Muulaste ja muhulaste imelised juhtumised festivalil „Juu jääb“

MARJE INGEL

Festivali hing Villu Veski Deniss Paškevitši ja Nicole Johänntgeniga reedeõhtusel jämmil.

Marje Ingel

Tänavune XIX „Juu jääb“ pakkus kireva valiku nii muusikaprogrammi kui ka ööbimiskohtade poolest. 1. kuni 5. juulini Muhus ja Saaremaal peetud muusikapidu ühendas jõud „Disainiöö“ festivali ning EKA tudengitega ja seetõttu kerkiski festivali „Juu jääb“ pealava lähistele Nautse küla karjamaale omapärane hüpikhotellide linnak.

Erilisi ettevõtmisi ja ennenägematuid kokkusattumisi sisaldas ka kontserdi­kava. Üks Varssavi ansambel oli nimevalikul tõsistesse raskustesse sattunult sukeldunud interneti avarustesse ning juhuotsinguga saadud variantide seast võtnud uskumatul kombel kasutusele nime Muhu Island. Alles hiljem avastati, et samanimelisel päriselt olemas saarel on isegi oma muusika­festival ning pakuti end esinema. Jaatavat vastust ei tulnud ilmselt kaua oodata ja nii kohtuski Muhu Island Muhu saare ning selle elanikega. Poolakatest „muhulased“ astusid Nautse küla Mihkli talu õuel üles laupäeval, 4. juulil. Paraku ei õnnestunud mul poola ansamblit oma silmaga näha, sest olin selleks ajaks juba Muhu saarelt lahkunud. Minu festivalimuljed piirduvad kahe päeva jooksul Mihkli talu õuel kogetuga ja neist eredamaid siinkohal jagangi.

2. juulil haarasid Mihkli talu vabaõhulaval võimu naised. Šveitsi saksofonist Nicole Johänntgen oli festivali tarvis kokku kutsunud koosseisu Nicole Jo & European Girls Power, kus olid mitme Euroopa riigi naismuusikud. Tippinstrumentalistidest koosnevas tüdrukutebändis oli ka eestlannast laulev viiuldaja Ingrid Hagel, kes elab praegu küll Taanis. Kontserdil mängiti iga kollektiivis esindatud maa muusikat, enamasti liikmete endi loomingut. Jazz’i, rahvalaulumotiivide ja nüüdisaegse instrumentaalmuusika sulam pakkus elamuse muusikagurmaanile, kuid oli oma meloodilise lüürilisuse tõttu nauditav ka lihtsalt kaunist suveõhtut veetvale külastajale.

Keerukamat helikeelt viljeles järgmisena lavale astunud Quintet Jean Paul, mille üksteisest sõltumatult siksakitavad pillipartiid moodustasid kassikangana põimudes eripalgelise muusikamaastiku. Grupi liidri, flötisti ja saksofonisti Gabriel Coburgeri kirjutatud palades näitas kõrget tehnilist meisterlikkust laulja Ken Norris, tema mahe tämber täiendas ühtlasi saksofoni ja flöödi kõlapaletti. Muide, ühtki Jean Pauli nimelist muusikut kvintetis pole. Neljapäeva õhtu oli festivalil kõige jazz’i-kesksem ja läks muusikaliselt süvitsi, mistõttu kujunes kahe viimati mainitud ansambli esinemine festivali kõrghetkeks.

Reedene kava läks õhtu edenedes üha popilikumaks ja tantsulisemaks, järelpidu jämmitelgis seadis aga improvisatsiooni jälle esikohale. Tantsulisematest etteastetest oli jazz’iga kõige rohkem ühist Deniss Paskevitši Funk Therapyl Lätist. Meisterliku flötisti ja saksofonisti juhitud ansamblist jäid kõrva teisedki muusikud. Kitarrist Jānis Kalniņš tõi pärast südaööd jämmitelgis kuuldavale värskelt kõlavaid, huvitava harmoonia­arendusega kitarririffe, samuti jättis hea mulje basskitarrist Stass Judin.

Jämm oli üsna kaootiline, kuid selle­võrra ehk loomingulisem ja siiram, vahetust musitseerimisõhinast kantud. Mulle oli huvitav ja uudne, et improvisatsiooni aluseks pakkus muusikalist materjali DJ Sander Mölder, kelle mängitud viisi- või rütmitausta juppidest muusikud lähtusid. Juhtus ka vastupidist: saksofonistid hakkasid kordama kolmehäälset motiivi, millele DJ lisas biidi ning muud pillid liitusid järk-järgult. Nagu vahel juhtub, oli kogu helinivoo jämmitelgis liiga vali, nii et muusikalisi detaile polnud sageli võimalik eristada. Muidu valjuhäälsed saksofonid ei suutnud end DJ puldi helitasemest kuidagi üle mängida.

Kuulaja kõrvakuulmise säilitamise huvides lisangi lõpetuseks paar kriitilist nooti. Teisel Nautses veedetul päeval hakkas mulle juba üsna varakult tunduma, et lavalt tulev heli on liiga vali. Võib-olla suurendas mu tundlikkust palav ilm ja selle tõttu huugav pea, kuid usun, et tajusin siiski enam-vähem õigesti. Tantsumuusika on küll suunatud eelkõige kehale ja mitte intellektile ning selle taustal ehk ei peagi saama omavahel rääkida, aga kui vaadata Mihkli talu lava ja publikuala, siis peaks seal heli kuulaja kõrvadeni viimiseks piisama palju vähematest detsibellidest, kui mõnel teisel suuremal laval tavapärane. Sestap kutsun festivali helitehnilise poolega seotud inimesi võrdlema ja analüüsima olude erinevust ning suhtuma looduslähedases keskkonnas säästlikult ka publiku kuulmisorganeisse. Näiteks võiks festivali väravas olla beebide tarvis kaitsvate kõrvaklappide laenutus ning pisut suurematele lastele (ja miks mitte ka tundlikumatele täiskasvanutele) müügil kõrvatropid.