Muusik XVIII sajandi Tallinnas

Heidi Heinmaa doktoritöö on esimene XVIII sajandi Tallinna muusikaelu ja muusiku ametit puudutav tervikkäsitlus.

MARIS KIRME

Viimased kümnendid on rikastanud meie teadmisi valgustusaja ja veelgi varasemate perioodide muusikaelust Eestis, iseäranis suuremates linnades Tallinnas, Tartus ja Narvas. Olulise panuse sellesse on andnud Heidi Heinmaa. Peale seni ilmunud eesti- ja võõrkeelsete teadusartiklite on valminud ka monograafia „Muusikaelu Tallinnas 18. sajandil“, millega ta kaitses selle aasta kevadel Eesti muusika- ja teatriakadeemias edukalt filosoofiadoktori kraadi. Monograafia eesmärgiks seadis ta „uurida Tallinna saksa kogukonna muusikaelu selle erinevates tahkudes läbi 18. sajandi“ (lk 11) ja otsida ühtlasi vastust küsimusele, kuidas suhestus see mujal Euroopas toimunuga. (Tõsi, saksa kogukonna omaette väljatoomine mõjub siin ehk üleliigsenagi, sest teiste, sealhulgas eestlaste muusikaelu – kui seda üldse oli –, jäi igal juhul marginaalseks.)

Heidi Heinmaa uurimus on mitmes mõttes tähelepanuväärne. See on esimene tolle sajandi Tallinna muusikaelu tervikkäsitlus. Keskmes pole mitte niivõrd muusika kui looming, nagu see sagedamini on, vaid muusika kui praktika: uurimuse keskmesse on tõstetud ennekõike peamised kutselised muusika­institutsioonid nagu kantorid, organistid ja linnamuusikud, keda nähakse ühtlasi linna muusikaelu alusstruktuuridena. Tahan kiita ka uurimismeetodite õnnestunud valikut. Võttes Tallinna XVIII sajandi muusikaelu „kui muusikaliste praktikate kompleksi“ (lk 19), on selle analüüsimisel lähtutud struktuuriajaloolisest vaatenurgast, mis tõepoolest „annab võimaluse vaadelda muusikaelu kompleksse struktuurina“ (samas). Muusikaloo uurimisel on Eestis nii mastaapselt kindlasti esimest korda rakendatud argiajaloo vaatepunkti, mistõttu on esmapilgul väheoluliste pisidetalide põhjal tehtud muusiku professiooni kohta huvitavaid järeldusi. Aspektid, mille najal on töö autor institutsioone ja nende muutumist avanud ja kirjeldanud, on erinevad ning mõneti ehk ootamatudki, alates muusikute õigustest ja kohustustest, seisusest, sissetulekust, otseselt eriala ja muudegi vaimsete valdkondadega seotud huvidest igapäevase olme ja eluasemeni. Autor on püüdnud selgusele jõuda nii muusikute ühiskondlikus positsioonis kui ka nende omavahelises, institutsioonide hierarhias. Seega, huviorbiidis on muusiku amet toonases ühiskonnas. Sotsiaalajalooline vaateviis tundub vähemalt Eesti teadusmaastikul küllalt ainulaadne ja vajaks edasiarendamist.

Küsimusele, mis kutsus Tallinnas esile nende institutsioonide või alusstruktuuride muutumise, on autor püüdnud vastust leida, analüüsides peaasjalikult muusikaharrastuse ning muusika- ja tantsuõpetuse levikut, aga ka pillituru, noodikaubanduse, teatri- ja avaliku kontserdielu tekkimist ning elavnemist, vaadeldes seda mujal Euroopas toimunu taustal.

Kui nüüd mõelda, kas kirjeldatud lähenemisviis XVIII sajandi muusikaelu uurimisel laiemalt on traditsiooniline või mitte, söandan arvata, et pigem ebatraditsiooniline. See pigem tõstab kui pisendab monograafia väärtust. Teatavasti dikteerivad allikad ja nende olemasolu paljus nii uurimuse vaatenurga, käsitlusviisi kui ka metodoloogia. Siit edasi mõeldes: kas pole mitte nii, et uuritavad muusikainstitutsioonid (kantorid, organistid, linnamuusikud) ei kuulu enam tolle ajastu kõige tüüpilisemate hulka – vähemalt XVIII sajandi Euroopa suurlinnu silmas pidades ilmselt mitte? Seal olid siis (ja juba varemgi) (muusika)institutsioonidena esiplaanil õukond, kirik ja teater, sageli ka ülikool, mis mõjutas toona suuresti linna muusikaelu arengut. Õukond ja ülikool puudusid aga Tallinnas täiesti. Nagu Heinmaagi märgib (lk 128), ei olnud Tallinnas professionaalset püsiteatrit kuni 1795. aastani. Seega jääb järele ainult kirik, mille teenistuses olid organistid. Linnamuusikute kui omaette institutsiooni staatus vähenes Euroopa suuremates linnades XVIII sajandi jooksul minu arusaamist mööda aga märgatavalt. Nende aktiivne tegutsemine meil veel tollal oli suurematest keskustest vaadatuna juba eilne päev. Toonast Tallinna silmas pidades tahan juhtida tähelepanu veel ühele institutsioonile, nimelt militaarmuusikutele, keda Heinmaa pole oma töös just orbiidile tõstnud, aga kes siin-seal siiski vilksatavad. Nagu tekstist lugeda (vt lk 29,50–51, 54), pakkusid garnisonikapell, mereväekapell ja raesoldatite kompanii vaatlusalustele institutsioonidele omajagu konkurentsi, vaatamata sellele, et esinemiskohad, kus üks või teine võis üles astuda, olid seadusega reguleeritud. Kuigi militaarmuusikainstitutsiooni nimetamine kutseliseks muusikaalusstruktuuriks on ehk küsitav, siis nende esinemiste ja üldse olemasolu vastu peaksime edaspidi ometi üles näitama suuremat huvi, eriti rääkides ajast, kui piirid professionaalsete ja harrastusmuusikute vahel olid üsna hägused.

Seega on Heinmaa uurimus eba­traditsiooniline juba muusika peamiste alusstruktuuride teatava nihke ehk lähte­positsioonide erinevuse tõttu. Traditsiooniliselt uuritakse aga XVIII sajandi nn peavoolu institutsioonide (õukond, teater) puhul esmajoones heliloomingut, selle loojaid, repertuaari ja esitajaid. Siinsete muusikainstitutsioonide (kantor, organistid, linnamuusikud) uurimiseks napiks ilmselt ka loomingualast materjali. Tallinnas olid nõrgalt esindatud nii tollele sajandile tüüpilised muusikainstitutsioonid kui ka nende n-ö traditsiooniliseks uurimiseks vajalik aines. Heidi Heinmaa oli nendest karidest (vähemalt osaliselt) kindlasti teadlik, laskmata end sellest aga heidutada. Vastupidi, seda hinnatavamana tõuseb esile tema leidlikkus ja südikus toda ajajärku peegeldavate allikate avastamisel. Ühtekokku on saanud neid palju: arvukad arhivaalid (pärandi- või varaloendid, vokatsioonid ehk linna ja muusiku lepingud, protokolliraamatud), erilaadsed trükised, mitmesugused veebiandmebaasid ja digikollektsioonid, ajalehe Revalsche Wöchentliche Nachrichten aastakäigud ajavahemikust 1772–1800 (kokku 1513 numbrit), kaasaegsete reisikirjad ning mälestused jne. Varaloendid, mis on allikana viimasel ajal populaarsust kogunud paljude meie ajaloolaste seas (muusikaloolaste hulgas seni vist mitte), on rohkelt köitnud ka Heinmaa tähelepanu. Enesestmõistetavalt ei ole ta nende puhul piirdunud professor Raimo Pullati koostatud ja trükki jõudnud publikatsioonidega, vaid on pöördunud algallikate juurde. Aukartustäratav on ka töös viitamist leidnud kirjanduse nimekiri, mis sisaldab lisaks mitmekesisele muusikaalasele ka hulgaliselt toda aega puudutavat teaduskirjandust.

Monograafia põhitekst on jaotatud nelja loogiliselt järjestatud peatükki: „Kutselised muusikainstitutsioonid linna muusikaelu alusstruktuuridena“, „Kantorite, organistide ja linnamuusikute eluolust 18. sajandil“, „Muusikaelu alusstruktuuride muutumine 18. sajandi teisel poolel“ ja „Kodanliku kontserdielu kujunemine Tallinnas“. Peatükke raamivad sissejuhatus ja kokkuvõte, põhiteksti on täiendatud kahe mahuka algkeelse lisaga: „Tallinna nädalalehes Revalsche Wöchentliche Nachrichten avaldatud pillimeistrite teadaanded ja pillide müügikuulutused perioodil 1772–1800“ ja samas ajalehes avaldatud „nootide müügi- ja ettetellimiskuulutused perioodil 1772–1800“. Oluliste andmekogumitena on mõlemal märkimisväärne tähendus selles monograafias ja loodetavasti ka edasiste uurimuste alusmaterjalina. Toetan Mari Tarva mõtet, et edaspidi võiks mõelda tolle materjali tõlkimisele eesti keelde.1

Raamatus arutluse alla võetud probleemid on paigutatud avarale taustale. Piisavalt on selgitatud nii toonases Eestis kui ka mujal Euroopas aset leidnud sündmusi ja nähtusi, mis suunasid Tallinna muusikaelu arengut otseselt või kaudselt. Hästi sõnastatud ja vormistatud ning samal ajal küllalt tiheda teksti lugemist hõlbustavad paljud selgitavad ja täiendavad joonealused märkused, olgu siis tegemist mõistete, toonaste (iseäranis paljude!) muusikainstrumentide ja -žanride või rahaühikutega.

Heidi Heinmaa uurimuses on muu hulgas käsitletud kontserdielu Mustpeade majas, Suurgildi hoones ja Kanuti gildi hoones. Julius Friedrich Tempeltey. Mustpeade maja. Theodor Gelhaari järgi. Litograafia, u 1850.

Tartu Kunstimuuseum

Olen Mari Tarvaga nõus: kuna töös on leidnud käsitlemist nii mikro- (muusikute eluolu) kui ka makrotasand (muusikaelu eri struktuurid), on ka üldistused eri tasemega.2 Lisan, et too asjaolu ei sega siiski lugemist. Pealegi, üldistuste tasandi kõikumist kohtab vist igas uurimuses.

Kuigi kutselised muusikainstitutsioonid, nagu kantor (gümnaasiumi muusikaõpetaja), organist ja linnamuusik, olid XVIII sajandil mõneti juba eilne päev, tuli ometi üllatusena, et nood kujundasid Tallinna muusikaelu umbes 1770.–1780. aastateni ning et gümnaasiumi kantoril oli linna muusikaelus juhtiv positsioon kuni 1786. aastani, mil seoses uute kooliseaduste kehtestamisega eraldati kool kirikust ja kantori amet kaotati (lk 173). Raamatu autor küll otse ei ütle, aga tekst lubab siiski oletada, et selle aastani oli Tallinna gümnaasium linna muusikaelu keskpunkt.

Ühest küljest paneb imestama, teisest küljest aga mitte, et linnamuusikute institutsioon, mis kogus pärast kantori institutsiooni kaotamist Tallinnas aina jõudu, püsis siin siiski nii kaua, koguni XIX sajandi esimeste kümnenditeni. Samal ajal kahtlen veidi, et linnamuusikute kompanii privilegeeritud seisund ja nende vähene huvitatus „senise töökorralduse muutmisest ning rohkemate muusikute tsunfti kaasamisest“ oli piisav põhjus, et veel sajandivahetuse paiku ei olnud Tallinnas suuremat orkestrit, nagu raamatus (lk 135) on väidetud. Põhjusena on toodud seegi, et „vaba konkurentsi puudumise tõttu [—] ei võinud tsunftivälised muusikud linnas tegutseda ja sellises olukorras ilmselt ei olnud võimalik ka suuremat orkestrit luua“ (samas). Arvan, et põhjused peitusid sügavamal ühiskonnakorralduses. Olukord viitab traditsioonidest kinnihoidmisele, mis oli siinsele saksa kogukonnale üsna tüüpiline. Söandan ka oletada, et Tallinnas oli suurema orkestri puudumise (kui tekstist õigesti mäletan, siis linnamuusikute institutsiooni kuulus kõige rohkem kümme liiget) üks peamisi põhjusi siiski olematu õukonnatraditsioon. Seal, kus see oli olemas, lõi see teatavasti soodsa pinnase orkestrimuusika kui žanri ja kontserdi kui sündmuse tekkeks. Ka ei olnud meil (vähemalt senise teadmise kohaselt) spetsiaalseid muusikute ühinguid, kelle tegevus jõudis monograafia autori sõnul XVIII sajandil mujal Euroopas üha rohkem avalikkuse ette (lk 136). Võime siinkohal ehk tõdeda Robert Darntoni sõnadega, et „kultuurimustrite Leitmotiv’id ei juhata algpõhjusteni“.3

Raamatust ilmneb, et kui näiteks teatri- ja avaliku kontserdiinstitutsiooni tekkimise poolest oli Tallinn paljude Euroopa linnadega võrreldes sabassörkija, siis näiteks klahvpilliehituses võis linn ilmselt teha paljudele silmad ette. Küllap on meie praeguse klaverimuuseumi rikkused paljus pärit XVIII sajandist.

Heinmaa üldistused ja järeldused on argumenteeritud, kuid harva kategoorilised. See on sümpaatne, sest läbi töötatud mahukale andme- ja faktikogumile vaatamata ei jätku neid mõnel puhul ometi selleks, et midagi kindlalt väita. Pean iseäranis silmas toonaste avalike kontsertide repertuaari, mille kohta on jälgi eriti vähe ja seetõttu mõned järeldused (lk 172) pisut ennatlikud.

Pisematest puudustest, mida mahukates töödes ikka ette tuleb, juhin tähelepanu vaid ühele. Leheküljel 154 tehakse juttu Gottfried Eusebius Nauertist, 1770. aastail Tallinnas elanud ja tegutsenud muusikust, kes ka luuletas ja komponeeris ning kirjutas siin ühtlasi kaks pühendusteost: ühe oodi ja ühe pühenduslaulu, mis asuvad töö autori andmeil TLÜ akadeemilise raamatukogu Baltica kogus. Paraku ei selgu tekstist, kas mainitud teosed on vaid luulevormid või varustatud ka muusikaga. Kuna Tallinnas toona komponeeritud, aga ka siinsetes arhiivides või raamatukogudes säilinud teoseid on uurimuse andmeil üsna napilt, siis seda enam oleksin soovinud mainitud oodist ja pühenduslaulust teada saada midagi täpsemat.

Heidi Heinmaa monograafia avab mitmes mõttes uusi perspektiive ja on väga informatsioonirikas, lisades olulise panuse mitte ainult muusika- vaid kogu meie XVIII sajandi kultuuriloo uurimisse. Märkimist väärib seegi, et kauni kujunduse ja rohke pildimaterjaliga raamat lausa kutsub end kätte võtma.

1 Mari Tarvas, Heidi Heinmaa. Muusikaelu Tallinnas 18. sajandil. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Väitekirjad 9, Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2017. – Res Musica 2017, nr 9, lk 138.

2 Samas.

3 Robert Darton, George Washingtoni valehambad. Tavatu teejuht 18. sajandisse. Varrak, 2004, lk 115.