigent

Endrik Üksvärav, solist Johannes Põlda (viiul). Kavas Artūrs Maskatsi „Kesköö Riias“, Gerta Raidma „Ja me oleme valgusest tehtud“ (tekst Kaur Riismaa, esiettekanne), Arvo Pärdi „Fratres“ ja „Aadama itk“.

Mul oli tohutult kahju, kui märtsiküüditamise ohvrite mälestamiseks kutsuti üles süütama aknal küünlaid, kuid üleskutse vähemalt minu kodukandis ei jõudnud inimesteni või ei peetud seda kuigi tähtsaks. Mul oli tohutult kahju, kui juuniküüditamise ohvrite mälestuseks püstitati Vabaduse väljakule väga leidlik ja õnnestunud installatsioon „Pisarate vagun“, aga tähelepanu köitsid selle asemel hoopis Bluetoothi kõlarist oma muusikalise maitse pealesurujad ning Vabadussõja mälestussamba peal rulatajad. Aga mul oli tohutult hea meel, et pääseteeks osutus muusika. Mõlema kurva päeva meenutuseks leidis Tallinna Jaani kirikus aset kontsertpalvus „Mööda Linnuteed“, ja mis eriti meeldiv – seda oli kuulama tulnud vägagi noor publik.

Mul oli tohutult hea meel, et Collegium Musicale, Eesti Sinfonietta ja Endrik Üksvärava esituses kõlas kontserdil Arvo Pärdi „Aadam itk“ kui selleks päevaks kõige sobilikum teos üldse. See ei ole lihtsalt kurb laul kurvaks päevaks, vaid paralleelid on selgemad. „Aadama itkus“ nutab Aadam nii paradiisist väljaheitmise kui ka kaotatud jumala­armastuse pärast. Ilmselt võisid ka paljud küüditatud tunda õigustatult, et Jumal on neid maha jätnud, kui neid oma paradiisina tundunud kodust minema viidi. Samuti nuttis Aadam, et temast pärinevad inimesed, kes tapavad üksteist, olgu see siis tema poeg Kain või küüditamiste peaarhitekt, kuuendiku maakera verine diktaator. Peale selle on „Aadama itk“ üks erilisemaid teoseid eesti muusikaloos: see tõi eestlastele Grammy, kuid oli ka Eesti ja Türgi presidendi kohtumise peapõhjustaja.

Kui Grammyga pärjatud CD-l kõlab „Aadama itk“ Tõnu Kaljuste dirigeerituna väljapoole emotsionaalselt ja teatraalselt, mis on ka arusaadav, arvestades kas või suurt otsekõne osakaalu teose tekstis, siis Jaani kiriku kontserdil keeras Endrik Üksvärav selles osas vinti veel rohkem üle. Kuid et Collegium Musicale suutis toota lausa uskumatut kõlavõimu, tundus dirigendi taotlus avarduda emotsionaalselt veel rohkem väljapoole väga õige. Peale selle laulis koor väga hea diktsiooniga, mis andis karakterile palju juurde. Kõik häälerühmad olid heas ansamblis, samuti meeldis, et sopranid ei muutunud kõrges registris kiledaks. Tenorid olid helge ja peatoonirikka tämbriga, kuid pisut liigse nasaalsusega. Bassi kõla oli pehme, kuid kõige madalamad noodid jäid neile seekord unistuseks. Natuke liiga palju tahtis dirigent teost ohjes hoida, tekitades asjata rahutust. Seda mõjusam oli teose keskmes olev meeshäälte lauldav Aadama monoloog, kus oli oodatud rahu ning mis liigutas suuresti just tänu mainitud häälerühmade heale ansamblile.

Collegium Musicale lauljana tunneb Gerta Raidma instrumenti hästi ja seetõttu oli ta osanud oma teoses esile tuua kõlavärve, mida koor ekstreemsemates registrites väljendab. Fotol on helilooja Gerta Raidma koos dirigent Endrik Üksväravaga.

Kristel Üksvärav

Sama palju kui „Aadama itk“ sobis selle kontserdi kavasse, tekitas hämmingut Artūrs Maskatsi teose „Kesköö Riias“ kuulumine samasse kavasse. Korraldajatelt tuli vihje, et kontsert algab selle teosega, sest ka küüditamine algas öösel. Võimalik, et taheti teha ka väike poolehoiuavaldus lätlastele, kus küüditatuid oli peaaegu kaks korda rohkem kui Eestis. Tegelikult on „Kesköö Riias“ travestialik heliteos Woody Alleni komöödiast „Kesköö Pariisis“, kus helilooja kujutab, missugune oleks film olnud siis, kui selle tegevus oleks toimunud 1930ndate Riias. Nii juhtuski, et pärast seda, kui õpetaja Eve Kruus oli kontsertpalvusel ette lugenud Virve Osila teemakohase ja ausa luuletuse „Valu“, kõlasid lõbusad tangorütmid. Võimalik, et see paradoks mõjutas ka solist Johannes Põldat, kelle mäng oli palju vaoshoitum ja tõsisem kui orkestril, kes loole sobivalt, aga kontserdi kontekstiga konfliktselt lustis. Eks mängimisrõõm ning sellest johtuvalt nende põhirepertuaar Mozarti helgema loomingu ja kergema filmimuusikaga on Eesti Sinfonietta nišš, kuid praegu oleksid nad pidanud sellest lahti laskma. Arvo Pärdi „Fratrest“ esitades nad seda tegid, orkester oli ühtlase kõlaga ja täpne. Interpretatsioon, eriti solist Johannes Põlda puhul, oli üllatavalt massiivne ja jõuline. Mitte halb, aga teistmoodi. „Fratres“ on raske teos ja seetõttu võib andeks anda mõningase mustuse ja liialt torkiva tooni solisti mängus.

Kontsertpalvus oli tunnistajaks ka uue heliteose esiettekandele: kõlas mullu rahvusvahelisel heliloojate rostrumil Eestit esindanud Gerta Raidma a cappella kooriteos „Ja me oleme valgusest tehtud“. Kaur Riismaa, kelle sõnadele see on loodud, kipub oma luules teinekord ütlema otse, lajatama lahtise käega. See tekst läheb aga palju rohkem süvitsi ja loob mõtlemapanevaid seoseid, millest üks sai ka õpetaja Eve Kruusi palvuse kõne aluseks. Mulle on jäänud mulje, et noor põlvkond eesti heliloojaid on väga kirjandusteadlik ja -huviline ning leiab oma teostesse tõelisi pärleid. Mulle on jäänud ka mulje, et noored kooriheliloojad kipuvad kõik kirjutama nagu Pärt Uusberg. Seetõttu oli mul tohutult hea meel, et Gerta Raidma teeb hoopis teistmoodi. Pisut, aga mitte ehmatavalt modernistlikus teoses mängib ta ennekõike meloodiaga, domineerima jäävad suured ja pisut ootamatud meloodiahüpped. Harmoonia, mis on tavaliselt uusima eesti koorimuusika peamine väljendusvahend, on tagaplaanil. Palju on ühehäälsust, mis toob hästi esile teksti. Collegium Musicale lauljana (ka oma teose esiettekannet ta mitte ei kuulanud, vaid laulis) tunneb ta instrumenti hästi ja seetõttu oli ta osanud esile tuua kõlavärve, mida koor ekstreemsemates registrites toodab. Keskmisest parematele harrastuskooridele on teos raske, vajab treenimist ja aega, sest partiist tuleb kindlalt üle olla. Kuid see ei ole kättesaamatu. Hea meelega kuulaksin teost uuesti, ehk sobiks see veel paremini mõnele väiksemale koorile.

Mul oli tohutult hea meel, et kontserdil oli nii palju eredaid hetki. Ja mul oli hea meel, et nii paljud vastuolud ei suutnud neid hetki varjutada. Mul oli täpselt nii palju hea meel, kui ühel mälestus­palvusel hea meel saab olla.