Muusade toel tegin rohkem kui suutsin

Aija Sakova

Aija Sakova intervjuu luuletaja, laulja ning ühiskonnakriitiku Wolf Biermanniga 7. mail kell 19 astub kontserdiga „Kes ohtu pelgab, saab ses hukka” („Wer sich nicht in Gefahr begibt, der kommt drin um”) Tartu Uues teatris publiku ette Wolf Biermann. Elava klassiku staatuses poeet ja ühiskonnakriitik on lubanud esitada viie aastakümne jooksul loodud laule ning jutustada oma elust ja laulude sünniloost. Härra Biermann, on äraütlemata suur au tervitada teid Tartus, „Prima vista” festivali külalisena. Lubage mul meie vestlust alustada ühe veidi ebatavalise küsimusega. Inimesele, kellel on Nõukogude Liidu taust ja kes kuuleb teid esimest korda laulmas, võib meenuda Vladimir Võssotski, kes esitas samuti kitarri saatel enda kirjutatud laule. Võssotskit muidugi ei saadetud kodumaalt välja ning tema plaadid ilmusid riikliku plaadifirma sildi all. Samas levisid ka paljud tema laulud käest kätte nagu teie tekstid üksteist aastat. Kas see assotsiatsioon on üdini vale? Ma tunnen tõepoolest Võssotskit, s.t isiklikult ma teda kohanud ei ole, sest „riiklikult tunnustatud Saksa Demokraatliku Vabariigi riigivaenlasena” ei tohtinud ma ju omal ajal ka idabloki riikidesse reisida. Võssotski ehk kõige parema laulu „Laatsaretis” („Pesnja o gospitale”) olen ka oma keelde ümber pannud. See on geniaalne luuletus, milles piibellik stseen – Jeesus ristil, koos kahe väga erineva kaaskannatajaga – on taandatud banaalsele horisontaalsele tasandile ehk asetatud sõjaväehaiglasse. Isiklikult tundsin ma aga Bulat Okudžavat. Temaga kohtusin ma paaril korral ja tõlkisin mõned tema laulud saksa keelde, näiteks laulu „Ah esimene armastus” („A kak pervaja ljubov”). Enese võrdlemine teistega on ju väga loomulik: ma olen sama pöörane kui üks ja sama melanhoolne kui teine.

Oma isiku ja asjaoluga, et teid Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) kodakondsusest ilma jäeti ning 1976. aastal pärast kontserdireisi Lääne-Saksamaal enam riiki tagasi ei lubatud, moodustate kahtlemata väga olulise peatüki II maailmasõja järgses Saksamaa ajaloos. See, mis teiega juhtus, on omakorda mõjutanud paljude teiste inimeste elu. Mismoodi suhtute praegu sellesse, et olete olnud osaline Saksamaa ajaloo kujundamises?

Ma olen õnnega koos, et just minul õnnestus piltlikult öeldes ajaloo härjal sarvist kinni haarata, ilma et oleksin sealjuures ise otseselt viga saanud või härja kapjade all rutjutuks osutunud. Mul olid peaaegu alati õigel ajal õiged sõbrad ning ka õiged vaenlased. Aga minu olulisemad abistajad on ikka olnud muusad.

1953. aastal kolisite Hamburgist Ida-Saksamaale, et seal sotsialismi üles ehitada. SDV bürokraatide meelest olite aga liiga kommunistlik ja liiga kriitiline. Teie luuletuste avaldamine nagu ka teie avalikud esinemised keelati ära. Teie SDVst „väljasaatmine” 1976. aastal aitas aga omal iroonilisel moel kaasa hoopis SDV lagunemisele, kuna suur osa SDV kultuurieliidist kaotas seepeale igasuguse usu sotsialistlikku riiki ning lahkus omal soovil läände.
Teie Kölni kontsert 1976. aasta 13. novembril asetub oma mõlemat Saksamaad ühendava jõuga – kuna seda kanti üle nii läänes kui ka telekanalites, mida oli võimalik näha ka ida poolel – vaata et 1953. aasta 17. juuni ja 1963. aasta 13. augusti kõrvale.
Kuidas tagasi vaadates tundub, kas olete omalt poolt ajaloo ja poliitika mõjutamiseks „piisavalt” teinud? Või oleksite tahtnud midagi teisiti teha?

Ma ei ole teinud piisavalt, vaid tegin rohkem, kui ma suutsin.

Juhuse tahtel sündisin ma Hamburgis töölistest kommunistide perre. Teised minu põlvkonna Ida-Saksa kirjanikud ja Ida-Saksa karjanikud ja Ida-Saksa kerjanikud¹ mõtlesid samuti kriitiliselt ega olnud sugugi rumalamad kui mina, aga enamik neist pärines – ja pole ka mingi ime! – natsiperekondadest. Nemad tundsid häbi oma vanemate pärast ning olid oma väljaütlemistes partei stalinistlike aparatšik’ute vastu väga tagasihoidlikud. Minul seevastu oli võimalus kõnelda toore ülbusega kui õigusjärgne pärija.

Minu põhiolemuse toonases SDVs sõnastas mu ema Emma väga tabavalt siis, kui minu isikut üritati propagandasõjas valesti ära kasutada: „Wolf on kommunist ja teie, seltsimehed, olete antikommunistid! Minu poeg on revolutsionäär, teie, seltsimehed, aga ei ole mingid seltsimehed, vaid kontrarevolutsionäärid! Wolf on noor luuletaja, teie aga vanad sead.” Juba see ise kõlab kui ilus luuletus, või mis?

Emigreerusite vabatahtlikult Lääne-Saksamaalt Ida-Saksamaale, kuna uskusite kommunismi. Eestlase ja endise Nõukogude Liidu kodanikuna on seda raske mõista. Saksamaa ajaloo valguses on asjalood muidugi teised. Näib, et iga kord, kui muutub riigikord, rakendub sama uute mängureeglite ülevõtmise muster: kõik, mis oli enne, on jäägitult halb ja kõik uus on kompromissitult hea.

Seda idiootset lauset, et mitte kõik ei olnud SDVs halb … seda tunnen ma juba ühest varasemast ajast: „Mitte kõik ei olnud Hitleri ajal halb …”. Nii võib ka tõtt rääkides valetada; mitte kõik ei olnud halb Auschwitzis või GULAGis. Kui sinu kaasvang kuuemehelisest kongist annab sulle tükikese oma leivast, on see loomulikult parem sellest, kui taskuvaras sult salongis kuldkella näppab.

Asjaolu, et sündisite juudi kommunistlikku töölisperre, olete te kirjeldanud kui kahekordset vähemusolukorda, mis on olnud teile nii poliitiliselt kui ka kirjanduslikult oluline tõukejõud.

Vastuseis totalitaarsete stalinistidega põhjustas minus sageli hirmu. See oli ju ka põhjendatud. Minul oli küll hirm, aga hirm sai mind ainult harva kätte.² See juhtus 1968. aasta 21. augusti öösel. Siis helistas mulle üks sõber ja ütles: „Tõuse üles! Pane raadio käima!” ja pani toru kiiresti hargile, kuna tal oli hirm, et Stasi teeb ta isiku kindlaks. Ma kuulsin raadiost ametlikku kinnitust selle kohta, et Praha kevad on maha surutud. Siis oli mul, ei-ei, siis olin mina hirmul pihus.

Kui ma õigesti mäletan, siis olete kunagi öelnud, et oli õnn, et teie tekstid SDVs ära keelati ja teid kodakondsusest ilma jäeti, sest nii saite hõlpsamini kommunismi ja sotsialismi ideoloogiast distantseeruda, erinevalt paljudest teistest SDVs tunnustatud autoritest, kellele ei olnud SDVst lahtiütlemine isegi 1989. aastal iseenesestmõistetav.
Kuidas tajusite teie Saksamaa taasühinemist 1989. aastal? Kas see oli ainiti rõõmupidu? Kas kaks Saksamaad on tänaseks ühtne tervik?

Nii palju küsimusi! Minu sõprus Günter Grassiga mõranes 1989. aastal, kuna tema mõistab taasühinemist vastutahtsi ühinemisena (Wiedervereinigung vs Widervereinigung). Mina ei kirjuta seda sõna i-ga nagu Grass. Ma olen õnnelik selle üle, et sakslastel on lõpuks ometi võimalik tegeleda uute, tõsiste probleemidega ja mitte enam vanade haisvatega. Alles eile, s.t 23. aprillil, oli mul kontsert Weimaris … ja nüüd istun ma hotellis Russischer Hof³ ja vaatan suurepäraselt elule ärganud Goethe ja Schilleri ja Herderi linnale. Siis kui SDV kokku varises ja valimiskampaania algas, esitles toonane Kristlik-Demokraatliku Liidu taustaga liidukantsler Helmut Kohl üht poliitilist propagandavalet, ta lubas nimelt idasakslastele „õitsvaid maastikke”. Nüüd võib näha, et see vale on tõeks saanud. See võttis aega vaid mõned aastad ja läks maksma veidi rohkem kui ainult kassa peenraha, nagu Kohl seda tollal nimetas.

Tollal, 1976. aasta 13. novembril tsiteerisite oma Kölni kontserdi alguses Marxi, mis kõlas umbes nii: ühiskond kas leiab tee sotsialismi, kommunistliku ühiskonna juurde või siis vajub barbaarsusse. Kas see lause kõnetab tänapäeval veel kedagi? Või oli kommunism utoopia, mis pidi paratamatult luhtuma?

Vastus: vaata eelmisi vastuseid.

Te olete palju laulnud ja kirjutanud vabadusest. Kas kapitalistlikus maailmas eksisteerib see miski, mida võiks nimetada vabaduseks? (Teisisõnu: kuhu oleme me teel?)

See, mida Heine nimetab oma luuletuses „Enfant Perdu” inimkonna vabadussõjaks, see ei lõpe kunagi. Minu uuemad laulud räägivad just sellest.

Teie laule iseloomustab muljetavaldav keelejõud, iroonia ja kriitilisus, aga ka teatav enesekriitilisus; ühesõnaga, teie laulud provotseerivad. On teil ka praegu veel huvi ja jaksu provotseerida?

Ma ei ole kunagi tahtnud provotseerida. Just seetõttu on see mul õnnestunudki!

Aitäh vestluse eest!

1 Keelemäng: „DDR-Schriftsteller und DDR-Schruftstaller und DDR-Schraftstuller”.
2 Sõnamäng: „ich habe Angst”, „Angst hat mich”.
3 Tõlgitav kui „Vene võõrastemaja” või ka „Vene õukond”.

*

Wolf Biermann on sündinud 1936. aastal Hamburgis, kuid siirdus 16aastase noormehena Ida-Saksamaale. 1950. aastatel õppis Biermann Berliinis Humboldti ülikoolis ja töötas Brechti teatris Berliner Ensemble lavastaja Helene Weigeli assistendina. 1960. aastatel hakkas ta teatris helilooja Hanns Eisleri mõjutusel laule looma.

Berliini müüri ehitamise järel sai temast Ida-Saksamaa poliitilise režiimi terav kriitik. 1965. aastal kehtestasid võimud Biermannile totaalse esinemis- ja avaldamiskeelu, mille tõttu ilmus poeedi esimene luulekogu „Traatharf” („Die Drahtharfe”), nagu kõik järgmisedki, hoopis Lääne-Saksamaal. Idas levisid tema luuletused ja laulud 12 aastat koopiatena käest-kätte. Kui Biermann oli 1976. aastal saanud loa kontserdireisiks LääneSaksamaal, siis pärast teda koju Ida-Saksamaale enam ei lastud.

Biermanni väljasaatmisele reageerisid omal ajal ägedalt intellektuaalid, mille tagajärjel paljud tuntud kirjanikud ja näitlejad siirdusid Ida-Saksamaalt läände. Varem vasakpoolselt meelestatud Biermann hindas pärast juhtunut oma maailmavaate ümber ning asus elama praegusesse kodulinna Hamburgi. Laulvalt poeedilt SDV kodakondsuse äravõtmist 1976. aastal peetakse sündmuseks, mis käivitas Ida-Saksamaa allakäigu.

Biermanni loomingu suurimateks mõjutajateks on Heinrich Heine ja Bertolt Brecht. Paljud luuletused on ajaproovile vastu pidanud, mitte aga neis sisalduva protesti, vaid teravmeelsuse, huumori ja mängulusti tõttu. Need on ühteaegu sarkastilised ja poeetilised, kurjad ja õrnad, maised ja ajatud. Tema luuletustes kõneleb aja keeristormides kannatav, armastav ja oma kohta otsiv inimene.

Biermann on välja andnud üle kahekümne heliplaadi ja tema sulest on ilmunud rohkem kui tosin luulekogu, millest üks märgilisemaid on „Preisi Ikarus” („Der Preussische Ikarus”, 1978). Tema viimane, 75. sünnipäevaks ilmunud luuleraamat „Lend võõrastel tiibadel” („Fliegen mit fremden Federn”) sisaldab vabas vormis luuletõlked umbes kahekümnest keelest, sealhulgas ka kolme eesti rahvalaulu.

Wolf Biermanni on pärjatud paljude Saksa kirjandusauhindadega, sh 1991. aastal kõige mainekama, Georg Büchneri auhinnaga. Biermann on Berliini Humboldti ülikooli audoktor ja 2007. aastal anti talle Berliini linna aukodaniku tiitel.