Must on, Enn?

„Mustonenfestil“ rõhutakse sellele, mis jääb kummaliste proportsioonide, veidra vormi, vastuolulise kuvandi või mõne muu põhjuse tõttu argisest kontserdielust kõrvale.

TAAVI HARK

Festival „Mustonenfest“ 31. I – 8. II Tallinnas. Kunstiline juht Andres Mustonen.

Marulisel ajal, mil uue aasta avakuu vahetus veebruari vastu, toimus välispoliitiliste tassitormide varjus mõndagi põrpivat ka helikunsti sfääris. Üheks muusikaelu mitmekesistavaks mõjuriks kujunes järjekordne „Mustonenfest“. Mõnda sellest tahan üles märkida ja pisut lahti harutada.

Avakontserdi alguseks oli festivali tegelik hakk juba möödanik. Nimelt toimus „Mustonenfesti“ eelkontsert „Itaalia barokk“ ligi nädal enne festivali ametlikku avakontserti peaaegu poolsalaja vanalinna väikeses Lühikese jala väravatornis. Aga avakontsert „Ülestõusmine ja elu“ kujunes ootuspäraselt suurejooneliseks. Välispoliitilise peitesõnumi kõrvale mahtus ka sisekaemuslik element. Kõrvu asetati kaks suurt helihiiglast, mis ähvardasid vaheajast hoolimata teineteise lämmatada: Krzysztof Penderecki klaveri­kontsert ja Luigi Cherubini reekviem d-moll. Niisiis – eeltingimused üheks pingeliseks muusikaõhtuks olid paigas.

Poola vanameistri Krzysztof Penderecki (snd 1933) klaverikontsert, mida püüab ülendada alapealkiri „Resurrection“ ehk „Ülestõusmine“, on justkui XIX ja XX sajandi suurte klaverikontsertide traditsiooni jätk. See asjaolu pole teosele kaugeltki vaid poolehoidjaid võitnud. Otse vastupidi: näiteks Varssavis päädis 2002. aasta ettekanne „noorte ja vihaste“ loomeinimeste valjult väljendatud halvakspanuga. On sellest teosest puudu vajalik „nihestatus“ või kurnavad kuulajaid suured žestid ja pealkirja pretensioonikus? Ehk tuleks seepeale möönda, et „ei ole õigustatud kõnetada publikut [—] võtetega, nagu konventsionaalsed harmooniad ning meloodilised struktuurid, kui nendega pole püütud luua uusi abstraktsuse tasandeid kunsti või ühiskonna mõtestamiseks“.1 Tõsi, Penderecki klaverikontsert on varjamatult uusromantiline ja kohati lausa – oh õudu! – meloodiline, aga siin on tähelepanelikule kuulajale antud võimalus osa saada millestki palju suuremast kui sellistest torisevatest targutustest. Ent mis parata, pompoosne keel ja suured žestid on sageli kiirtee vääriti mõistmise ja krõbeda kriitikani.

Kontserdilt „Veneetsia“ jäid eredaimalt meelde mõlkuma Anto Õnnise tenorisoolod, mis olid pälvinud ka publiku palava poolehoiu.

Peeter Langovits / Eesti Kontsert

Kümneks mõtteliseks alalõiguks jaotuv teos mahutab oma ligi kolm­veerandtunnisesse tervikusse rohkelt sisu: ingellikult õrnad episoodid vahelduvad kuratlikult karedate lõikudega, kus orkestratsiooni tõrvjaid toone vinnab rühkiv rütmika. Kuulmata ei jää ka räuskav absurd, määndunud ilmega võigas grotesk, viha. Sellest toibumiseks saab kogeda koraalisarnaseid lõike. Ja äkki kostab rõdule asetatud vaskpillide fanfaarseid hüüatusi ja kõlavad suurte kirikukellade helid (seda küll kõlaritest). Aga see kõik on läbi viidud sedavõrd kuulajasõbralikus maneeris, et Pendereckile on süüks pandud – seepeale pilla või prillid ninalt! – lausa sotsialistliku realismi viljelemist.2

Pianist Barry Douglas, kes on teose plaadistanud ja korduvalt maailma eri paigus esitanud, tõestas end ideeliselt veenva, jõulise ja tugeva vormitajuga interpreedina. Penderecki klaverikontsert pakub nähtavasti ohtralt võimalusi nii heroilise mängumaneeri viljelemiseks kui ka peenemate erisuste ning väleda virtuoossuse näitamiseks. Ettekannete rohkus annab mõista, et pianistidele on teos atraktiivne.

Vaheajal kõnelesin sageli kontserte külastava muusikasõbraga, kutsugem teda Ennuks. Pean Ennu autoriteediks, sest tal on absoluutne kuulmine. Ei, jutt pole sellest eluliselt küllalt tarbetust võimest ülima täpsusega helikõrgusi määrata. Jutt on oskusest haarata kõlavat kõikehõlmavalt, märgata detaile, tajuda tervikut, eristada olulist ebaolulisest. Enn teab: discretio est mater omnium virtutum.

Saanud kiirelt mööda küsimusest, kas must ka oli, pärisin Ennult, mida küll mõelda Penderecki „tagurlikust“ pöördumisest uusromantilise väljenduse poole. Enn arvas, et samasuguse teekonna on läbinud paljud heliloojad: alustanud jõuliste ja julgete kujunditega, otsinud laiendatud väljendusvõtete abil oma teed, kiiganud kolleegide kompositsioonidessegi, laenanud vajaduse korral mõtte või kaks. Küpsuse saabudes leitakse sageli, et kõige autentsemalt mõjub oma kogetu ja järeleproovitu süntees, kus esmane taotlus ei ole enam nooruspäevade uhkeldav omapära, ei eruta enam esimest korda traktori vedru ega väntoreli kasutamine instrumentaariumis jne. Küllap on Ennul omal moel õigus.

Kontsert „Veneetsia“ 2. veebruaril Nigulistes meelitas hilisrenessansi ja varabaroki meistritöödega. Oletasin, et saab kuulda enneolematuid kvadro­foonilisi kõlamassiive, kiriku eri otstesse paigutatud koori- ja pillirühmi, aga võta näpust: kogu muusikaline tegevus rullus lahti valdavalt altari ees, episooditi kostis ka soolohääl justkui „teisest sfäärist“ laiali sirutunud altarimaali tagant. Ei saanud lahti tundest, et Niguliste suur ruum võimaldanuks märksa seiklusrikkamat käsitlusviisi. Naudingut pakkus kava siiski küllaga. Mitmekesine põiming vähetuntud (Gioseffe Guami, Lodovico Grossi da Viadana) ja küllaldase kõrvaringiga kuulajale juba tuttavate (Andrea Gabrieli, Giovanni Gabrieli, Claudio Monteverdi) heliloojate teoseist moodustas mosaiikse ja erutava terviku. Eredaimalt jäid meelde mõlkuma Anto Õnnise tenorisoolod, mis olid pälvinud ka publiku poolehoiuavaldusena sooja aplausi. Ka Õnnise duetid Tõnis Kaumanniga olid elavdatud erilise hingusega, millest kumas läbi erk tekstimõistmine ja tark fraseerimine – ilusa laulu tugisambad.

Jeruusalemmast kohale sõitnud barokkansambel oli koosseisult napp, aga ühes Hortus Musicuse lisajõududega sai kõla kaunis mahlane ning mõnevõrra kaldu madalamate sageduste võimestamisele. Meeldivalt mõjus Andres Mustoneni mõistaandmine, et kõike pole vaja juhatada. Kammerlikuma koega palade ajal võttis Mustonen istet ja lasi muusikutel musitseerida ühise hingamise toel.

Idanaabrite sõbralikku lähedust võis tajuda 6. veebruaril Estonia kontserdisaalis, kus kodumaiste interpreetidega jagas lava Novosibirski Kammerorkester.

Avapooles ette kantud Ludwig van Beethoveni kolmikkontsert ehk kontsert viiulile, tšellole, klaverile ja orkestrile C-duur, jõudis kuulajateni keelpilli­orkestri seades. See mõnevõrra kõlalist paletti vaesestav asjaolu mõjutas üldist tervikut kardetust vähem. Vaid timpanite toredusest jäi puudu, muu suutis Aleksei Strelnikovi osav seade korvata. Mõneti harjumatu on teos aga igal kuulamisel: justkui barokiajastu concerto grosso’le ja klassitsistlikule sinfonia concertante’le tagasivaatav taies pole tervikuna väga veenvas tasakaalus. Tšello ja viiuli partiid on tehniliselt nõudlikumad kui klaveripartii, ka osade omavaheline seotus tekitab küsimusi. Aga meisterlik ettekanne lubas kõigist kõhklustest märkamatult mööda libiseda.

Koostöine kolmik – Katariina Maria Kits (viiul), Marcel Johannes Kits (tšello) ja Sten Heinoja (klaver) – on seda Beethoveni oopust esitanud mitu korda varemgi. Neile omast sundimatut teine­teisemõistmist ning lihvitud koosmängu võis kogeda selgi korral. Katariina Maria ja Marcel Johannes Kits valdavad pilli ning Beethoveni muusikalist sõnavara nõnda veenval moel, et partiide tehnilise akrobaatika asemel jõudis saali graatsia, elegants ja tundlikult pingestatud laulvus. Sten Heinoja joviaalne mänguhoog ja lustiv lava­isiksus ei võtnud pianisti esituselt sügavust ega täpsust, vaid lisas isiku­pärast puudet.

Ühte omamoodi salamaailma paotas ukse Eesti Rahvusmeeskoori kontsert 5. veebruaril. Solisti valik võiks ehk esmapilgul kummastadagi: Tel Avivi rahvusvahelise sünagoogi kantor Israel Nachman. Juhtub, et vahel kuuleme juudi muusika kihistusi kontserdielu kanoonilisemasse osasse kuuluvas muusikas, kas või Gustav Mahleri või Dmitri Šostakovitši loomingus. Ent oma n-ö puhtal kujul, kuidas võiks muusika sünagoogides kõlada, satub see tava­kuulaja kõrvu ütlemata harva.

Kantor Israel Nachmani hääleline ramm ning sisuline veenvus lummasid sügavalt. Ta esitusmaneeris peegeldus sundimatu vabadus, mis võib toetuda üksnes tehniliselt väga kindlale alusele. Mängud tämbri ja keerukate melismidega sobitusid muusikalise joone loomuliku kulgemisega justkui valatult. Mingi sisemine rahu ankurdas ka kõige eksalteeritumad lõigud kindla kontrolli külge. Oma lühikestes vaherepliikides ei väsinud kantor rõhutamast rahu kui inimkonna ühiselu lahutamatut osa. Raske on sellele vastu vaielda.

Rahvusmeeskoori viimase kümnendi repertuaaris annavad tooni maitsekalt valitud leheküljed nüüdismuusikast ja kahe möödunud sajandi suurvormid. See ei jäta oma mõju avaldamata koori kõlaesteetikale. Kohati võis aduda, et selleks kontserdiks raputas meeskoor oma peene vokaalse rafineerituse maha, lubades pisut julgemat vibrato’t ja kõlalist kehakust. Nõnda võis end vaimu tiivul tõepoolest mõelda kaugesse sünagoogiõhustikku. Kantori ja meeskoori vokaalid kõlasid siiski küllalt erinevalt: Nachmani häälest kostis vahel küllalt teravat resonantsi, millele koor sekundeeris malbemate ja avaramate, vahel isegi pisut kuklakõlaliste värvidega. Harmooniline kude rajanes valdavalt lihtsatele akordijärgnevustele, aga needki said ritta viisil, millega ehitati üles hunnituid emotsionaalseid kaari ning uhkeid kulminatsioone. Neist tõusudest ja mõõnadest osa saanud kuulajad lahkusid Mustpeade majast õnnistatud ilmel.

Aga milleks meile „Mustonenfest“? Hinnates selle järgi, mis üldmulje põhjal meenub, näib festivali raskuskese olevat kaldu pisut veidrate teoste ja harva kogetavate muusikaliste nähtuste poole. Rõhutakse sellele, mis jääb argisest kontserdielust oma kummaliste proportsioonide, veidra vormi, vastuolulise kuvandi või mõne muu põhjuse tõttu kõrvale. See ongi vahest „Mustonenfesti“ põhiline väärtus, mis sobib kokku ka festivalile nime andva isiksusega. Andres Mustonen ei taha loovisiksusena sugugi spetsialiseeruda, rahuneda, piirata end ühele kitsale rollile keskendumisega, jääda pidama. Miski selles isepäises enesekindluses võlub, mõnda vahest ka vihastab, aga läbinisti ükskõikseks ei jää ükski kogeja. Seegi on kunsti juures suur väärtus.

1 Liisa Hõbepappel, Urmas Hõbepappel, … ja nii me elame minevikus. – Sirp 6. XII 2019.

2 Piano Concerto – Krzysztof Penderecki. Culture.pl. https://culture.pl/en/work/piano-concerto-krzysztof-penderecki

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht